HEAGA, MITTE VITSAGA. VÕI SIISKI VITSAGA?



Vahetevahel kirjutavad blogipidajad oma mõtteid keskkonnateemadel. Näiteks Sekkarileiud kirjutas Kui keskkonnateadlik ma olen?, Manjana Kilekotid ja Hitleriga autosõitMeenus ka aasta tagasi ilmunud lugu Viitsimise küsimus Piparmynditee blogis. Mulle alati meeldib selliseid kirjutisi lugeda. Mitte sellepärast, et ma otsin seniavastamatuid säästunippe või mind konkreetselt huvitaks kas kellegil nüüd on või ei ole bioämber kraanikausi all. Pigem on mul uudishimu hoopiski inimeste suhtumise osas. Seesinane, kuidas inimene just oma ümbritseva suhtes käitub, annab aimu tema maailmapildi ja selle suuruse kohta. Siit mõned mõtted just hiljutiloetu kohta.

Esmalt jäi mind kummitama, et kirjutajad saavad aru, et ükskõik kui palju nad ka ei pingutaks, siis alati jääb puudu. Seda päeva lihtsalt ei tule, et saaks jalad seinale panna ja ohata kergendatult. Keskkonnateadlik tarbimine/käitumine/elamine ei ole tõepoolest töö, millel on algus- ja lõpppunkt. Samuti ei ole ka tegemist lihtsa ettevõtmisega, sest et õigeid vastuseid ei ole, kõik on nii subjektiivne, ajutine, infovaene, segadusttekitav. Jah, nii on. Pudru ja kapsad. Pealegi võib arvata, et üksikisik ei suuda midagi ära teha. Saan sellest kõigest aru, luba ma seletan veidi.

Mitu aastat kuulusin ma Ökoskautide üksusesse, alustasin oma skauditeed vast neljateistkümneaastaselt. Seal me tegime päris palju erinevaid õppemänge, mis hõlmasid prügisorteerimise selgeks õppimist. Tuletan meelde, et minu lapsepõlvekodus prügi sorteeritud ei ole ja koolis see teemaks ei olnud. Igatahes ma mäletan seda, et mul oli raskusi aru saada, mis asi on pakend. Nii veider tegelikult seda nüüd kümme aastat hiljem meenutada. Nüüd on see ju minu jaoks kui seebivesi, 1+1. Aga siis ei saanud ma aru, mis asi on olmejääde, mis on biojääde, mis on segajääde. Kuhu ma viskan katkise tolmuimeja, salvokelgu, kileaknaga saiakesekoti, klaasist vaasi, kassiliiva, vitamiinid? Kas pakendid peab puhtaks pesema? Kas kilekott on pakend? Miks me seda õpime? Aga miks siis minu klassiruumis, ema tööjuures ja toidupoe ees prügi ei sorteerita? Keegi teine ju ei tee seda, miks mina pean?

Nendele küsimustele olen ma saanud vastused aegamisi, samm sammu haaval. Hea paralleel on sellega näiteks see, et kui inimene ei käi kunstinäitustel, ei loe arvustusi-kriitikat ning pole kunstist mitte kuidagi omaalgatuslikult huvitatud, siis ta ei hakkagi mõistma miks keegi purki pissib või milles seisab Mark Rothko maalide ilu. (Minu lemmikkunstnik muide). Saab ju igaüks aru, et kui sa teed oma käed mustaks ja mõtled kaasa, siis leiad ka vastused. See, et mina siin nö keskkonnateemalist arvamusblogi pean, ei tähenda seda et ma teaksin selles alas kõike. Vastupidi! Mida rohkem ma õpin, kuulan, vaatan, kogen, katsetan, seda rohkem ma näen, kui paljut ma veel ei haara, kui väike mutrike mina selles hiigel-mega-ultra-gigasuures pildis olen. Ja ma olen nõus ütlema: "Ma ei oska, ma ei saa hakkama, ma ei tea, liiga keeruline." Eemaltvaadates näebki kõik oi-kui-raske! Aga seda ma ütlen küll, et mida rohkem ma sellesse keskkonnahoiu teemasse süvenen, seda rohkem ja enam pean ma tõdema, et üksikisikul on hääl ning tema valikud on olulised. Ja kui Sa arvad vastupidist, siis siit sulle üks virtuaalne kaikaga pähe!

Teine näide on see, et olin kord Kristiine keskuse Prismas ja valisin omale peale tööd söögikraami. Ma mäletan seda seika nii, et ma seisin toidupoes ja tundsin vastikut ärevust ja segadust, kuna ma tundsin, et ma ei saa osta mitte midagi. Igal tootel oli midagi "viga". Küll oli miski tulnud liiga kaugelt maalt, küll oli üks või teine ülepakendatud vmi. Peale selle oli mul tunne, et ükskõik mida ma ka ei teeks, olen oma elukeskkonnale suurem kahju kui kasu. Olen terve oma elu kuulnud neid ühtesid ja samu jutte, et Maa ressursid saavad otsa, kliima soojeneb, lapsi ei tohi saada (ülerahvastatus), väldi seda, teist ja kolmandat, pane tuled kõik kustu, ära raiska vett. Ehk siis järeldus on see, et õige vastus on enesetapp? Aga too on ju hullumeelne.

Keskkonnasõbralikkusele vastandudes võib aga olukord olla sama pöörane, kui arvata, et nagunii pole vahet mida teha või kuidas elada ning panna jalad seinale. Tõsi, üksikisik saab seda endale justkui lubada, kuna tema negatiivne keskkondlik mõju ei küündi eales näiteks Eesti põlevkivitööstuse keskkonnakahjulikkusega samale tasemele. 80% Eesti jäätmetest on põlevkivi töötlemise päritoluga. Suurettevõttete käitumine on halvakspanuga hukkamõistetav, aga tavatarbija oma mitte? Pole nagu kellegile konkreetselt näpuga näidata, eks?

Aah, tänapäeval juba õnneks vaadatakse sellele viltu, kui keegi oma nädala jagu prügi metsa alla viib. Chalice ütles 2008ndal aastal nii: "See, et prügi prügikasti käib, on vist maailma kõige elementaarsem asi." Muidugi, aga ega asi ju sellega ei piirdu. Mis üllas tegu prügi prügikasti panemine küll on? Järgmine samm on prügi sorteerimine ning see on h ä d a v a j a l i k (pane tähele, ma ei öelnud ennetamine, niipalju ma tulen veel vastu!). Selle peale ninakirtsutamisega vaadata on so yesterday ehk siis nii kakstuhat kaheksa. Jäätmete liigiti kogumine on osa modernsest maailmapildist, osa normaalsusest aastal 2017 ja enam.

Ma saan aru, et mõningate inimeste jaoks on veel mõistetamatu kuidas täpselt sorteerimine käib ja mis kuhu läheb ning mis neist hiljem saab jne. See on suur probleem, et ei ole riiklikul tasemel sellega aktiivselt ja stabiilselt tegeletud, et tõsta tavatarbija teadlikkust. Pürgi tekib kõigil, ei ole siin riigis ühtegi inimest, kes sellega kokku ei puutuks. Selle murekoha - prügi - sihtgrupp on kõik Eesti inimesed. Täismaja oma sotsiaalsete, kultuuriliste, poliitiliste ja muude näitajatega, mis ühel või teisel inimesel otsaette või tagataskusse kirjutatud on. Kahjuks ei saa ühe kampaaniaga mõjutada suurt massi. See on teema, mis peab olema teemas - mitte lihtsalt pop ja moodne vaid 1+1, abc.

Keegi kirjutas oma blogis, et ta ei sorteeri prügi, sest pakendeid peab pesema ja vee kulutamine nullivat selle mõttekuse ära. Kirjutasin talle, et nii ei ole - pakend peab lihtsalt tühi olema. Sellele tuli vastuseks teine postitus, kus ta tõi välja, et on nüüd asjast teadlik. Mul oli hea meel seda lugeda. Tekkis isegi korraks lootus, et äkki sain päriselt ka olukorda aidata. Jess! Kahjuks aga minu väike naeratus piirdus vaid  ühe lause lugemisega, sest et järgmisena teatas kirjutaja, et kuna ta nagunii ei tea, kus need konteinerid asuvad, siis ta ei hakka seda tegema. Ta ei viitsi välja uurida, kus need spets prügikastid asuvad.

Mine metsa! Ei ole lihtsalt võimalik! Kas tõesti vabandus vabanduse otsa? Mul ajavad seesugusete rumaluste kuulamine karva nii turri! Selle mõtte kirjapanemise ajaga oleks ta saanud vabalt google lahti võtta ja toksida sisse "pakendikonteiner linna nimi". Või siis lihtsalt linnaruumis silmad lahti teha. Küsida kelleltki. On ka veelgi mugavam variant: kuhuviia.ee,  toksid sisse äraantava asja (nt diivan, pangakaart, piimapakk) ja oma aadressi ning saad koheselt vastuse kuhu siis viia. Saab isegi pakendikoti teenusega liituda, su koduuksele tullakse pakenditele järgi. Tasuta. Aga tead, isegi kui ma viiksin ta käe otsas sinna pakendikonteineri juurde või paneksin ta pakendikotiteenusesse kirja, siis tuleks sealt kindlasti üks järjekordne õigustus, ettekääne, vabandus. Kas ma eksin?

Antud olukorranäitega tuleb välja, et õige info ei ole jõudnud tarbijani. Valeinfot ringleb seoses prügi sorteerimisega kibedasti palju (prügiautod kallavad sorteeritud prügi kokku, prügi sorteerimine on kallis, prügi sorteerimine on ressursikulukas, prügi võib põletada). Toopärast tekivad käärid tarbija käitumise ning riigi ootuste vahel. Pole siis mul mõtet imestadagi, et keegi ei viitsi oma banaanikoori ja saiakotti eraldi konteineritesse panna. Keskkonnaministeerium peab ette võtma intensiivsema teavitustöö poliitika. Mina võin siin lobiseda prügi sorteerimise vajalikkusest elu lõpuni, aga minu sõna ei jõua kõigini. Veelgi enam ei ole see niivõrd autoriteetne kui omavalitsuse või ministeeriumi.

Muidugi on omaette teema ka rämpsu sorteerimist toetav taristu. Linnapildis on näha valdavalt olmeprügi konteinereid, kuigi tavatarbijal tekib kõige rohkem paber- ja pakendijäädet. Miks on nii? Me ei ela enam aastal 1997.

Samas aga võtsin just lahti kuhuviia.ee ja vaatasin, et minu kodust 5 minuti kaugusel on 13 erinevat kohta, kuhu ma saan viia oma pakendid. Pole üldse mitte paha. Ainult et inimene on laisk ja tahab, et ta kodu ukse ees oleks kõik see, mis vaja. Ta ei viitsi ju välja otsida, kus need spets prügikastid asuvad. Eduloo näide on kindlasti pandipakendisüsteem, Eesti Pandipakendi info järgi on 2015a tagastatatud taarat 82% kogu turulepaisatud pudelitest. See on päris hea näitaja ja aastatega on näha selget kasvutendentsi. Raha ja infratstruktuur panevad inimesed tegutsema. Taara eraldi kogumine on tänases Eestis normaalsus, niiet meil on lootust, et ka muud prügiliigid saavad kunagi suures osas sorteerituks. Millal küll ja milliste vahenditega?

Üks kirjutaja tõstatas ka teema, et ta ei taha end tunda imelikult, kui ta läheb poodi oma kotiga puuvilja ostma. Ma mäletan, et tegin paar aastat tagasi oma emale ilusad puuviljakotid (rohelisest tugevast võrgust) ja paar korda minuga koos olles ta julges sellega kaupa osta, üksi olles aga kotte ta kaasa ei võtnud. Nüüdseks on need kuhugi unustustehõlma kadunud. Ma ei ole ta käest küsinud miks ometi, aga ma kahtlustan et siin on asi selles, et ta tahab poodelda no hassle stiilis ehk siis nii nagu teised. Jah, varem oli mul ka tüütu kassapidajatele seletada, et see kott kus need banaanid sees on, on minu kotti pakitud ja see ei ole uus toode. Nüüd aga ma ei mäletagi millal viimati ma pidin säärast selgitustööd tegema. Tunnen end tänu oma keskkonnasõbralikkuse "huvile" niivõrd enesekindlalt, et julgen olla erinev. Kuigi tegelikult ei ole minu käitumises midagi enneolematut - minu panust ootavad riiklikud keskkonnastrateegiad, Euroopa Liidu poolt kehtestatud oodatavad normid. Miljonid inimesed mujal sorteerivad oma jäätmeid, miljonid inimesed ostavad oma kotiga toitu, miljonid inimesed teevad seda, teist ja kolmandat ökot asja. Arenguriikides sorteerib igaüks, aga Eestis on see imelik.

Minumeelest on veider ka see, et ootused on meie riigis justkui olemas aga puuduvad reaalsed teod. Mulle näib, et siiamaani on üritatud tegutseda printsiibil heaga, mitte vitsaga. Ja nagu näha, siis numbrid kavadel ei lähe kokku tegelikkusega. Kuidas need saavadki ühtida, kui tavaline inimene ei tea neid spets konteinereid üles otsida ja pealegi tunneb ta end nii imelikult, et ta ei saa olla keskkonnasõbralik tarbija?! Näiteks minu kortermajal ei ole biokonteinerit olnud aastaid, sest keegi ei ole varem taibanud seda nõuda, niisamuti ei ole ka keegi taibanud selle puudumist kontrollida. AGA seaduse järgi on see a)kohustuslik ja b)vajalik arengukavade numbrite täitmiseks.

Mainisin ennist, et 80% Eesti jäätmetest on põlevkivi kui energiallika kasutamise tõttu. Ma ei ole oma blogis energiateemadest üldse rääkinud. Kuulen tihti sedatüüpi kriitikat, et Maryliis, miks sa kirjutad nii triviaalsetel teemadel, samal ajal kui meil on käimas full on kliimasoojenemine ja energiakriis koputab vaikselt seljale? Rääkisime just Laurisega sellest ühelpäeval ja ma ütlesin talle seda, mida ma skulptuuri kursusel õppisin: Suuri probleeme tuleb lahendada igast nurgast, korraga natukene kõigest. See on ju tegelikult see kuidas riik ka töötab, kogu aeg nokitsetakse erinevate teemade kallal. Küll aga peab korraks sammu eemale astuma ja vaatama suurt pilti. Seetõttu on oluline ka tegeleda selle igapäevase juraga ehk prügi sorteerimisega vmi. Ja eks ma alahindan ka iseennast ja siinset lugejat. Ma ei tea kas on mõtet kirjutada siin oma frustratsioonist, et näiteks OPEC piirab nafta tootmist ja keegi ei kirjuta/räägi sellest või lollakad hiidlased on vastu tuulepargile. Küll aga on praeguse tarbimise jumal energiamajandus ja kui sellega peaks midagi juhtuma... Mingisugune raputus nagu võiks tulla. Üht vitsahoopi oleks praegusele tarbijamentaliteedile tarvis.

Kommentaarid

Populaarsed postitused