ANDMINE, AITAMINE, ANNETAMINE



Käisin ükspäev kinos ja enne filmi algust oli Eesti Vähiliidu reklaam, mis õhutas kuulajat-vaatajat annetama. Nüüd ja otsemaid - üks kõne enne filmikogemuse algust. Ausalt öeldes tundsin ma end silmapilguga halvasti. Mul on vaba päev. Õgin seal popkorni ja kummikomme, ootan pingsalt filmi algustiitreid ja selle reklaamiga saan ma löögi vasta nina. Mul tekkis tunne, et kui ma ei helista annetusnumbril, siis ma olen halb inimene. Isekas, empaatiavõimeta, kitsa maailmapildiga. Kuna reklaam oli tõpoolest just enne filmi, siis tegelikult ei olnud vaatajal aega, et teisi segamata üks kõne teha. Ei olnud ju tegelikult aega sellele mõeldagi. Mitte just kõige õnnestunum annetamise üleskutse.

Raha annetamine on kõige klassikalisem viis ja tihtilugu kõige lihtsam. Üks klikk, üks silmapilk. Näiteks Rimi kassades on vastavad sentide kogumiskastid väga kavala asukoha peal. Kui mul sente on, panen midagi sinna ikka küll. Kui annetamine on hõlbus, tunnen ma sellest ka ise rõõmu. Küll aga raha annetamise juures mulle üldse ei meeldi see, et mind püütakse kinni. Olgu selleks kohaks näiteks kaubanduskeskus, tänav vmi. Ma ei kannata seda. Kui mul on halb päev ja ma ei taha kellegagi rääkida, kui ma jooksen poodi ainult ühte asja ostma, kui mul on pangakontol 3€ - ma tõesti ei soovi kõnet teemal "Palun anneta meile sest". Kas ma kõlan üleolevalt? Jah, küllap. Aga ma ei jaksa igaühte aidata. Sõrmenipsuga olla valmis igaühele oma tengelpunga tuulutama? Ei.

Üks ja ainus käigupealt abistamine, mida ma olen igal hetkel nõus tegema, on anda mitte kõige paremas seisus inimesele oma abikäsi. Kui keegi ikka nuttes mulle tänaval vastu kõnnib, loomulikult ma küsin kas ma saan midagi teha. Siis ma küll ei saa öelda, et sorri, mitte täna, mul on juuksed rasvased. Või siis praegu mitte, kuna mul oli pikk päev ja ma tahan kinotoolis oma tagumikku ja aju puhata.

Päevas on õnneks 24 tundi ja nädalas 168. Head saab teha ka siis kui sul on sobiv hetk ja tahtmine. Sa tead 100%lise kindlusega, et sinu vaev läheb õigesse kohta. Saad anda endast rohkem ja teha seda siiralt.

Mul oli täisealiseks saades suur soov hakata doonoriks. Kahjuks aga see mõte ei ole tänaseni teostunud. Esimesel korral öeldi, et ma kaalun liiga vähe ja teisel korral väideti, et mu veenid on liiga väikesed. Ega ma teiseks korraks ikka kaalust ei olnud juurde võtnud, aga soov oli ju suur. Kolmandal korral tuli doonoritelk meile kooli, käisin seal ukse peal piilumas aga naljakal kombel läks mul sellest mõttest jalad nõrgaks ja pilt kippus mustaks minema. Alates sellest perioodist olen ma üldse suur minestaja olnud ja praegu oma kodusest pehmest diivanilt neid mõtteid mõlgutades ei suuda ma väga detailselt vere võtmist ette kujutada. Ei tea miks, aga ma ei suuda lihtsalt. Veider vastikus tabab mind. 

