KOOKOSELIHA MÜNDIPUDRUS



Ma olen selline huvitav söödik, kes pugib umbes nädal aega ühte toitu ja siis liigub edasi. Vahepeal on muidugi vastik midagi-ei-oska-süüa periood, aga ausalt öeldes elangi ma vist selles viimases rütmis. Keegi võõras küsis minult mu lemmiktoidu ja meeldivaima rahvusköögi kohta. Päris lollakas küsimus! Banaanid, mandariinid ja maasikad on head, basiilik on ka tore, mida eriti Vapiano taldrikutele rüüstada (muide, baariletti on ilmunud isekäsitsetav kraaniveekann klaasidega - aitäh!). See värviline looduslik kiirtoit on alati turvalise maitsega - nad pakuvad tasakaalu, olenemata sinu tänasest lähtekohast. Puuvili, mis on pigem külm lutsukomm, võib muutuda igavaks (eriti siis, kui oled planeerinud õhtupooliku veeta banaanidega ja sinu korterikaaslane hakkab juustukrõpsulõhna filmiõhtut looma). Ja siis ongi vaja dehüdraatorit, mahlapressi ja muid vidinaid. Või siis küsib keha viisakalt eksootilisi puuvilju vaatama minna. Käisin täna Linnu tee Rimis, kus leidsin omale noore kookosepoisi. Ega ma sellest midagi tarka osanudki teha, kui auk sisse, mahl kruusi ja liha pudru peale. 

Tänase pudru ehtisin ma mündi ja kookosemaitseliseks, maasikamoosi lõhna seltsiks. Kuigi pean ütlema, lihakas kookos oli esimeste ampsudega ikka väga võõras. 

 


Saatus tõi mu kööki mahlapressi, mistõttu peale pudruvaimustust asun ma näljatundega pressiga mässama. Sellesse protsessi kulub aga palju vilja, jõuan täna veel ühe kannutäie teha, siis haigutab aknalaual taas tühjus. Pean selgusele saama, kuidas seda ülejäävat beebitoidust puuvilja ära kasutada. Kortermaja biokonteiner on rekordiliselt peaaegu pooltäis, milles mängib rolli mu mahlaralli ja küllap ka jätkuv traditsiooniline aastaalguse tervislikkus.

Kommentaarid

Populaarsed postitused