SAMMUD PAKENDIVABA ELU SUUNAS




Tassin koju kümnete kilode kaupa puu- ja aedvilja, pähkleid, neid kõike oma kotiga. Enamik minu tarbivusest on pakendatud vanadesse saiaümbristesse, klaaspurkidesse, korvidesse, ämbritesse. Mul ei ole häbi nõuda kassiirilt käbedalthaaratud ühekordse koti tagasipanemist ega kolmandalt korruselt alla joosta, kui märkan kellegi lapsikut prügisorteerimist. "I am very keen into garbage", nagu ma end viimane kord võõrale tutvustasin. Pakendivaba elu on arvatavasti järjekordne hippiemmede trend, mis hakkab ka Eesti igapäevakorraldusse jõudma. Zero waiste elustiil seisneb pakendite tugevas vältimises ja isegi boikoteerimises. Arvestades aga seda, et eestlane häält ei tõsta ja üritab ise hakkama saada, siis vastuhakulainet on oodata ehk tulevikus, siis kui mõtteviis peavoolumoodi läheb. Mõte elada pakendivabalt näib väga ahvatlev, eesmärgini jõudmine tähendab aga toode toote haaval läbimõtlemist. Olen jõudnud oma kodu luues peaaegu pakendivaba eluni, kus olen leidnud pikaajalised alternatiivid puhastusvahenditele, kehatoodetele, kodutarvikutele. See tee on olnud pikk aga ma pole veel astunud üle finišijoone. Mida kandis minu esimene samm?

Kaks toodet, mida kulub kõige rohkem peale toiduainete, on tualettpaber ja naiste hügieenitarvikud. WC paberit on võimalik osta eraldi kilesse pakendamata või veidi ekstreemsema lahendusega teha vastavad riidest lapikesed ise, hirmutav, eks ole? Pesukaitsmete, hügieenisidemete ja tampoonide maailm on kirju, pakendirohke ja naftamaiguline. Lõhnastatud ning superimavaks töödeldud lumivalged intiimtooted on tänase ühiskonna üks normaalsustest, lisaküsimusi tekkida ei tohiks. Ma ei saa aga nõustuda, sest minu keha ja südametunnistus näitavad muud. 

Internetis ringleb hirmulugusi nende kommertstoodete mõjust inimkehale, tuues argumentideks ohtlike kemikaalide kasutuse ja mittesteriilsuse, mis on heaks kasvulavaks ebavajalikule või isegi ohtlikule pisielule. Bioneergi tegi lihtsa katse, näidates kui palju puuvillakiude tampooni kasutades naise kehasse jääb. Lihtsa inimese jaoks nagu mina, pole need väidetavad vähiriskid ega haigustekitajad ohtlikud seni, kuni neid näha pole.

Minu elu esimene tampoonikasutus oli küll väga vaevaline ja täna, 21 eluaastasena, pole see olukord muutunud. Olenemata tootjast, tegumoest või muudest mõõtühikutest, on see vahend kehavõõras. Tugev imamisvõime muudab kehasisese keskkonna kuivaks. Ebamugavustunne või isegi valu on lihtsad märgid, mis osutavad probleemile sõnu kasutamata. Murekoht ei saa lahendust ka valides abivahendi sideme kujul - umbses ja märjas ei meeldi kellelegi olla. Ehk tekib ka vastik sügelustunne või asub keha muud moodi probleemiga tegelema? Arsti juures saab leevenduseks antibiootikume, et (tarbimis)ring saaks jätkuda.

Muidugi on olemas ka muid lahendusi: kuutopsik või siis ühekordne meditsiinilisest silikoonist kausike, mida nimetatakse softcupiks, merekäsn, riidest pesukaitsmed vms. Esimesed kaks esindavad endiselt pakendiprobleemi, kuigi olles rohkem kasutajasõbralikumad kogudes vedelikke, mitte neid imades. Kasutusaeg küündib kuutopsikul isegi aastatesse, softcup on aga mõeldud ühe nädala tooteks. Lisaks on nad saanud ka parema ühiskondliku vastuvõtu kui käsnad või isetehtud tarvikud, ent sellegi poolest ei näe neid tavalistes toidupoodides. Tegemist on pooliku lahendusega: nende tooraine ei ole jätkusuutlik ja ma ei saa kindel olla, kas see prügikasti kaane alla ärapeidetud toode ümbertöötlemisprotsessi saab kindlasti haaratud. 

Looduses komposteeruva merekäsna puhul pakendiprobleemi pole, kasutada saab seda samuti keskkonnasõbralikult - korduvalt, ning tootmiskulu seisneb vaid naturaalse materjali kokkukorjamises. Tegemist on vähetuntud alternatiiviga, kuigi merekäsna on mugav ja mõnus kasutada. Rulli keeratud ja paelaga ühendatud looduslik tampoon on sama efektiivne kui erevalge poe oma. Ainsaks pahupooleks on merekäsnade suur nõudlus, mis ei vasta looduse poolt pakutavale. Teine pakendivaba variant, riidest taaskasutatavad pesukaitsmed/hügieenisidemed, on hõlpsalt kättesaadavad - meisterda ise või telli agaralt isetegijalt postiga koju. Mitmeid aastaid vastu pidavate padjakeste algmaterjali valimine pakub võimalust kontrollida materjalide päritolu ja looduses lagunemise efektiivsust. 



Need kaks lahendust panevad vastutuse tarbja õlgadele, mistõttu kinnisilmi prügikastikaane sulgemine on teadlik valik. Umbes kaks või kolm kuud tagasi nägin, kuidas üks vanemapoolne meesterahvas avas oma akna ja viskas linnatänavale oma nädalase prügi. Lisaks üks tool ja paar joogiklaasi, karjus järele ka muidugi. Prügi on teema, millega keegi tegeleda ei viitsi, aega on niigi vähe ja probleeme igapäevatuhinas piisavalt. Ebavajaliku kraami korteriuksest väljagi viimine on katsumus, kes siis jõuab jäätmeanalüüsist rääkida. Pakendivaba elu võib näida utoopilise ideaalina, ettevõtmisega, mis pigem tekitab peavalu kui head. Aga ma pean tõdema, et palju lihtsam on. Igapäevavidinaid ei pea iga suure poeretke käigus jälle väljavahetama, poekotid kergemad ja ajakulu kodusele asjaajamisele samuti väiksem. Miks osta ühte toodet pakendatult, kui teises kohas saab seda oma natraalses kestas ja kujus? Või hoopiski suures koguses - kanistriga, ämbriga, oma kotiga? Miks üldse osta, kui saab teha ise?

Prügile kui sellisele - kõik peale toidujäätmete, paberi, metalli ja klaasi - mul mahutamiskohta ei ole, sest selleks puuduvad kogused. Need topsikud või kiled, mis juhtuvad tekkima, jäävad mulle otse nina alla - see probleem ei ole peitmiseks ja seega tean ma täpselt, kuhu edasi sammuda.




Artikkel on avaldatud ka bioneer.ee keskkonnas.

Kommentaarid

  1. Kas teed muidu veel selliseid värvilisi?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Fotol olevaid siniseid on laos veel järgi.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused