TOIDUST PRÜGIKASTIS



Viisin õhtul oma bioämbri välja. Kuidagi on tekkinud selline rütm, et korra nädalas käin seda tühjendamas. Kahjuks on aga sellest saanud viieminutikäik, sest lähedalasuv kohvik loobus oma biokonteinerist ja siinne majaomanik biokonteineri tellimisest huvitatud ei ole. (Seaduse järgi peaks meile tegelikult olema ja abi saamiseks võtsin ühendust ka vallavalitsusega). Kohviku konteiner kadus vist seetõttu, et sinna hakkasid inimesed oma muud prügi panema. Aga ega ma täpselt ka ei tea. Ühel päeval seda lihtsalt enam ei olnud. Nüüd siis pean suure tüütusega selle käigu ära tegema, teise lähedalasuva konteineri juurde. Aga tead, ma ei vingu - nagunii liigun ma vähe. Tihti mõlen selle tegevuse juures siis toidu- ja jäätmeteemadel. Üllataval kombel ei ole mul lihtsalt muul ajal aega sellele mõelda. Päriselt ka, näiteks see nädal on olnud lihtsalt niiiiiiiiiii jube raske - emotsionaalselt, füüsiliselt (kool, töö, näituse avamine, semestri lõpusirge) + kogu see jama mis meedias/maailmas praegu toimub. Aga noh, see nüüd selleks.

Mul on alates jaanuarist peas kopitanud mõte, et ma võiksin oma tähelepanu suunata rohkem toidu raiskamisele ja jälgida oma käitumist selles osas.

Mu Instagrami uudisvoos on mingi välismaine restoran, mis mõõdab iga päev külastajate poolt äravistava toidukoguse ning arvutab välja mitu inimest oleksid saanud selle kogusega toidetud. Keskmiselt olen täheldanud, et päevas saaks seal +70 lisa inimest söönuks. See on buffeede üks igipõline probleem, et inimesed kuhjavad omale toitu, mida nad ei suuda lõpuni süüa. Eks ka mina teen seda, me kõik teeme. Ükskord vaatasin punnis silmadega kuidas üks naine kuhjas omale Lido salatiletist for real kahekümne sentimeetrise kuhja salatit ja pärast uudishimuga jälgisin, kas ta ikka sööb kõik ära. Ei söönud.

Saan end päris suureks väljas sööjaks nimetada. Olen viimasel kuul käinud Aparaadis üheksal korral, Trikster Tihases kahel korral, Vapianos kolmel korral, Gengöögis kahel korral, Komeedis, Mauruse Pubis, Pahupidi kohvikus, Mustas Puudlis, Ruuni Pizzas ja Himaalaja Juttudes korra. Kokku siis 22 korda - appi, no on ikka päris tegus kuu olnud kui nüüd sellise pilguga vaadata. Igatahes tuletan ikka omale siin-seal meelde, et ma ei jätaks leivakontse alles või ei telliks liiga palju toitu. Ka kastet võtan ma tihti ülearu. Need kolm on minu suurimad probleemkohad, mille olen tänu just sellisele kriitilisele pilgule avastanud. Olgu kasvõi paar supilusikatäit äravisatavat kraami - toit on toit. Kui ma oleksin näiteks iga kord sel kuul ühe supilusika täis kraami alles jätnud, raiskaksin ma aastas ligi 4kilogrammi toitu (guugeldasin, et 1spl=15g). Täitsa hull värk ju!

Osalesin üleeelmisel nädalal külalisena Tallinn Music Week poolt korraldatud vestlusõhtul Planeet taldrikul. Mind oli algselt kutsutud samal õhtul ka teisele TMW üritusele, kus pakuti nn dumpster dive toitu, kahjuks aga sinna ma lõpuks ei jõudnud. Oleksin tahtnud oma silmaga ikka näha küll kolmekäigulist õhtusööki, mis on valmistatud toidukäitlejate ja edasimüüjate jääkidest, mis muidu leiaksid oma tee biokonteinerisse. Väga lahe mõte ju, kuna Euroopas läheb 50% söögikõlblikust toidust raisku. 

Paar kuud on vana Facebooki grupp Foodsharing Tallinn, mis kandis ennem nime Food not Bomš ehk siis koht, kus jagatakse infot, kust saada jälile toidukaupluste poolt äravisatavale söögikõlbulikule toidule. Ma ei ole dumpster dive teemaga ise aktiivselt tegelenud. Olen vaid ehituskonteinerite sisse aeg-ajalt piilunud ning prügikastide kõrvalt nii mõndagi kaasa võtnud. Enamasti ongi minu prügikastisukeldumine piirdunud mööbliesemetega, valgustitega, muude materjalidega. Sügisel tegelikult leidsin meie enda paberikonteinerist juhtumisi uued pakendites jõuluehted, ega mul neid vaja ei olnud ja seetõttu viisin nad Uuskasutuskeskusesse. Kunagi leidsin ka uued kandmata veel karbis olevad pika säärega saapad ja ühe punutud korvi, mis mul praegugi kasutuses on. Ja ma ei hakka isegi meenutama, millist kraami ma nooremana oma kodu ümbert (mitu illegaalset prügiladestuskohta ja vana Tapa prügila) kõik leidsin. Toidu prügikastist võtmine on aga minu standardite jaoks liiga kapsast kaalikasse ehk pehmelt öeldes äärmuslik. Peamiselt leian, et see on ebahügieeniline (hirm nakatuda mõnda haigusesse) ja ebamugav. Freeganism prügikastisukeldumise näol on ja jääb marginaalseks hobitegevuseks. Saan ma väga hästi aru, kuidas veidi enam-tavalisem inimene sellele kategooriliselt viltu vaatab. Küll aga kui oleks kaupluste poolt äravisatava toidu tavatarbijale andmine läbimõeldud süsteemiga, kui ei peaks ööpimeduses ligaste seintega konteineris kaevama, siis pole ju mingit viga täpilisi banaane kaasa võtta. Mujal maailmas on küll ja küll leitud vastavaid lahendusi, mis see siis Eestis ka ära pole teha! Näiteid tasuta toidu kauplustest ja avalikest külmkappidest on näha ja kuulda nii Euroopas kui ka kaugemal.

Tegelikult on juba päris palju edusamme ka Eestis ära tehtud, niiet pole aus siin ainult vinguda. Mul on hea meel, et Konsumis on kasutusel kleebised - 25% ja -50%, mida kasutatakse rikneva hakkava toidukoguse leevendamiseks. Kleepsutatud tooteid ei ole ainult ühte väikesesse nurka kuhjatud, vaid kaupluse peal igal pool laiali koos teiste toodetega. Kui Lauris näiteks tahab, et ma tooksin poest röstsaia, siis mul on nii mugav võtta toode, mille "parim enne" on peatselt läbi saamas, sest see asub ikka sealsamas kuhjas kus kõik teisedki. Kohapeal seisab tarbija dilemma ees: kas osta kleepsuga või kleepsuta toode. Nii head lood aga parim enne tähtaja ületanud kaubaga ei ole, kuna Tarbijakaitse seaduse kohaselt peavad need olema justnimelt muust kaubast eraldatud. Kleepsutatud toodetel läheb tõenäoliselt paremini teiste toodete hulgas, kuna need on kohe tarbija silma all ning veidi parema turunduliku taktikaga. Ma ei usu eriti, et eraldatud toodetel on head müüginäitajad. Pealegi tunnen päris mitut inimest, kes mitte kunagi sellistest kastidest toitu ei osta. Nad ei vaata selle poole ka. Sest nad arvavad, et sellel on midagi viga? Sest nad pole ju ometi vaesed? Sest ?! Okei, mis ma ikka vaatan teiste rahakottidesse ja külmkappidesse, kuna sellele on ju parem lahendus olemas - Toidupank. Parim enne tähtaja ületanud toidu saab kauplus annetada Toidupangale. Tore.

Millele aga lahendust veel ei ole, on toit, mille "kõlblik kuni" on kätte jõudnud. Tegemist on toiduga, mis liigub otsejoones prügikasti. Saksamaa Toidu - ja Põllumajandusminister  Christian Schmidt on pakkunud sellele probleemile lahenduse loobuda antud märgisest üleüldse. Väga huvitav idee - pannes vastutuse tarbijale endale. Kas pole? Kõlblik kuni märgis on ju tegelikult tootjapoolne garantii ja toote lisaväärtus. Ma usun, et nii mõnigi meist on kogemata söönud toitu, mille säilivustähtaeg on läbi ja mitte midagi ei ole hiljem juhtunud. See on okei ka vahel enda meeli usaldada.

Küll aga räägib seda juttu siin ju vegan, ehk siis keegi, kes ei tarbi suurt hulka neid tooteid, mis kannavad "kõlblik kuni" märgistust (piim, liha, salatid). Mul vist polegi külmkapis midagi, mille säilivustähtaega ma peaksin hoolega jälgima. Valmistoitu ostan vähe, päris palju teen algproduktidest ise ja kui ostamegi taimset vorsti-tofut-juustu jne, siis valime just allahinnatud tooted, mille säilivustähtaeg hakkab varsti lõppema. Sel juhul saavadki need tooted koheselt söödud. Mugav ja lihtne. Vot siis üks lisaargument rohkem aed- ja puuvilja süüa.

Mainisin eelpool, et 50% Euroopa toidust läheb raisku. Jah, nii see on, kuigi kõige suurem raiskamine toimub siiski meie enda kodudes (42%). Siinkohal ei saa küll riik või mõni organisatsioon selle leevendamiseks midagi ära teha. Võid vaid märgata kohalikus toidupoes "Tarbi toitu mõistlikult" kampaaniat, vaadata telekas saadet "Kuidas paigutada toitu külmkapis?" - aga reaalseid samme saad ainult sina teha. Ja ega ei ole eriti ilus manitseda inimesi, kuidas peaks oma kodus käituma, kuidas peaks elama. Oma tuba, oma luba. Küll aga oleks tore vaikivalt eeldada, et eestlane austab oma leiba ja see on üldviisakus number üks.

Mulle meeldib kuidas vanarahvas selle kõige peale ütleb: Kes toitu mõnitab, näeb viimaks nälja. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused