PAKENDIVABA JUULI VÄLJAKUTSE



Tegelesin selle postitusega terve oma rongisõit Tartust Tallinna ja kuidagipidi suutsin ma selle sisu kaotada. Mis üleüldse toimub? Ma pidin eile ju isegi oma blogi korraks täiesti kinni panema, kuna juhtus üks äpardus minu fotodega. Fototalletusplatvorm otsustas ilma ette hoiatamata, et keelab mu fotode näitamise kui ma neile 400$ ei maksa. Eino sellist absurdset summat ma neile küll maksma ei hakka. Kolisin siis teise kohta üle (ka tasuline, aga mitte nii utoopiline) ja pidin/pean seetõttu iga foto ükshaaval taas maha võtma ja üles panema. Niiet kui mingid lingid ja asjad ei tööta, siis see kraam on hetkel peidus. Pealegi on see vist tore suurpuhastus ka, sest mul on päris palju fotosid (aeglasem lehelaadimine, keerulisem haldamine, pole ühtses stiilis ega kvaliteedis jne). Ohh..

Aga nüüd asja juurde. Täna on esimene juuli ehk algab pakendivaba juuli väljakutse. Ega mul midagi erilist sellega seoses öelda ei ole, mõtlesin et ehk lihtsalt mainin ära. Kes teab, äkki keegi vajas teada. 

Mul endal ei ole erilist usku sellesse väljakutsesse. Ei, ära saa minust valesti aru - ma olen kahe käega ja kahe jalaga säärase ettevõtmise poolt. Pessimism on see, mis õlal kükitab. Miks? Halb aja valik. Säärane üritus peaks toimuma üksõik millal, aga mitte suvel. Eks muidugi mõnedele sihtgruppidele sobib suvine aeg säärase väljakutse tarbeks imehästi (vaba aeg, valmivad oma aia saadused, süüakse kergeid toite, käiakse rohkem turul), küll aga on palju neid, kes on just siis mööda maad ja ilma laiali. Näiteks mina olen see. Uute harjumuste sissejuurdumiseks on tarvis stabiilsust. Ei usu eriti, et väljaspool koduseinu seda rutiini võiks kohata. Oma kogemuse järgi ütlen, et reisimine ja zero waste väga käsikäes käia ei taha. Tegemist on igati next leveliga.

Näiteks kui ma meenutan eelmise suve Lõuna-Euroopa reisi, siis pakendivabast juulist ei olnud seal haisugi. Muidugi ma üritasin ja proovisin ja planeerisin, aga ometi seisin ma absoluutselt ootamatute olukordade ees. Ma ostsin omale uue kammi, kuna unustasin juukseharja koju. Niisamuti pidin ka hambaharja muretsema, kuna Lauris murdis vana tükkideks. Keset reisi jäin ma palavikuga haigeks, siis sain ma päikesepiste ja pealekauba villidega põletushaava. Mõtle ise, mis kõiki asju äkitselt ostma pidi. Kiirelt, suvalisest esimesest ettejuhtuvast tanklast/apteegist/külapoest. Oo ja ma ei tea kas ma olen sellest siin rääkinud, aga meil läks ju autol mootor katki ja pidime seetõttu veelgi igasuguste jamadega tegelema. Päris poeostetud mineraalveega me juukseid pesema ei pidanud, aga noh midagi sellist. 

Sel suvel olen ma ka paarile reisile minemas - jällegist ei tea mida toob elu. Ülejäänud ajast oleme me mitte oma päris kodus ning nõnda see elukene veerebki tundmatutel maadel. Rutiini me suvel ei kohta, uusi (positiivseid) harjumusi tõenäoliselt ei teki. 

Pessimismist olenemata, on mul kotti tekitatud väike SOS kotike, et ka suvel pakendivabalt toimetada. Sealt leiab plaastrid meditsiinilise paberteibi näol, komposteeritavad koerakakakotid (sest nad on täpselt ideaalse suurusega puuviljakoorte jms jaoks), taskurätik, lusikas, korduvalt kasutatavad puuviljakotid, patsikumm, valuvaigisti. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused