KASSID TAHAVAD NISUORAST



Tulime täna Laurisega pikalt nädalavahetuselt tagasi. Käisime puhkamas ja mõnulemas, samal ajal kui Rääbu oli 24h üksi kodus olnud (vaene kiisu!). Koju jõudes märkasin kohe, et minu minikasvuhoone taimed on toredasti pikkust visanud. Panin eelmine nädal Rääbule kassirohtu ehk nisuorast kasvama ja mõtlesin, et täna oleks tore talle seda tutvustada. 

Kui me olime end juba rahulikumalt kodus sisse seadnud, st et Rääbu on saanud kõhu täis, palju pai, tervitusronimine tehtud, siis hakkasin guugeldama viise kuidas kassile nisuorast tutvustada. Ma lihtsalt ei teadnud, kas talle seda ise lõigata ja peost sööta või siis talle seda toidukaussi panna, äkki peaksin talle seda varjatumal kujul tutvustama või mida iganes. No ma ei tea ju, pole varem näinud ühtegi kassi nisuorasega tutvust tegemas. Ega ma eriti vastuseid ei saanud ja võtsin siis ise seikluse ette. 

Rääbu oli parasjagu end kirjutuslaua alla pikutama sättinud, sussid küljel ja pea käpale toetumas. Üpriski suure eelarvamusega lõikasin talle kolm-neli pikemat rohuliblet ja pakkusin talle neid nuusutamiseks. Olin tegelikult pettumuseks juba valmis, sest ta on väga peps sööja. Talle on meelepärane ainult liha ja ainuüksi hea kvaliteediga liha. Ainus vegan-erand on Tofurky, aga see selleks. Suure üllatusega oli nisuorase lõhn talle huvipakkuv ja aegamisi proovis ta ka seda hammastega näksata. Saades esimese rohulible omale hammaste vahele, hakkas ta nurruma ja võttis julgelt ka teised. Ma olin niivõrd üllatunud ja rõõmus. Nii tore oli talle seda tükikest kevadet tuppa tuua, kus ta kindlasti end viimased kuud üksikult ja igavalt on tundnud.

Tõin talle veel paar ampstükki. Oli väga selgelt näha, kuidas talle uus ärkamine sisse tuli. Siis aga hakkasin ärevusest kiirustama ja mõtlesin talle näidata, kust ma neid rohuliblesid saan. See oli aga kindlasti suur viga, sest mullakiht oli mu väikesel peenral ju liiga lahtine ja rabe. Kassi krae sai koheselt mullaseks, ei sellel uudishimul ei olnud ju enam piiri - hullutas see orasheina lõhn teda samamoodi nagu palderjan. Oli selgelt näha, et ta soovib veel, ainult et tal oli väga raske neid korralikult kätte saada. Arvan, et siin on asi tema puudulikes esihammastes.

Enne, kui hakkasin taipama, et sellest asjast head lugu ei tule, oli preili suure kamaka orasheina koos juurte ja mullaga aknalaualt põrandale visanud. Eks see oli lõbus pilt ka, ei saa salata. Nalja nabani, aga ega ei saa ju endale nüüd muldpõrandat kolmanda korruse korteri kööki lubada. Senikaua kuni ma kraamisin, oli tema juba 1 - 0 enamikele rohulibledele ära teinud. 

Pidu koomale tõmmates pidin tõdema, et pean edaspidiseks oma klaasanumas peenrale kilekoti peale tõmbama, et see armas rohumaias kass seda rüüstama ei läheks. Ta on õhtu jooksul üpriski lärmakalt seal aknalaua juures sahkerdanud ja isegi agressiivselt häält teinud. (Ta isegi lõi mind). Sorri, aga sa sõid juba kõik ära! 

Mul on hea meel, et ma saan talle rõõmu valmistada. Ei võta see mul mitte kuidagi tükki küljest, kui pean natuke mullaga mässama. Kui oleksin kassirohu kohta varem teadnud, oleksin talle seda juba ammu tutvustanud. Arvasime, et kui me pole õues näinud teda rohtu näksimas, siis ta pole see tüüp, kes seda vajaks. Aga võta näpust! Räägiksime me vaid ühte keelt. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused