DEODORANDITA




Viimased kaks aastat ei ole ma ostnud endale poeriiulite deodorandiklassikat. Mul ei olnud kunagi eesmärki loobuda deodorandist, see ekstreemne samm ei tulnud mulle mõttesegi, aga ometi siin ma olen - deodorandita.

September 2014 kolisin ma päris oma ehtsasse koju. Elasin oma elukaaslasega umbes 40ruutmeetrises ilusas valgusküllases korteris. Alustades omaette elu sain ma tugevama tõuke jälgida mida ja kui palju ma midagi tarbin. Kuhu ma suunan raha, mida ma oma teenitud palgaga toetan? Ja kas ma tõesti pean käima nendes jälgedes, mida teised juba sammunud on? Eks ole see ka minu loomuses, lammutada olemasolevat, et see taas tükkides kokku panna.

Tavalise kaenlaaugu pihustaja vahetasin ma soolapõhise vastu puhtast uudishimust. Alguses näis mulle, et minu puhul siiski looduslik variant ei sobi, millegipärast ma aga jätkasin selle kasutamist ja lootsin parimat. 

Sukeldusin deodorandi ja antiperspirantide maailma ja hakkasin uurima nende võimalikke kõrvalmõjusid keskkonnale ja minu tervisele. Võtsin enese jaoks eesmärgiks mõista iga koostisosa olemust - miks on see deodorandipurgis ja kust see tuleb. Ja mida see päriselt inimkehaga kokkupuutudes teeb. (Uudishimust, mitte hirmulugude genereerimiseks).

Üsna pea puutusin kokku internetis liikuvate erinevate eksperimentidega nagu näiteks nädal ilma dodorandita või hoopiski iga puhapäevak. Lugesin ka naistele suunatud väljaannetest deodorandi paastudest, mis pani mind esimest korda küsitlema otsust enda konkreetset nahapiirkonda iga päev aastast aastasse teatud tootega katta. Eriti veel tahtsin ma teada kas saab ka ilma? Hakkasin teadlikult osadel päevadel deodorandi kasutamist piirama. Üsna pea sain aru situatsioonidest ja teguritest, mis panevad mind higistama ja milliseid erinevaid lõhnu erinevad olukorrad tekitavad. 

Olen märganud, et mul on kolm erinevat tüüpi higistamist: a) füüsiline pingutus, b) sotsiaalne ärevus ja c) mehaaniline hõõrdumine. 

Üsna pea sai mulle selgeks, et deodorandita elu on täiesti võimalik. Loobudes sellest tootest, ei ela ma oma elu keeruliseks ega jää ka millestki ilma. Oma mätta otsast näen, et ma olen ühe toote võrra iseseisvam ja hoian oma järgnevas elueas kokku ligikaudu minimaalselt 89,25 kg plastikjäätmeid ja minimaalselt 119€ (arvutuskäigu info all).

Muidugi ei käi ma ringi haisukollina. See, et ma oma higilõhna kinni ei mätsi, ei tähenda seda, et ma oleksin must. Vastupidi - mu õndlad on vahatatud ja igapäevaselt pestud. Hästi oluline on jälgida ka oma kehahoiakut: kui liigutada oma käsi vaid küünarnukist sõrmedeni suureneb kaenlaaugus mehaaniline hõõrdumine ja tekib hapnikuvaene soe keskkond (ideaalne tingimus ebameeldiva lõhna tekkeks). Valin ka oma rõivad vastavad, et nad ei oleks käeaugukaares liiga kõrged ja et nad oleksid orgaanilistest materjalidest ehk hõlpsalt õhku läbilaskvad. Kehale vastas olev materjal peab olema võimalikult vähe töödeldud kangas ja looduslik (see on minu eriala, ma ei aja siin mingit jura)!  
Mul juhtus tegelikult selle deodorandivaba katsega üks naljakas lugu ka. Nimelt olin ma tol ajal kui see seik aset leidis veel kasutamas 50-50 suhtes soolapõhist deodoranti ja mitte midagi. Sellel ajal avastasin ma enese jaoks ka karri, hakkasin tegema intensiivseid vürtsikaid toite. Ühel hetkel taipasin ma, et mu kaenlaalused hakkasid nii hullupööra mingi imeliku lõhna järele lõhnama. Ma olin väga väga mures. Sa ei kujuta ette ka, mis ma kõik välja jõudsin guugeldada. Kuna see lõhn lõi välja õhtul, siis ma mäletan täpselt, et olin peaaegu et oma perearstile suure nutuga helistamas. Jumal tänatud, et õhtune aeg oli ja tema kabinet kinni. Kujuta ette, kuidas ma oleksin väriseva häälega oma arstile kurtnud, et mu kaenla aukudest tuleb imelikku lõhna! Appi, kui piinlik. 
Arstile ma oma murega ei läinud, kuna vesi ja seep viis mu probleemi ära. Ajapikku sain ma targemaks, et teatud toiduained muudavadki kehalõhnu ja nüüd oskan ma neid teatud päevadel vältida. 

Olen üpriski rahuliku iseloomu ja elustiiliga, mistõttu ma saan enesele lubada deodorandivabu kaenlaaluseid. Arvasin, ekstreemsetes oludes pean ma siiski endale mingisugust lõhnastatud värskendust otsima. Minu pikaajalise eksperimendile pani oma punkti augustikuine deodorandivaba Lõuna-Euroopa reis. Ma olin tõepoolest üllatunud, et mul ei tulnud selle kolme nädala jooksul mõttesegi, et peaks poest omale midagi värskendavat ostma. Ja oojaa, kuidas ma seal higistasin. 
Kas ma näen end kunagi taas deodoranti poole kätt sirutamas? Praegu on mu vastus eitav, ent samas mõtlen ma ka selle peale, milliseid muutusi toob vanus mu kehale. Peab elama, nägema.



Arvutuskäigu tegurid:

Eesti naise keskmine eluiga 1993 aastal sündinul on 73,78 (Statistikaameti andmebaas). Sellest arvutasin maha oma eluea, mis on 22 aastat. Võtsin miinimumiks ühes aastas 2 deodorandi ühikut (küsisin paarilt inimeselt palju neil aastas kulub, võtsin miinimumi).

Deodorandipakendi kaaluks määrasin 75g, mis on ühe reguleeritava pulkdeodorandi tühikaaluks (Alibaba, Ebay).

Deodorandi hinnaks määrasin 1€.

Kommentaarid

  1. Mina loobusin totakatest aerosooldeodokatest juba oi oi kui ammu. Ma ei tahtnud neid üldse kasutada, sest nende pihustamine tegi haiget ja tekitas veel rohkem higistamist. Läksin ruttu rullikutele üle aga nende lõhnad olid nii rõvedalt intensiivsed ja rikkusid riideid. Ka põhikooli ajal püüdsin võimalikult vähe neid kasutada, vaid peale kehalist kasvatust parimal juhul. Tol ajal oli probleeme enesekindlusega ja kippusin rohkem higistama. Nüüd täiskasvanuna pole mingit probleemi. Ka siis kui toitumine vale on. Ei kasuta praktiliselt midagi juba ca 5 aastat.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Veidi nukker on see, et keegi täiskasvanud inimene ei ole mulle kunagi öelnud, et ma ei pea kandma deodoranti. Et ma ei sure ära, kui ma seda ei tee. Pigem on see ühiskondlik norm, aga nii mulle näib, et pean ikka kõik ise järgi proovima, muidu elan ülejäänud elu pimeduses.

      Kustuta
  2. Mulle ei öelnud keegi kunagi, kas ma peaksin või ei peaks deodoranti kasutama. Lihtsalt huvist ostsin ca 15-16 aastasena mõned korrad. Ükskord sai otsa, taskuraha oli parasjagu ka otsas, hiljem läks meelest ära ja nii pole ma juba mitu aastat midagi kasutanud, kusjuures olen sportlik ja aktiivne inimene. Ausõna, puhas vesi teeb imesid :D

    VastaKustuta
  3. Ka mina ei kasuta deodoranti ja viimane kord oli vist umbes-täpselt keskkooliajal. Eks see ole individuaalne asi ka muidugi, kuidas kellegi kehalõhn on, aga siiamaani pole ma ise ega pole ka keegi teine õnneks kurtnud. Minu jaoks ei ole tüütu hädaolukorra puhul kuskil tualetis vajadusel end pesta. Harjumuse asi - ma olen täitsa ära unustanud, et selline asi ekisteerib.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused