KUU AEGA SAMADE RIIETEGA



Täna hommikul vingusin, et mul pole midagi selga panna. Kuigi riideid vedeleb mul magamistoas, koridoris, köögis ja muidugi riidestange on neid pungil täis. Niisamuti on panipaikades ärapanduna teiste hooaegade rõivaid ja pesukorvis on ju ka omajagu. Aga ometi ei ole mul midagi selga panna. Tegin just Instagramis õhtukohustuslikku uudisvoo kerimist ja mulle jäi silma bezerowastegirl postitus, et ta võtab ette väljakutse järgneval kuul käia ühtede ja samade riietega. 

Terveks veebruariks on ta kandmiseks välja valinud ühe linase kleidi, mustad retuusid, heledad teksad, pikkade varrukatega body, teksatagi, salli ja kübara. No eks sinna nimekirja kuuluvad ka aluspesu ja sukad-sokid. Päris suur ettevõtmine, kas pole? Tema ideeks #BeZeroOneDress väljakutsega on tuua tähelepanu rõivaste pahupoolele - tekstiilijäätmed rõivatööstuses, aeglane mood, kapselgarderoob, parandamise kunst, jne. Miks mitte, tore. Mulle aga tekitas see ettevõtmine teistsuguse idee. Nimelt hakkasin ma mõtlema sellele, et ma teadvustan enesele liiga palju, mida ma kannan. Selles pole justkui küsimustki, et iga päev vahetan oma rõivad uue komplekti vastu. Ma pole mitte kunagi kandnud ühte paari pükse senikaua, kuni nad lähevad mustaks ja ma pean nad pessu panema. Pigem on ikka nii, et täna kannan kleiti, homme seelikut, ülehomme pükskostüümi jne. 

Sellest kombest olen saanud lahti, et oma aega ja viitsimist kulutada aksessuaaridega enesekaunistamise peale. Nüüd, kui mul on vaid üks sõrmus, mida ma nagunii kunagi ära ei võta, siis elu on kohe naksti palju lihtsam. Varem olid kõiksugused ehted väga tähtsad, iga hommiku kulutasin kindlasti vähemalt viis minutit sellele, et valida millised kõrvarõngad-käevõrud-sõrmused-sallid ma seekord oma komplektiga kokku viin. Mul oli seda kraami kindlasti kilode viisi. Nüüd tagantjärele vaadates näen, et olen raisanud mõttetult raha ja ka aega. Ühel hetkel ma lihtsalt sain aru, et ma ei taha kanda mingit plastikust jura. Ehe ehe kannab endas tähendust ja seda igas mõttes. 

Täpselt sama moodi võiksin ma ka väärtustada oma rõivaid.  Aga ma ei oska seda teha. Isegi kui ma tean väga hästi kuidas on ükskõik millise rõivaeseme tootmisprotsess (toormaterjali valmistamisest, kangakudumise, toote õmblemiseni välja), siis ikka vedelevad mu püksid kuskil põrandal ja väidetavalt pole mul midagi selga panna. Võiks arvata, et mida kallim toode, seda paremini hoitakse. Nojah, vahel see nagu töötab, aga samas just paar päeva tagasi kaotasin ma oma 50€ väärtusega kindad ära. Muidugi olin ma pahane, aga ega ma eriti ikka ei olnud ka. 

Näen silmanurgast kuidas sõber mängib mingisugust kiviajateemalist arvutimängu (Far Cry Primal) ja mu mõte rändab kaugematesse aegadesse kui siin ja praegu. Vaadates aga muuseumiklaasi taguseid rõivaid on väga hästi näha, et need on mitmelt poolt ribadeks kulutatud ja miljondat korda parandatud. Kui aga kellegi ZARAst ostetud pluusile üks väike plekike peaks peale tulema, siis pigem rändab see H&M kogumiskasti kui et plekki kaetakse tikandi või muu kangakunistustehnikaga. Oleme seda lauset kuulnud küll, et odavam on uus osta, kui parandada.

Ühel päeval parandasin oma tuttava katkirebenenud mantlitaskut. Tegemist oli kindlasti mitteodava meestemantliga ja eeldan, et ta oli väga bummed-murelik kui taskunurk rebenes. Eks ta peast käis kahtlemata läbi küsimus, kas ta peab omale uue mantli ostma. Parandada saab ju kõike aga ega lapitud mantliga teatrisse ei minda. Mul oli nii hea meel talle seda rõõmu teha, et sain selle probleemi korda tehtud nii, et pole isegi lähedalt vaadates näha märget kunagisest õnnetusest. Minumeelest on asjade remontimises nii imetore võlu. Isegi kingade viksimine, mantli harjamine, vana vahvlimasina tahkunud õlist puhastamine on selline mõnus rahustav süsteemne tegutsemine, mis paneb kuidagi aja seisma ja aitab mõtteid korrastada.

Ja vot, ma ei saagi aru, et miks ma kogu aeg ei ole suuteline oma asju austama. Vahel mul on täiesti ükskõik, et mul on kinganinad mudased või needsamused püksid vedelevad mul seal kus nad ei peaks kindlasti mitte vedelema. Kas mul on liiga palju asju? Kas ma pole piisavalt palju tööd teinud, et neid välja teenida? 

Aga tuleme väljakutse juurde tagasi. Mõtlen, et millised riided mina valiksin oma praegustest olemasolevatest rõivastest kui ma teeksin seesuguse eksperimendi kuu aega samade riietega käia. Väga huvitav, aga mul polegi justkui valikut. Näiteks peaksin ma iga päev või üle päeva oma pükste põlvekohtasid pressima, mitut pluusi kindlasti triikima, seelikuvolte veega töötlema, sünteetiliset kangast liibuvaid tooteid tuulutama või loputama jne. Mul pole ühtegi toodet, mis oma korrektses kujus kuu aega järjest kandmist lihtsalt vastu peaks. Okei, valetan, aeroobikariided oleks ainus täiskomplekt, millega ma teoorias võiksin hakkama saada. Aga ma ei lähe ju ometi kooli-tööle-kontserdile-peole dressidega.

Niivõrd paljud tooted näevad kaupluses tip-top välja, aga reaalsuses on suuresti pillingualtid, kortsuvad, elektriseeruvad, vajavad tihti voodri väljavahetamist, venivad välja jne. Mul on mõni üksik toode, millega ma olen igati rahul - see tähendab siis seda, et ma ei pea seda kogu aeg pesema ja triikima ja parandama jne. (Kui ma oleks t-särgi ja teksade inimene, siis ma ehk saaksin selle väljakutsega hakkama, aga ma ju ei ole... Mul pole ühtegi teksapaarigi ja ainus t-särk on mul magamiseks...Oma rõivastest olen kirjutanud varem postituses Kui palju on sul riideid?).

Siit mõttekäigust õppetund: poes järgmine kord uusi rõivaid valides mõelda, kas nendega on võimalik seesugune väljakutse vastu võtta.

Kommentaarid

Populaarsed postitused