MIDA MA (ELULT) TAHAN

See foto siin on ühest päevast, mil ma olin hästi produktiivne ja õnnelik. Tallinn 2016



Mul on üks märkmik, kuhu ma mingitel hetkel oma elust olen koostanud nimekirju, motiveerivaid ja unistavaid liste sellest, kuhu ma tahan jõuda, mida ma elult tahan. Ei mingeid ferraarisid, villasid türkiisinise mere kaldal küll, mulle meeldib unistada mõistlikult. Mis lahedaid projekte ma ette tahan võtta, mida ma veel teinud ei ole, mida uut õppida, jne. 

Tavaliselt pöördun ma oma märkmiku poole, kui on aeg taas uusvärske peatükk läbi võtta. Sel korral olen täiesti uude ja võõrasse linna kolimas, järgnevaks neljaks aastaks saab minust Tartu tüdruk. Nii veider. Ma olen selle aasta algusest mõtet teise linna kolida oma peas veeretanud nii ja naapidi. Ja nüüd on see kindel. Sätin juba vaikselt asju, kraamin ja "kolistan". Muutused on aga samm enne reaalset hüpet hirmuäratavad. Ja ka sel korral sattus mulle pihku mu märkmik. 

Armas naeratus voolib mu suule. Lehitsen selle lehti, vaatan kust ma tulen ja kuhu ma jõudnud olen. Näen, millised unistused ja igapäevased soovid on mul olnud ja kuidas need nüüd mu kätel lesivad, aga need on juba tavapäraseks muutunud.

Mäletan selgelt, et enne minu eelmisesse korterisse kolides, soovisin, et me leiaksime suure, valgusküllase ja ilusa kodu. Panin selle paberile kirja ja nii see ka läks. Olin oma soovi lahti mõtestanud ja nõnda saime meie temaga kokku. 

Kuldsetes teismeea aastates tegin ma omale ühe megapika bucket listi, sinna sai ikka igasuguseid asju kirjutatud. Ükspäev käisin vanematekodus ja leidsin selle nimekirja üles, niivõrd lahe oli sealsamas kriipsutada maha üle kümne punkti, mida ma olin saavutanud, mida ma olin teinud. Ainult et tol hetkel kui ma seda nomenklatuuri koostasin ei osanud ma uneski näha, läbi milliste radade ja milliste inimestega ma neid asju teen, kes mina siis olen, kus ma olen. Ega ühtegi neist punktidest ei olnud ma võtnud meelega ette, et ära teha. Need olid justkui minuni jõudnud, sest ma olin seda kord soovinud.

Rääbu. Haapsalu 2016



Üks punk oli seal "omada kassi". Ma tean väga hästi, et tol hetkel ma kujutasin enda süles nurruvat valget pikakarvalist Yvonnet, kes on ainult üks aksessuaar, interjöörikaunistus. Kassidest ei teadnud ma mitte kui midagi, olgem ausad. Täna elan ma koos, mitte ei oma, vägagi iseloomuka karakteriga, kes ei ole kindlasti mitte üks tuim tõukass mu süles. Ta nimi on Rääbu (kuigi võiks arvata, et nimepanemine on kindlasti minu võimuses, aga näed, saatus näitab vaid keelt), üks mitmevärviline krussitav tuust, kes naljalt sülle ei tule. Väikesed lokikesed on ka kõhu all ja pepul on suured kohevad püksid. Miljon korda ilusam olend, kui see idüllkass Yvonne.

Eeldasin seda nimekirja silmadega üle lastes, et küllap tuleb siit nüüd midagi, mida ma täna, täiskasvanud inimesena, teha küll ei taha. Naljakal kombel ei olnud ma üldse muutunud. Ok, ühe asjaga tekib küll probleem. Seal on üks punkt, kus ma soovin süüa korraga ära 100 kohukest, praeguse seisuga ma pole veel ühtegi vegan kohukest küll kohanud. Pöidlad ristis, et see tuleb, muidu ei saa ma ühel päeval rahus surra, kuna nimekirjas on üks punkt tegemata. Ehhee.

Ahjaa, keeleneet oli seal kirjas. Vot seda ma küll endale teha ei lase. Ainult siis kui keegi mind selle protseduuri jaoks magama paneb, siis on diil, aga muidu kindlasti mitte. Ehk siis ma teeksin seda küll, kui see nii hirmuäratavalt valus poleks. Ohh, ma olen vanemaks saanuna pehmekeseks läinud. Noorena tuleb jah kõik igasugused hullud asjad ära teha, siis on tehtud. Ma olen praegu 22 ja ma ei viitsi enamus ajast õhtul väljagi minna. Nii magus on jääda koju, poolikuks lõigatud magus arbuus, lusikas sees ja end ekraani taha kerra tõmmata, üks Orphan Black osa palun! 

See soovide üles kirjutamine meenutab mulle minu vestlust endise õpetajaga. Tegemist oli religioosse inimesega ja nagu ma temaga vesteldes aru sain, rääkis ta jumalaga ka igapäevastest probleemidest. Mul on millegipärast niivõrd eredalt meeles üks lugu, kuidas tal oli vaja tema ja tema abikaasa magamistuppa saada suur vaip - põrandad kipuvad talvisel perioodil olema väga külmad. See oli minu jaoks väga suur üllatus, kui ta mainis, et ta sõnastas oma soovi jumalale ja paari päeva pärast ristus tema tee täpselt sellise vaibaga nagu ta soovis. Ma ei usu jumalat, vähemalt mitte kristliku maailmapildi järgi, aga see ei tähenda, et ma seda kontsepsiooni ei austaks. Mulle näib aga väga vastumeelne see, et keegi palub jumalalt uut vaipa. See tundub isekas, materialistlik. Kas ma olen ülekohtune? Olgu, tegelikult ei ole ma ju siin rääkimas palvetamise eetikast, vaid hoopiski soovide sõnastamisest ja neisse uskumisest.

Mürgised taimed on mind eriti inspireerinud. Minu kodu lähedal oli hulganisti näsiniinepõõsaid, salusiumari oli siin-seal esindatud ja palju muid salapäraseid taimesid. Foto autor M. A. Tapa 2014

Minu kõige esimene nimekiri nägi välja selline: 

Ma tahaksin uurida süvitsi ja tutvuda:

- lavastuskunst
- mänguteooria
- mürgised taimed
- kokakunst, eksperimentaal ja prantuse klassika
- kaasaaegne tants
- trükitehnoloogia

- kehamuusika, rütm

- tšello

- loominguline matemaatika

- kirjasõna


Ja minu viimase nimekirja lõpuots oli seesugune:

Et minu uudishimu ei saaks otsa, et mul olekas alati seda tuhinat õppida, uurida, küsida

- kehamuusika
-toidukunst
-modelleerimine

Paneksin hea meelega oma praeguse kõige värskema kirja siia üles, aga ma kardan, et see pole hea. See on mõeldud vaid minu silmadele, senikaua, kuni need soovid saavad tõeks. Või vähemalt kasvan ma neist välja. Üldpildis tahan ma aga elult armastust ja inspiratsiooni. Ma tahan õppida, avastada, kasvada. Leida see Oma, mille kallal nokitseda ja hoolitseda.

Ma ei taha omada asju, töötada selle nimel, et omada. Asjade omamisetuses on suurem filosoofia kui omamises. Samuti tundub mulle, et ma ei pea enam muretsema selle pärast, et saavutada elus see, see ja siis see ning too ning kolmas.

Minu vanematel oli unistus oma kodust. Selle nad ka said, ehitasid kõik ise ja nad võivad kindlasti oma töö üle uhked olla. Ainult et see kodu, on ka nende vangla - loss, millele aina ehitatakse uusi ja veelgi kõrgemaid torne külge. Muidugi on oma päris kodu omamine oluline, siiski sinu pelgupaik, aga üldpildis ei saa ma selle kontseptsiooniga nõustuda. Me ei pea enam töötama kodu lähedal ja ausaltöeldes ei peagi meil olema enam kodu. Kodu on emotsionaalne tugev side ja turvatunne, aga selle saavutamisele ja tihtilugu üleliigsele esteetikale kulutatakse liiga palju ressursse. Muidugi peab olema pereruumid kohad, kus on hea koos olla ja kus saab puhata, tunda end hästi ning mõnusalt. Aga samas näib mulle, kes ei ole veel teinud esimest sammu oma päris kodu muretsemiseks, et inimesed kipuvad suunama liialt palju tähelepanu oma kodustele mugavustele ja silmailule. Selle asemel, et tegeleda iseenda arenemise ja kasvamisega, niisamuti ka ühiskonda panustamisega. Nagu igaüks istuks enda mätta otsas.

Kui rikas ma tahan olla? Olen mitu päeva sellele küsimusele mõelnud ja ikka ja jälle tahaksin ma hoopis pärida, kui rikas ma pean olema? Ma olen noor inimene ja minu valikud õppida seda konkreetset asja, mida ma õppisin ja ka tulevikus edasi õpin ei tee mind kindlasti mitte ratsarikkaks. Kui ma lõpetan ülikooli, olen ma õppinud tekstiilidisaini 6 aastat + tulevane magister. Selle ajaga oleksin ma võinud midagi kasulikku teha, näiteks arstiks tudeerida. Muidugi ei ole mu vanemad seda kõva häälega välja öelnud, aga nad olid kindlasti pettunud, kui ma seesuguse õpitee valisin. Just seetõttu, et see ei tee mind niivõrd jõukaks ja edukaks inimeseks, mis oleks sotsiaalselt aktsepteeritav ehk piisaval määral eestlaslikult kadestamisväärne. Sellel erialal on lihtsalt vähe töökohti ja palgad ei ole kunstiinimestel kindlasti mitte edvistamisväärsed. Meil külas on see värk, et küll ikka võrreldakse oma võsukesi naabri lastega, kes kus õpib ja töötab, mida endale lubada saab jne.

Ma ei taha jääda kinni oma kodu ülesehtimisele ega olla nähtamatuis ahelasi ühe paigaga, argumendil, et see on mu kodu. Pigem tahan ma õppida ja kasvada, mitte saavutada rikkusi (oma maja, suvila Peterburis ja Zagrebis, kaks luksusautot, Céline käekotikogu, ...). Ma tahan elada, ma tahan anda enda panust. Maailm on niivõrd ilus, ta võib olla paradiis ka siinsamas Tallinnas, trammide ja vihmaga ning see siin ei pea olema minu kodu. Kodu on soe tunne mu südames, kui ma mõtlen oma kallimate peale.




Viimased päevad siin Kadrioru korteris. Kuigi on asju mul vähe ja vaatan hoolega, mis koju satub, aga ometi olen ma siia kummuti peale kogunud kõik asjad, millest tuleb lahti saada. Tallinn 2016

Kommentaarid

  1. Aga kas sinu märkmikus on ks näiteks lapsed kirjas? :) Ma usun, et lastega pere jaoks on see kindla kodu omamine oluline. Muidugi tehakse ka koos lastega kannapöördeid - kolitakse uude linna või lausa riiki, aga lastele siiski võiks pakkuda seda turvatunnet ka oma päris kodu näol.

    VastaKustuta
  2. Nii inspireeriv postitus, loen juba mitmendat korda, aitäh!

    VastaKustuta
  3. Armastan Sinu blogi. Oled tore, julge ja avatud,tänan,et jagad oma mõtteid. Soovin edu Sulle,

    VastaKustuta
  4. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  5. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  6. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  7. Kas lähed Tartu õppima? Kui jah, siis mida ja kuhu?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ja, tekstiilidisaini lähen õppima :)

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused