MIKS MA OLEN VEGAN?

Hommik mudamaskiga. Head Maa Päeva! Tallinn 2016.


Vegani päevaraamat postitas veidi aega tagasi kirjatüki, kus ta vastas küsimusele, miks ta on vegan. Siin on minu vastus samale pärimisele.

Ma olen olnud vegan oma esimesest täiskasvanuaastast ehk kui sain 23. detsember 2014 21 aastat vanaks. Olin arvestanud, et selleks ajaks pean ma olema loomulikult jõudnud sinna etappi, kus ma ei soovi enam teha järelandmisi muna- või piimatoodetes. Või kummikommides, kus on želatiin jms. Punast liha ei ole ma söönud kindlasti 5-6-7 aastat, tasapisi loobusin kanast ja seejärel kalast. Nõnda kadusid ka minu toitulaualt piim ja muna. Kõik toimus hästi rahulikult ja elutervelt. 

Näiteks loobusin piima joomisest. Seejärel ei ostnud ma enam jogurteid, jäätist, kohukesi, kooke jne. Põhimõtteliselt läks minu piimatoodete kärpimine toode toote haaval. Kõige viimasteks toitudeks, mis ei olnud veel vegan jäid Rimist pärit kolmejuustupitsa ja Brita kook. Nendega olin ma seotud vaid emotsionaalselt, kuna need meenutasid mulle konkreetset ajahetke mu elus. Taipasin üsna pea, et ma vaid otsin neist maitsetest teatud inimesi, emotsioone, melanhoolselt toredaid hetki minevikust. 

Veganlusest ei teadnud ma paar aastat tagasi midagi. Ma isegi ei mäleta, millal ma defineerisin enda ideaali veganluseks. Kuidagiviisi lihtsalt juhtus nii, et üha enam ja enam viis mu elutee mind kokku teiste eetikakaaslastega, kes nimetasid end justnimelt veganiteks.

Minu argument toituda vaid taimedest seisnes keskkondlikel põhjustel. Loomsete toiduressursside tootmine on kallim kui taimetoit. 

Läbi youtube platvormi tutvusin ma Elisa Orasega, Freeleega, Kristiinaga jne. 2010 algas popp toortoidumenu ja kokkupuudetega läbi virtuaalsete toortoitlaste hakkasin ma esimest korda mõtlema kust pärineb meie toit ja kui sobilikud on teatud konventsionaalsed toiduained meie kehale, Toortoidu söömine ei olnud mitte kunagi minu ideaaliks, pigem mõjutas see minu eluteed valimaks loomulikus kestas ja olekus toitu ehk siis pakendita ja võimalikult töötlemata. 

Esimest korda tegin ma enesele selgeks kuidas toimub toidu seedimine, millised on muud kehaprotsessid ja kuidas erinev toit seda kõike mõjutab. 

Täpselt õigel ajal minu elus kohtusin ma Eesti toortoitlaste Jumalannaga Sille Poolaga. Kui läbi youtubei sain tunda justkui survet, et ühel päeval võiksin-peaksin ma sööma vaid toortoitu, siis õppisin Sillelt, et see pole see, kuhu MA PEAN jõudma. Õppisin, et mul on liiga kõrged eesmärgid - tahan olla täiuslik ja end pidevalt kontrollida. Toortoit ei ole õige vastus. Õigeid vastuseid pole.

Samal ajal ütles Freelee end toortoidukogukonnast välja ja hakkas promoma raw till 4 elustiili. See üleminekuaeg pakkus mulle ruumi enda käitumist analüüsida. Kuhu ma tahan jõuda, kes ma tahan olla - nägin, et mul on valikuid ja ainuõige on see vastus, kuhu ma loomulikul teel oma rada pidi jõuan. Ise.

Eelmisel aastal kohtusin ma oma elukaaslasega, kes alustas oma veganelu samal ajal kui mina. Ainult et huvitaval kombel oli tema tõukejõuks mitte keskkondlikud ega tervislikud põhjused, vaid eetilised. Ta loobus loomse toidu söömise oma koera pärast. 

Loomade käekäigust hoolimine ei olnud minu mõttemaailmas kunagi olulisel kohal. Mul ei ole olnud lemmikloomi, meil pole olnud peres koera ega kassi, taluloomadest on meil ainsana mesilased. Ausalt öeldes on mul olnud enamik minu elust loomadest üpriski suva. Pigem hoidsin ma neist eemale. Ma ei mõistnud nunnusid kassivideosid ega koera punupai. 



Rääbu teisel nädalal meie juures. Nii pisike! Tallinn 2015



Eelmise aasta suve lõpus tuli Lauris koju ühe metsiku kassiga. Ta võttis minuga konsulteerimata vastu otsuse, et meie perre tuleb üks kass nimega Rääbu. Plaan oli pakkuda talle hoiukoduteenust, kuni varjupaik leiab talle uue omaniku. Lemmikloomade kontseptsioon on olnud minu jaoks vastuvõetamatu. Looma kohaks olen ma pidanud tema loomulikku elukeskkonda.

Rääbu oli haige, alatoitunud ja kartlik. Esimestel päevadel, mil ta me voodi all kükitas, ei teinud ma temast üldse välja. Ta ei huvitanud mind. Lihtsalt mingi kass. Loom. Ta oli imelik ja arg, paitada end ei lubanud, süllevõtmisest rääkimata. Kuigi tol hetkel jättis see mind külmaks.

Üsna pea taipasin ma, et tegemist on isiksusega. Rääbul on iseloom, omad eelistused ja mõttemustrid.  Nii nagu meil kõigil on oma tujud, paremad ja halvemad päevad, parimad sõbrad, lemmiktoidud, hobid jms on ka kõikidel teistel loomadel. Ta on intelligentne, väga tark ja kiiresti õppiv - oi kui palju kordi olen ma taibanud, et mul on olnud väga rumalad eelarvamused tema (ja ka muude loomade) suhtes. Ta on õpetanud mulle palju. Paari kuuga sai Rääbu osa meie elust ja me otsustasime ta enesele jätta. Tänu temale olen ma õppinud, et iga elusolend on oluline, iga elu on väärtuslik. Igal loomal pole lihtsalt põhiõigus, et elada vaid tal on õigus olla tema ise ja nautida oma elu. Olen saanud temaga koos nutta ja naerda, ta on mind teinud õnnelikuks ja ma loodan südamest, et ma saan ka talle olla hea sõber.



Ta on uudishimulik ja tahab olla seltskonnas. Tal on samamoodi oma hobid, lemmiksöögid, parimad sõbrad jne. Tallinn 2016



Kui varem olin ma nõus ostma nahast saapaid, kuna nad peavad kauem vastu kui sünteetiliset materjalist, siis täna ma seesuguse eetikaga nõustuda ei saa. Ei ole ma nõus toetama loomade peal katsetatud kosmeetikat, nende ekspluteerimist näiteks tsirkustes (kas oma allkirja oled andnud?) jms.

Täna ma ei saa enam öelda, et ma olen vegantoiduline vaid keskkondlikel põhjustel. Tänu Rääbule olen ma sildi või sildita vegan. Veganlus on olnud algusest peale loomaõiguslik liikumine ja mõtteviis. See teekond on olnud suurepärane õpiretk, kuna olen jõudnud täistaimetoitlusest veganluseni ja seda kõike ise. Mis sest, et tagurpidises järjekorras. Ehk siis:


Ma olen vegan, sest ma toetan vägivallatust keskkonna, loomade ja oma tervise suhtes. 




Aastaga on ta karv läinud kohevaks ja ilusaks. Pikad karvad on asendunud lühikestega, kõhu all on isegi väikesed lokikesed. Ilus lõvi krae. Tallinn 2016




Ta on päri reisimisega. Ainult et trammid teevad nii kohutavalt palju müra! Tallinn 2016



Kõige rohkem meeldib talle mängida palli. Ta oskab käpaga seda ringis edasi lükata. Vahetevahel tahab ta kahe käpaga palli kinni püüda ning tagajalgadel seistes seda kõrgele õhkus visata. Ülilahe!



Öösiti või mõnel muul ajahetkel, kui keegi peaks väikese uinaku tegema, tuleb ta ja kükitab sulle selja või kõhu peale. Mõnel eriti armsal hetkel paneb ta oma käpa su põsele ja hakkab nurruma. Isegi, kui ta on tänaseni veel üpriski aravõitu ja häbelik, tahab ta siiski olla meile Laurisega lähedal. Tallinn 2016


Kommentaarid

  1. kahju, et Rääbu vegan ei ole

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hahaa. Tead, mis toiduaine talle lisaks lihale maitseb? Rohi, värske krõmpsuv rohi :)

      Kustuta
  2. Tahtsin lihtsalt öelda, et olen rõõmus, et üks varjupaiga kass on endale taas kodu leidnud. Ja minuarust on see väga säästlik ning keskkonnasõbralik lähenemine - võttes kassikese, kellel pole kodu vs osta kuskilt ekstra inimeste trendikuse meeleheaks aretatud tõukass, kelle sobiva karvapikkuse ja kõrva laiuseni jõudmiseks on ilmale toodud ja tapetud lõputu arv elusolendeid. Tublid olete ja jõudu teile!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused