PRÜGIST LOODUSES



Läinud nädalavahetusel toimus koristusaktsioon Kaldad puhtaks. Kuna olin ise juhtumisi laupäeval mere ääres, siis hoidsin ka ise silmad lahti. Üllataval kombel oli Purekaris iimeenaatuukee prügi, mida meri kaldale uhanud - kilet, joogipudeleid, konisid. Üleüldse olen viimased aastad üha vähem ja vähem looduses prügiladestuskohti märganud. Pigem on pilt selline, et tualettpaberinutsakuid ja kommipabereid leidub siin ja seal, ent pigem siiski marginaalselt. Okei, eelmine aasta ma nägin üht madratsit ikka ka metsa all, aga see oli küll pigem erand mis kinnitas reeglit. Või kuidas sulle tundub?  Kas Eesti on puhtaks saanud?

2008. aasta kolmandal mail toimus esimene Teeme ära! Mina käisin siis kaheksandas klassis ja mäletan, et kohti kus prügi korjata oli rohkem kui korjajaid. Mäletan suurte hunnikute viisi kotte klaasi, plasti ja ohtlike jäätmetega. Oli kevadine päev ja tööd sai sellel päeval ikka nii tehtud, et villid kätel. Aasta aastalt vähenesid aga koristuspäeval kogused ja koduvalla ümbrus sai tõesti puhtama ilme. Minumeelest gümnaasiumi lõpuklassides enam ülekoolilist prügikoristuspäeva ei korraldatud, polnud lihtsalt tarvidust. Juba viimasedki korrad oli päris palju lonkimist ja sonkimist - oli tööjõud, vahendid, aeg aga just seda kõige olulisemat, prügi ennast, ei olnud piisavalt. Ega nüüdki, aastad hiljem, ei oskaks mina küll välja pakkuda kohta, kus talgupäeva korraldada. 

Kaldad puhtaks Facebooki grupp on aga prügisaagiseid pilte täis. Mõnes kohas saadi rohkem, mõnes vähem. Fotode järgi oli kõige suurem saak konteineriga ja teine autokäruga, muidu aga tundub keskmine näitaja olevat 7-8 väikest prügikotti ühe paiga kohta. Pakun, et peamine kotitäitja on olnud pakend. Eelmisel aastal käisime ka Laurisega Kadrioru rannapiiri koristamas. Saime ühe ostukäru täis joogi- ja toidupakendit + ostukäru. Selliseid suuremaid majapidamisjäätmeid me ei leidnud. Pigem olid need pakendid mälestused mereäärsetest piknikutest, mitte sellest, et inimestel pole prügiveolepingut. Mina jään küll alati meenutama seda, et minu lapsepõlves ei olnud eriskummaline metsa all prügi näha. Jah, see oli kole vaatepilt, aga ma ei mäleta, et sellele oleks suuremat tähelepanu pööratud. Täna see enam normaalsus ei ole ja mul on nii hea meel selle üle. Me oleme (lõpuks ometi) ületanud mentaliteedi, et prügi võib endast maha jätta.  

Äkki võiks järgmine suurem samm olla üle-Eestiline prügi liigiti kogumine? Riikliku Jäätmekava 2014-2020 järgi on Eestil veel suuri probleeme jõudes Euroopa Liidu poolt kehtestatud normtasemetele. Jah, Eesti suurim jäätmetekitaja (80% kõigist jäätmetest) on põlevkivitööstus, ei saa seda siin sinu eest peita. Aga päris palju tööd ehk mõtteviisi muutmist ja harjumuste sissekäimist peab ka tavatarbja ära tegema. Ei saa siin jalgu seinale visata küll! Prioriteediks võiks olla jäätmete liigiti kogumine. 

Need lapsed, kelle lapsepõlvemälestusi me praegu kujundame, võiksid võtta endaga selle teadmise kaasa, et prügi on "alati" sorteeritud. Minu lapsepõlves sellist asja pole olnud, et kodus on mitu erinevat prügikasti. Siis kui ma veel täitsa mudilane ja korteris elasin, prügikastist ei mäleta ma midagi. Veidi vanemana kui oma majja kolisime, siis prügivedu meil kindlasti ei olnud. Mingi osa kraamist läks lõkkesse ja mingi osa suurde konteinerisse, mis metsa all oli. Kompostihunnikut meil huvitaval kombel ei olnud, seega pakend ja toidujääde läks kõik ühte suurde väliprügikasti. Mäletan, kuidas seal küünelakkide ja viinerikilede (mäletad, kui viinerid veel ükshaaval kiles olid?) vahel tomati- ja kartulitaimed kasvama hakkasid. Laps sai juba aru, et nende vilju ei tohi küll süüa. Ja tead, see vaatepilt on rõve, sest lagunemisprotsess on segaprügilas aeglane, haisev ja mürgine. Ei saa head nahka sellisest yolotavast suhtumisest ega pole ka lõpptulemusega muud peale hakata kui steriilselt muust keskkonnast eemaldada.

Kõige olulisem asi võiks olla biojäätme eraldi kogumine muust prügist. Juba 2010 jäi saavutamata sihttase, et prügilasse ladestavates segaolmejäätmetes ei tohi olla biolagunevaid jäätmeid üle 45%. Aastaks 2020 on oodatud, et see jõuaks kahekümnele protsendile. Taseme madaldumist aeglustab ebapiisav inimeste teadlikkus jäätmete liigiti kogumisel, liigiti kogumise kohustuse vähene rakendamine omavalitsustes ja selle üle range järelevalve puudumine. 

Sul ei ole tagaaias kompostrit/biokonteinerit? Aga miks ometi? 

Tead ikka seda, et kui kinnistul on vähemalt 10 korterit, peab seaduse järgi tagatud olema ka eraldi konteiner biojäätmete jaoks? Niisamuti peab ka olema 5 korteri puhul papi ja paberikonteiner. Kui neid ei ole, aga kortereid on ikka palju rohkem - küsi majaomanikult või korteriühistult mis toimub. Vassimise korral pöördu kohaliku omavalitsuse poole. Linnapildis on suuri kortermaju küll ja küll, kus biokonteinerist pole haisugi. Mulle meeldib Saaremaa kohaliku omavalitsuse suhtumine antud teemasse, kus nad reaalselt ka kontrollivad kuidas on lood kortermajades biokonteineritega. 

Biokonteiner peaks olema number 1 iga ühistu valikus. Suurim pakendijääde on papp ja paber, seega oleks loogiline valida teiseks see ning kolmandaks saab oma korterühistule tellida tasuta pakendikonteineri koos teenusega Tootjavastutusorganisatsioonilt. Ütle mulle palun, mille jaoks on tarvis igal kortermajal ühte olmejäätmete konteinerit? Täna on olukord selline, et üle linna/asula on laiali pillutatud üksikud avalikud pakendikonteinerid, mis on täidetavad pakendiliigiga, mida tekib elanikul kordades rohkem kui klassikalist olmejäädet (nt vatitikud, katkised jalanõud). See olukord peaks olema vastupidine, see tähendab seda, et olmejäätmekonteinerid peaksid olema avalikult kasutatavad ja igal korterühistul oma pakendikonteiner. Paljud prognoosid ütlevad, et pakendikogused kodudes kasvavad ja riik soovib oma jäätmete liigilist sorteerimist suurendada. Selline reformatsioon võiks olla sellele vastuseks. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused