TEGELIKULT POLE VÄGA VAHET KUI ÖKOLT SA KÄITUD



Käisin eile kuulamas disaineri Katcha Bileki loengut "Eetika ja säästlikkus disainis: uuendusmeelsus ja eesmärk, väljakutsed ja takistused". Siin mõned mõtted, mis mul selle kahe tunniga tekkisid. 

Raha paneb rattad käima. Käekotidisainer Bilek soovib, et tema tooted oleksid kättesaadavad kõigile. Ehk ta tahab, et need poleksid tavatarbijale kallid. Võtan kiirelt tema kodulehe lahti, ja kõige hinnalisem toode on 143€. Madala hinnaga tahab ta muuta jätkusuutlikkuse printsiipidel toodetud disaintoote kättesaadavust. Idee on loogiline. Sarnane on ka veganluse üks põhiprintsiipidest, et veganlus peab olema praktiline. On ülimalt oluline, et mingi ülla tegevuse läbiviimiseks, olgu selleks siis keskkonnasõbralikkus, on vahendid ja teadmised tavatarbjale kättesaadavad. See, kui üks hull aktivist kuskil metsas möllab, ei muuda suure pildi statistikat. Katcha näitas ka üht huvitavat statistikaampsu, mille peale ma pole mitte kunagi varem mõelnud ega tundnud huvi lähemalt uurida. 

Nimelt ungarlane Maria Csutora on uurinud ökoloogilise jalajälje mõju keskkonnale erinevate tarbjate puhul. Oma uurimustulemustega väidab ta, et ei ole suurt vahet inimestel, kes käituvad teadlikult keskkonnasõbralikult (edaspidi rohelised) ja neil kes seda teadlikult just ei tee (edaspidi pruunid), niisamuti ka neil kes on igati keskpärased (edaspidi valged). Tarbimisringis on fenomen - käärid keskkonnateadliku teadmiste ja kätumisviljade vahel. Uurimistulemuste kohaselt pole vahet, kui keskkonnateadlik tarbija on, tulemus on sama mis ükskõikse tarbija puhul. Küll aga mõningaid erandeid on, seega ei ole mõtet nüüd Tallinna-Tartu vahet lennukiga käima hakata. Aga siiski, miks ja kuidas on see võimalik, et mõni ökoemme seda siiski ei ole? Tagamaid on siin palju, alates toetavatest süsteemidest kuni oma rahaga tehtud reaalsete valikuteni.


Suurema sissetulekuga käib käsikäes suurenenud ökoloogiline jalajälg. Lisaks võib yolo-suhtumine olla isegi mõistlikum kui teadlik keskkonnasõbralik käitumine. Maria Csutora uuring "The ecological footprint of green and brown consumers. Introducing the behaviour-impact-gap (BIG) problem".


Näiteks see, et inimesed vahetavad välja tooted öko/mahe/vms märgistusega toodete vastu, kuigi algsed võisid olla sama või isegi enam keskkonnasõbralikumad. Hea näide on minumeelest igasugused ime-vegantooted (Saksamaalt pärit šnitslid, Kanadast jäätis, jogurt Hollandist, kalapulgad Poolast). Vegantoit võib olla nii keskkonnasõbralik viis toituda, kui ka täiesti vabalt seda mitte.

Maksimas on endiselt "Joo Eesti piima" kampaania käimas ja ma olen sellega sõnumiga igati nõus. Minu poolt joodav sojapiim on ju pärit ... Belgiast! Kui ma veel lehmapiima jõin, siis käisime seda toomas otse kohalikult talunikult meie enda kaasavõetud piimapurki. Nüüd aga kui ma seda raatsin osta, siis ostan seda ju kalli raha eest võõrast kaugest riigist + saan pealekauba pakendi, mille ümbertöötlemisse suunamise eest pean ma veel peale maksma. Ma ei taha siinkohal öelda, et ma ei kiida heaks praeguste vegantoodete turul olemist, vastupidi, ainult et üksnes veganmärgis ei päästa veel maailma. Näiteks meeldib mulle tohutult see, et soomlased ja rootslased on arendanud vegantooteid kaerast. Tegemist on toiduainega, mis kasvab Eestis edukalt, inimestel on kogemused ja oskused selle kasvatamise, korjamise ning töötlemisega. Kui aga võrrelda ideelist kontseptsiooni Eesti lehmapiim versus Eesti kaerapiim, siis saab juba palju julgema rinnaga rääkida sellest, et vegantoitumine on/saab olla keskkonnasõbralik. (Keegi hull ei flipi ära ka, sest hirmsat soja selles võrrandis ei ole!)

Aga jälle ma räägin toidust, alustasin ju rahast. Nii... kuhu ma jäin? Ahah, loengul käis Reet Aus välja mõtte, et rõivaid ostes võiks eneselt küsida, kas ma ostaksin selle kui see maksaks 10x rohkem. Päris hea küsimus eks? Nõnda saad sa kiirelt teada, kas toode on ülehinnatud või siis tõepoolest sinu hinnangu järgi see, mida sa tahad. Ma olen tähele pannud, et kui mul on veidi vabamat raha ja ma käin poes ringi pilguga, et tahaks endale midagi ilusat osta, siis ma ei raatsi. Ma ei tea miks, aga ma kahtlen ja kaalutlen niivõrd kaua, et üks toode reaalselt ära osta. Nõnda ei olegi mul eriti riideid, sest ma ei leia enda standardite jaoks vastavaid tooteid (appi, ma kõlan nii üleolevalt).

Põhikooli lõpust gümnaasiumi lõpetamiseni sain ma vanematelt iganädalaselt taskuraha, mille ma šoppasin kõik odavate kaltsukariiete ja -aksessuaaride peale. Kõik oli ju nii odav! Versace püksid kümne krooni eest - jah, palun! Ainult et selle tulemusena tekkis mul imelik kompleks vajada pidevalt uusi riideid, jalanõusi, ehteid. Tekkis vajadus minna järgmisel päeval kooli jälle mingi nõelasilmast tulnud kampsiku või sõrmusega. Mul oli justkui asjadest täiesti suva, peaasi, et need olid uued. Arvasin, et siis olen ka mina jälle kuidagi teistmoodi, muutunud. Mul oli vist iga õhtu peegli ees üks korralik sessioon, mis lõppes muidugi sellega, et terve toa põrand oli mattunud riietekuhjade alla. See näitab ilmselgelt, et mul puudus igasugune hardus oma ostude suhtes. Mul oli nii palju riideid, et ma ei kandnudki mõnda kordagi ega mäletanud, et nad mul on. 

Loengul tuli ilmsiks väikene konflikt, mida vist vaid mina tähele panin. Kõlama jäid kaks ideed - eetilised ja säästlikkuse printsiipidel valmistatud tooted peavad olema odavad aga samas jälle mitte liiga odavad, sest sa oleksid ju nõus neid ka 10x kallimalt ostma.

Sissetulek on suur faktor, mis mõjutab tarbija ökoloogilist jalajälge. Ungarlase uuringus, ökoloogilise jalajälje suurus suurenes sissetuleku suuruse kasvuga. Sealjuures on enamikud nö ükskõiksed tarbijad madalapalgaliste seas. Ma ei usu, et see lugejale suur üllatus on, et väikese sissetulekuga inimeste ökoloogiline jalajälg on madalam kui suure sissetulekuga. Eks siin on tõesti vahe, et kas sul on stabiilselt vaba raha ja igal õhtul riidekuhjad põrandatel või siis ainult paar korda aastas ja valid poes kullipilguga ühte riidehilpu.

Teine absoluutselt teine teema, mis loengul mainimisi jutuks tuli, oli kodanikuaktivism. Katcha Bilek ütles, et suurettevõtted tahavad, et kodanikud teeksid lobitööd nende tootevaliku või tootmissuhtumise parandamiseks/muutmiseks. Ega see muidugi ei kehti iga jumala firma kohta, aga mingi point selles on. Katcha näitas üht aktivisminäidet, kuidas üks UK naine võttis ühendust kõigi suuremate toidukaplustega ja suunas neid oma tootevalikus asendama plastikust vatitikud puidust või paberist pulkade vastu. Ja see läks tal läbi! Ka Johnson & Johnson ei tooda muide sellest aastast enam plastikvarrega vatipulki.

Aktivistil on tihtilugu kuvand, et iga tema ärkveloleku minut kulub vastasseisu korraldamisele. Aga tegelikult võtab see aega sinu päevast ehk üks email või nädalas ühel skaibikoosolekul osalemine jne. Oo, lust ja lillepidu see muidugi ei ole, seda ma ei väida. Küll aga väärib selle naise algatatud töö aplausi ja mis see siis ka Eesti kauplustele kirjutada ei ole, varemgi kirjutatud. Selle sama ettepaneku tegemine Eesti kauplustele (Meie, Rimi, Coop, Selver, Jysk, Gross, Prisma jne) võttis mul aega 15 minutit. Olen Facebookis näinud varemgi sarnaseid edukaid näiteid. Üks mis kohe meenub, on see, et Prismades kaotati kartulite võtmiseks ühekordsed kindad ära. Kus viga näed laita, seal tule ja aita.









KASUTATUD ALLIKAD

http://www.erscp2012.eu/upload/doc/ERSCP_Full_Papers/CsutoraM_The_ecological_footprint_of_green_and_brown_consumers.pdf 

Kommentaarid

Populaarsed postitused