ARVAMUS REKLAAMPOSTITUSTEST



Siinkohal loed Nullkulu blogi 200ndat postitust. Olen tundnud kirjutamiskihku, mustandites on lõpetamata teemasid küll (oh mind blogijat), aga no vot ei ole ikka seda tuju, et pooleliolevaid kirjutiste otsi kokku tõmmata. Vahel mulle tundub, et need postitused, mida ma nii muuseas kirjutama hakkan - täpset teemat fikseerimata - meeldivad mulle kõige rohkem. Mul on kuri kahtlus, et ka sellest postitusest saab selline. See tähendab selline, et ma ei tea kuhu ma oma otsaga jõuan.

Ma arvan, et paljud aktiivsed blogijad ja muidugi ka nende lugejad teavad, et Eestis on võimalik blogiga ära elada või siis taskusse jäätiseraha (lahe sõna, mu vanaema kasutab seda) teenida. Ja muidugi pakutakse blogijatele ikka ja jälle igasugust tavaari. Kui ma mõtlen nüüd oma hiljutise Instagrami/Blogroll/Facebook uudisvoo peale, siis keegi blogijatest sai Clinique tooteid, keegi sai külastada ühe õhtu jooksul viite Embassy of Champange restorani, keegi hakkab nüüd oma riideid saama Reservedist, keegi sai prii kõhutäite mingist sushikohast jne. 

Kunagi Merlin kirjutas oma blogis, et ta sai omale blogimiseks tasuta arvuti. See on mul nii hästi meeles kuna seda lugedes oli mul vaid üks ja ainus mõte - ma tahan ka. No kes ei tahaks omale tasuta arvutit? Või siis sõnastagem seda nii: kes ei tahaks blogimise eest saada tasustatud? Kes ei tahaks omale tööd, mida ta saab teha kodus või reisides, nii et ta ei pea rassima kaheksa tundi järjest iga päev? Räppida nagu Genka:  Sõnad on mu raha, mu dineero ?

Töötasin ise kaks aastat esimese osa sellest täiskohaga ja pidevalt ületunde tehes ning teise osa päevase õppega kooli kõrvalt. Vabal ajal olin laip. Ma ei tea tõesti kuidas ometi ma selle kõik välja kannatasin. Peale tööd jalad-käed-selg valusad, mõte ei liigu, päikesevalgust kohati üldse ei näinud ja kogu teenitud raha pudenes näppude vahelt. Ega kooli kõrvaltki töötamine lust ja lillepidu pole. Iga päev kaheksast viieni kool, siis joosta trollile, vurada tööl üheteistkümneni õhtul, õppimise, kodutööde ja kasvõi juuste pesemise aeg minu une arvelt. Ei saa ka unustada seda, et  minu töö oli oma olemuselt ebaeetiline ning vaimselt nüristav. Sajaga!

(Ja oi kuidas mind praegu ajavad närvi igasugused tarkninad, kes räägivad, et noored inimesed on laisad ja ei oska/taha tööd teha. Muide, tudengi riiklik tulemusstipendium on kutsekoolis kuus 50€, ülikoolis 100€ - selle rahaga ei saa hakkama mitte keegi. Mul on väga palju endiseid koolikaaslasi, sõpru või kaugemaid tuttavaid kes päriselt ka ei saa omale lubada kõrgemat kui gümnaasiumiharidust. Kas pole mitte hirmutav, et mõned noored inimesed seisavad reaalselt selle tõdemuse ees, et nad ei saa minna ülikooli? Sellesse teemasse ma ei laskugi, et tudengi töö on õppimine, mitte öösel baaris, tanklas või kus iganes töötamine.)

Ma ei saa öelda, et ma oleksin nõus oma käe ära andma, et saada endale seesugune töö - blogimine - aga tööl ja tööl on vahe. 

Eesti loetuim blogija on mitmel korral öelnud, et tema põhitöö on blogimine ning see hõlmab endas asjade arvustamist ja reklaampostituste kirjutamist. Hmm. Kuidas seda nüüd öelda.. Eks ma saan sellest aru, räägib ju asjatundja, aga ma ei taha sellega üldse nõustuda, et tasustatud blogijatöö tähendab ainult asjade tarbimist ja sellest rääkimist.  

Lugejad on internetis väga nupukad ja saadakse kiiresti aru, kui kellegi blogi hakkab tasapisi "mahamüüduks" kujunema. Siin-seal mõne toote mainimisega või reklaamimisega ma olen nõus. Aga siingi kohal leian ma, et on oluline blogija eetilisus. Kindlasti peaksid blogija poolt kajastatavad tooted/teenused olema blogi teemaga seotud, reaalses kasutuses või selgelt märgistatud, et tegemist on kas arvustusega või full on sponsoreeritud postitusega. 

Ütlen kohe ära, et sellest viimasest ei saa ma aru. Need on oma olemuselt täpselt samasugused, nagu mingite ettevõtete pseudoajakirjad, mis müüvad toode-toote haaval. Kindlasti oled ka märganud päevalehtedes või muudes väljaannetes võltsartikleid, mille eesmärk on müüa mingit toodet, olenemata kuidas. Isegi kui esimeses lauses on märgitud, et tegemist on reklaampostitusega, on see kahtlaselt muu kujundusega ühte sulamas. Samas aplaus - hea taktika passiivset lugemist ära kasutada. Pakun, et enamik kleinte on pärit hambaarsti või juuksuri ootesaalist. Kõige ebaausamalt kasutatakse seda trikki toidulisandite ja veidrate "tervisetoodete" turustamise osas. Kellele ma pean selgitama, mida tähendab sõna eetika?

Nägin eile oma tuttavat, kes on ka juhtumisi avaliku elu tegelane. Või noh, ega ma teda siiski päriselt ei näinud, küll aga oli ta nägu mööda poodi laialipillutatud. Ma olen üpriski kindel, et ta ei seosta end ja oma karjääri mitte kuidagi selle poe ega selle toodetega. Sama lugu on 2008. aasta minidraamaga, kus Erki Nool reklaamib pesupulbrit, viidates sellele, et just sellesamuse pesuvahendiga on ta edukas olümpiavõitja. Mis on valesti? Mina kui tarbija vaatan sellele viltu, kuna raha lõhn on liiga ilmselge. Ma tahan tarbijana tunda turvatunnet, mitte seda, et ma pean kogu aeg valvas olema. 

Näiteks on minugi poolest enam kui tervitatav, et Sandra Vungi oleks näiteks Alpro nägu või siis Tunne Kelam müüks Bliss taimetoidurestorani, kui nad juhuslikult ise ka neid tooteid ostavad või seal söömas käivad, eeldan et nii on. 

Ja isegi kui nii ei ole, siis ma ei teeks sellest ka väga suurt numbrit. Kui just need kaks näidet nüüd Rakvere vorste või Nõo sinki müüma ei hakka. Või läbisegi vahel taimetoitu ja siis paleot, jõulude aeg verikäkki ning jaanipäeval vaid päikesetoitumist. See oleks ju täielik imago turunduskatastroof. Siis ei müü enam ei nägu ega toode. Ja ausaltöeldes ei taha ju keegi endast jätta märki maha kui elav ja hingav kõiki ja kõike arvustav Yelp. 

Arvustustel on kindlasti oma koht ja nõudlus. Mida, kui palju ja kuidas - see on juba maitse ja eetika küsimus. Eks siinkohal peavad ka pakkujad ehk ettevõtted vastavaid valikuid tegema. Niisamuti ka blogijad. Nägin ise omast käest, kuidas mulle lähenes üks ettevõte, pakkudes oma pseudo-efektiivseid tooteid. Ütlesin mina neile ei, aga ei läinud palju mööda kui üks teine blogija nendega "magusa" diili tegi. 

Üks asi mis mulle igati vastukarva on - ettevõtted, kes pakuvad mulle kraami, mis läheb absoluutselt vastuollu minu blogi ilmselgete põhimõtetega. Seni olen teinud tagasihoidlikult koostööd (blogis kui ka väljaspool) ökokauplustega, veganlust toetavate ettevõttmistega, huviharidusasutustega jms. Ega ma ei eeldagi, et üks turundusinimene hakkab mu blogi kaanest kaaneni läbi lugema ja näpuga järge ajama. Ma vahel lihtsalt olen nii suures hämmingus mõnda pakkumist lugedes, kuna mul tekib kahtlus, kas tegemist on naljaga. 

Päris paljud ettevõtted on saanud sellest blogijate maailmas reklaami tegemisest haisu ninna. Mulle kui blogijale on isegi toredaks austusavalduseks kui selgub, et olen silma jäänud oma lemmikule ökopoele vms. Eks noorena olin ma rumalam ja ei osanud veel vahet teha neist, kelle eesmärk on üks - raha, raha, raha ja selleni ükskõik kuidas. Küll aga on õnneks olnud mul palju toredamaid kogemusi. Vahel on mul isegi kahju, et mul pole nii kõva hääl kui mõnel teisel blogijal. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused