TIGU LÄHÄB KÜLL TASA, AGA VAATA, KUI RASVANE ON



Mulle meeldib teha uuel aastal niinimetatud uusaastalubadusi, võtta ette midagi uut, katsetada, proovida, kasvada, liikuda parema mina suunas. Lugesin LITTERLESS blogist, et sealne kirjutaja võtab omale selleks aastaks silmapiirile kaks märksõna: olla parem väikestes tegudes ja anda oma panus väljaspool tema keskkonnahoiuteemalist blogi. Ta toob näideteks, et soovib rohkem toitu ise kasvatada, õppida eelistama kasutatud asjade ostmist uute asemel ja mis kõige põnevam: ta on hakkanud (rohkem) helistama kohalikele poliitikutele (ta elab Chicagos), et anda oma tagasisidet keskkonnaküsimustes. 

Ei tea, kas olen pessimist, kui mulle tundub, et kui eestlased seda tegema hakkaksid, naerdaks nad teisel pool telefoniliini välja? 

Statistika näitab [1], et suurele enamikule Eesti elanikonnale lähevad keskkonnateemalised küsimused korda. Sellele on huvitavaks vastukaaluks aga üks teine statistikaväide [1], kus suur enamik Eesti elanikkonnast ei tea kuidas keskkonnateadlikult käituda (63,7% uurimisgrupist). Eks minagi teeks hoopis teisi valikuid, kui ma teaks vaid paremini. Minu vaade elule ja elukeskkonnale, kus mina konkreetselt elan, on väiklane, kindlasti isekas ja vaadetelt/põhimõtetelt vastuoluline. Ega mina ei jõua ju ka kõike uurida. Elame spetsialiseerumise ühiskonnas, igaüks teab ja askeldab väga kitsas valdkonnas ja usaldab kõik väljaspool seda teiste asjatundjate kätte. Tarbijana annan ma oma usalduse vabatahtlikult ja heausklikult sama moodi targematele ja ma tahan tunda end tarbijaringis mugavalt. Ma ei usu, et see on imelik, et tahaksin elada maailmas, kus poes jäätist ostes ei pea ma ise välja uurima, milline firma kasutab lapstööjõudu, milline nõustub loomapiinamisega (Grüne Fee, vaatan sinu otsa) või milline kohtleb oma töötajaid kui miinimumpalgaga "orje" (näiteks Eesti õmblustööstusettevõtted).

Vahel on mul päris suur trots, et miks see vastutus minu õlgadel on. Täiega tahaks lihtsalt pöörata kõigele selja ja osta mida tahan. Tahan jäätist, ostan jäätise. Maitseb ju hästi. Mis mul teistest kellest kõik aina üle sõidavad? Ma ei näe läbi oma ostu, kellele/millele ja kuidas ma oma valikuga liiga teen. Mugav. Aga ei, nii ikka ei saa. Täpselt sellesamuse ignorantsusega sõidab homme päev keegi minust üle. Mida külvad, seda lõikad. Kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub. Kuda sina põllule, nõnda põld sinule. Tahad, et sõber piaks hea olema, siis ole sina enne. Unustad sina, küll tema mäletab. 

See kogumik, millele ma ennist viitasin, on päris tore tükk. Panin alla lingi ka, kui klõpsad raamatu pealkirjale - see viib sind otse lugemiskõlbuliku failini. Raamatukogudes on see ka siin-seal täitsa olemas. Igatahes, kuigi antud töös kajastatud uurimus on üpriski vana (aastast 2002), siis on see konkreetne uurimus mulle paar üllatusmomenti ikka pakkunud küll. Üks on see väide, millega nõustus vaid 38,5% küsitletutest: keskkonnasõbralikult talitada on ebamugav või liiga keeruline. Teine väide, millega nõustus samamoodi üpriski väike protsent, 36,1 küsitletutest: keskkonnasõbralikkus on liiga kulukas, see ei ole majanduslikult kasulik. Ehk siis suur enamik arvab vastupidist - keskkonnasõbralik käitumine on tehtav ja lisaks on see taskukohane. Aga see on ju imeline! Palju lihtsam on sellest teadmisest edasi minna tegude juurde, kuna ei pea kulutama ressursse keskkonnasõbralikkuse pooldamise turundustööle.

Õnneks aga on keskkonnasõbralikku käitumist raha või laiskuse/ebamugavuse/keerulisuse tõttu vältivate inimeste arv ühiskonnas väikesed. Leidsin näiteks ühe blogipostituse (link), mis toob justnimelt raha ja tüsilikkuse põhjusteks, miks autor eetilisemaid toitumisvalikuid ei soovi teha.

Kuidas siis olla parem väikestes tegudes? Ma arvan, et sellele küsimusele sa juba tead vastust. Sa tead, et võiksid poodi minnes oma koti kaasa võtta, mitte seda kogu aeg autosse/kööki/kappi/teise käekotti/vms unustada. Sa tead, et toitu koju tellites saad kaasa suure kotitäie prügi, mis su prügikasti koheselt täidab. Sa tead, et võiksid hakata (põhjalikumalt) prügi sorteerima. Sa tead, et võiksid sel aastal Teeme Ära koristuskampaanias kaasa lüüa. Sa tead, et sa võiksid oma ........ (toote nimi) enne ära kasutada kui uue ostad. Sa tead päris palju teisigi asju, mille osas võiksid ka reaalselt tegusid ette võtta. Need on väikesed, lihtsad ja igati rahakotisõbralikud sammud.

Ma olen viimased päevad suurel hulgal erinevaid nullkulublogisid otsast lõpuni sirvinud ja kohati isegi end halvasti tundnud kuna võiksin teha palju-palju paremini. Võiksin teha arukamaid ja läbimõeldumaid otsuseid, võiksin olla kohusetundlikum ja järjepidevam. Vahel teen valikuid mugavusest või tarbijalikust vastupandamatusest. Ja nagu ma ka ennist ütlesin, teeksin paremini, kui ma vaid teaksin rohkem.

Arvasin kunagi, et minust ei saa mitte kunagi vegantoidulist, kuna see näis lihtsalt nii raske. Ega selle teadmise juures polnud ma ju oma esimest sammu veel astunud. Muidugi on teadmatus, tundmatus, uudsus hirmutav. Kuidas mu vegantee aga läinud on, saab lugeda siit: Miks ma olen vegan ja Minu (vegan)aasta kokkuvõte.

Tegin ühel õhtul suure hurraaga esimest korda veganiseeritud Kräsupea kooki ja ma olin niivõrd positiivselt üllatunud, et ma olen täna suuteline oma peaga ise valmistama vegan versiooni sellest koogist. Ma ei hoia enam kahe käega pead kinni, sest 1) ma ei tea kuidas hapukoort asendada ja 2) minu kodupoes on väga väike spetsiaalne vegantoodete valik. Tean mitmeid erinevaid viise, kuidas teha hapukoort loomseid saadusi kasutamata. Ja lisaks sellele tuli mu Kräsupea imeline. Selle edukuse võti seisneb progressis ehk minu teadlikult ette võetud sammudes teatud eesmärgi suunas konkreetses ajaperioodis. Viskan mõned vanasõnad kah siia: Aega läheb, aga asja saab. Mis kaua tuleb, tuleb kauniste. Kel rutt, sel nutt. Anna aega atra seada.  Liiga kiire sõit aeab vankri kraavi. Tigu lähäb tasa, aga vaata, kui rasvane on.

LITTERLESS blogis on üks postitus, mis kannab pealkirja "Progress, not perfection." Seal kirjutab autor, et ta kindlasti ei küündi nullkuluni, kuigi prügi tekitab ta väga vähe. Lisaks arvab ta, et enamiku jaoks, kes kasutab terminit nullkulu ehk zero waste, on sõna(paari) esimene pool eesmärk, ligikaudsus, kuid mitte kunagi reaalsus.
It’s true that I don’t make very much trash – maybe a little bag of trash each month and an armful of recycling. But I definitely don’t reach “zero” waste. I think for most of us who use the term, the word “zero” is an approximation or a goal, not the literal reality. I’m close to zero and always trying to get better, but I’m not sure I’ll ever fully get there. 
Ka Kadri kirjutab oma blogi  Terviklik Ringlus postituses "Prügivaba elustiili pole olemas" nii:
Ma tunnistan, et olen ise ennatlikult ja võib öelda, et isegi valesti, kasutanud elustiili kirjeldamiseks väljendeid nagu jäätmevaba, plastivaba, prügivaba, ühekorra pakendi vaba. Seda minu igapäeva tarbimine tegelikult ei ole.
Olen sellega kokku puutunud mitmel korral kui jääb arusaamatuks nullkulu mõiste ja arvatakse, et see on tavatarbijale küündimatu viis elamiseks. Arvatakse ehk eeldatakse kogupilti mõistmata või esimest sammu ise astumata. Mul meenub, kuidas üks neiu uuris minult kas ma elektrit kasutan ja kuidas ma omale prille saan lubada. Võiksin siinkohal võtta oma peast kahe käega kinni ja natuke karjuda, aga ma olen aru saanud, et selline mentaliteet sammub ka päris nullkululiste seas nagu üks eriti õudne slenderman.

Tegin omale üpriski äsja Instagram'i nullkulu.ee konto. Seal chillides olen aru saanud, et võõras inimene ei saa esimese ropsuga üldse aru, kuidas keegi on suuteline päevagi nullkulult elama. Näed ilusat pilti ja komistad #zerowaste #noplasticinmylife #minimalism vms otsa. Enamasti on pildi sisuks utoopilise sisuga klaaspurk, kus on omaniku ühe-kahe-kolme-nelja aasta prügi. Või siis mingid lahedad orgaanilisest puuvillast kotikesed/ bambusest hambaharjad/ jne. Üks nullkululisem kui teine. Kõik on nii hele ja tühi ja täiuslik ja ... võimatu.

Oma blogi otsustasin ma just nullkuluks nimetada, kuna eesti keeles selle inglisekeelsele sõnale vastet ei olnud. Ilus ideaal. Miks mitte see omale silmade kõrgusele asetada ja selle järgi talitada? Aga kas ma olen hoopiski karuteenega hakkama saanud? Pigem omale ja ka paljudele teistele kaikaid kodaratesse visanud, kuna ootused on liiga kõrged, eesmärgid alati liiga kauged, ideaalid liiga ... ideaalid. Küündimatud, muinasjutulised, ebainimlikud nagu nad oma olemuse poolest on. Blogis A Dream Lived Greener kirjutab Mailyne sotsiaalmeedia täiuslike postituste kohta nõnda:
Look, half of those images up there are just people competing with each other and trying to look cool. It doesn’t mean that you have to be like them. You don’t have to hop on this band wagon of documenting everything, blogging about it all and showing the world how perfect you are with all your clean, white images with mason jars that were made in China. Because you’re not perfect. No one is. And if anyone ever tells you they are perfectly zero waste, they are lying. Just do what you can with what you have and where you are. 
Jaaa! Igati nõus. Zero waste on mänguline väljakutse ja teadlikult valitud viis kuidas elada, samal ajal muidugi mõistlikkuse piirides. Pane tähele, et päris paljud nullkululised ei kogu oma klaaspurkidesse ostutšekke, ümbertöötlemisse läinud pakendeid/tooteid/jms, nullkuluteekonnal "vanast elust" ära visatud/otsa saanud kraami. Poodeldes ükskõik kus, saades oma toit kasvõi ise kasvatades - alati on sellel kulu. Jah, me teame seda, et Mahemarketis oma koti sisse kaerahelbeid kallates ei saa me oma ostuga pakendit kaasa, küll aga jääb toote hulgikoguse pakend kauplusesse. Teame ka seda, et isetehtud tooted kannavad endas meie aega, materjale ja pakendeid. Rääkimata veel elusorganismi elukuludest (süsinikuringe, energiavahetus jne). Aga no kuule, kammoon!

Eks veganlusega on sama lugu, tihti aetakse juuksekarva lõhki kompides liiga kaugeid veganideaalide piire. Näide 1: Restoranis peedistada ettekandjat, et tellitava vegantoidu valmistamiseks kasutatavad vahendid ei puutuks kokku loomsete ainetega. Näide 2: Keelduda kõikidest ravimitest mis on loomadel testitud või millel on loomsed koostisosad. Mõned veganpolitsei näited veel: metsik siid, Oreo'd, Gillette'i raseerijad, rasestumisvastased vahendid jne. Mulle meeldib aga väga The Vegan Society sõnastus veganluse olemuse kohta:
Veganism is a way of living which seeks to exclude, as far as is possible and practicable, all forms of exploitation of, and cruelty to, animals for food, clothing or any other purpose.
Ei ole mõtet küsida endalt, kas ma olen ikka piisavalt vegan/nullkululine/taimetoitlane/keskkonnasõber/minimalist/... (vali ise sobiv sõna). Samuti pole tarvilik keskenduda piiridele, mida sõnad kipuvad siltide kombel salaja paika sättima. "Sa ei pea kuuluma kuhugi, sinu nimele pole vaja täiendit vegan/nullkululine/taimetoitlane/keskkonnasõber/minimalist ... (valisobiv sõna). Oled täna Sina ise, kes võib valida tee sammumaks ühel või teisel rajal, ehk hoopiski alustada jalatõstet veel astumata maal. Õpi, kasva, ela ja siis vaata, mis sinust saanud on, milliseid silte kandnud, milliseid kastipiire katsunud." [2] Täiusliku soorituse asemel on palju olulisem teekond ise. Nagu sel inimloomusel kombeks, enne ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Iga algus on raske, aga see ei tähenda, et teekonna ettevõtmise võiks juba mõttes maha visata. Ma kardan, et üks selle statistika, et inimesed ei tea kuidas keskkonnasõbralikult käituda, taustapõhjus seisneb justnimelt tegemata jäetud esimestes sammudes.

Milline on suur pilt? Kas teatud valikud on praktilised minu poolt läbi viiduna? Milline on ühiskondlikult asjalik lahendus ja viis?











[1] Keskkonnaeetikast säästva ühiskonna eetikani. SEI Tallinna väljaanne nr1. Oja A., Keerus, K., Järvik, M. jt. 2003. Tallinn. Tallinna Pedagoogikaülikooli keskkonnapsühholoogia 2002. aasta uurimus Eesti kodanike seas.
[2] Nullkulu.ee 2014 Mida ma õppinud olen ehk nippe alustavale (täis)taimetoitlasele. 




Kommentaarid

Populaarsed postitused