ISUTA MIND!




Istun rahulikult oma arvuti taga, haigutan ja vaatan õue. Üks pomelo härra on samuti seltsiks. Vaatab temagi. Sõin just mandlipiimaga helbeid ja mõtlen, et tahaks midagi veel. Ainult et, kas närida, lutsutada, krõbistada, luristada? Soolast? Magusat? Külma või hoopis sooja? 

Tegeledes poolaktiivselt oma prügiteemaga - sorteerides ja leides viise kuidas pakendita läbi ajada - näen, et minu pahede nurgakiviks on soolased kartulikrõpsud. Need on head, mugavad, käepärased. Tekitavad justnimelt selle tsiviliseeritud normaalse inimese tunde, kelle jaoks on kõik poeriiulid katsumiseks. Ja see ongi selle tarbimisprobleemi ainus põhjus, sest midagi muud lohutavat ma süüa ei oska. 

Ühel vanalinna teekoha vestluses taipasin ma, et Tallinn ei paku nämmasid, sõltuvust tekitavaid vegan koogikesi, pirukaid, kummikomme, muffineid jne. Muidugi võin ma ise teha, ainult et kuna minu söögitegemistes on rohkem ebaõnnestumisi kui edulugusid, siis pigem jätan selle närvitsemise ja raha/ajakulu kellelegi teisele. Seetõttu olen ma paratamatult ka pakendiohver. Või surutud oma toitumispiiridesse (millest üleastumine on ju ainult minu teha). 

Pean end vahetuks sööjaks, see tähendab, et kui mul on mingisugune toidusoov, nimetagem seda isuks, siis ma söön sellele vastavalt. Väga lihtne. Aga praegu, täna, siin, oma üksiku pomeloga, ei oska ma kuhugi suunas minna. Aga selline ebamäärasus on heaks kasvulavaks tulevikukahetsemistele. Või toodab see mingisuguse muu probleemi. Või käib see käsikäes (lihtsalt pikale venimas talv, millel nii ebamäärane vorm ja kuju? ... ?).


JA SEDA ÄGEDAT KAPSAST saab Sitsi marketist. I am impressed!



Kommentaarid

Populaarsed postitused