Sellest kõigest olenemata on minus siiski soov teha midagi head. Kuna verd ma annetada ei kannata, siis elundite loovutamise tahteavalduse olen ma ära teinud. Mul on hea meel, et selle saab digitaalselt vormistada, ei ole vaja mingit lisakaarti kaasas tassida. Vähem ka paberimajandust. Nii tore eriik meil ikka! Miks on mul soov olla elundidoonor? Peale selle, et ma saan oma südame, neeru, maksa, kopsu, pakrease, sarvkestade, veresoonte, luukoe ja naha annetamisega pikendada kellegi eluiga ja -kvaliteeti, saan ma ka vähendada oma ökoloogilist surmajärgset jalajälge. Nii naljakas kui see ka ei oleks, siis jah, ma olen ka mõelnud ja uurinud "rohelise" matuse võimalusi. Aga sellest vast mõnes tulevases postituses.

Peale elundite ja vere saab ka annetada oma juukseid. Ja seda saab teha elus olles, isegi mitu korda oma eluea jooksul. Millegipärast ei ole ma juuste annetamisest varem üldse kuulnud. Ükski juuksur pole mulle seda võimalust tutvustanud. Lugesin ise sellest vist ühest zero waste blogist. Juuste annetamine on päris popp nullkululiste värk. Uurisin selle kohta veidi täpsemalt ja tegemist on tõepoolest asjaga, mida saab ka Eestis teha. Oluline on lihtsalt see, et nad oleksid patsis, vähemalt 25 cm pikad ja soovitatavalt töötlemata. Mina kavatsen seda kindlasti teha. Praeguse plaani järgi tahan oma juukseid veel 10 cm kasvatada ja siis kui sellest pikkusest ära tüdinen.... lõikan need siuhti maha ning panen postiga teele!

Annetamiseks on ka mitmeid teise viise, midagi mis ei hõlma sinu kehast tüki loovutamist. Üks on muidugi aeg ja selle kõige klassikalisem näide on vabatahtlik töö. Seda ei pea aga tegema organisatsioonis. Omaalgatuslikult võib võtta retke ja koristada üks metsaalune või rannanurk prügist puhtaks. Kui endal jääb julgusest puudu, pane end kirja ELF loodustalgutele. Või siis näiteks istuta mõned puud. Mina olen oma elus ikka sadu puid kasvama pannud. Ja ütleksin, et seda on ikka vähe! Väidetavalt on aastane Eesti inimese kohta toodetav CO2 hulk 11 tonni, oleme ühed maailma suurimad saastajad muide. Üks puu suudab koguda aastas aga kuni 20 kg süsihappegaasi ja muid ohtlikke gaase. Seega võiksid piltliku näitena inimesed aastas vähemalt 550 puud istutada. Päris suur arv. Metsik arv lausa!

Oleks täiega tore, kui kohalikul omavalitsusel oleks pakkumises maa-ala, kuhu linnaelanikud võivad puid istutada. Või siis oleks juba olemasolevatesse parkidesse luba puid istutada. Olen ise küll tundnud, et mõne tähtpäeva auks oleks tore üks puu kasvama panna. Guugeldasin ehku peale minnes "kas parki võib istutada ise puid" ja sattusin hoopiski Tartu linnavalitsuse 2002. aasta kampaania "Istuta oma puu" peale. Nii lahe! Tartu linn istutas 867 uut puud oma linnaruumi. Aplaus. Tublid! Tehtud! Ainus aga on see, et miks jäi see projekt ühekordseks? Palun veel! Vaatan, et kaasava eelarve kandidaatide seas sel korral sellist ideed ei ole. Peab vist järgmine kord ettepaneku tegema? Selle poolt hääletaksin mina küll.

Minumeelest on üks kõige edukamaid hea tegemise näiteid vaidlamatult vabatahtlik töö. Olgu see vanadekodus või loomakaitseorganisatsioonis - tehtud saab ikka päris palju. Organisatsioonidesiseselt saab oma aega, teadmisi ja oskusi panustades mitmeid kordi suuremaid saavutusi korda saata.  Ma ise küll praegu ei ole üheski vabatahtlikus organisatsioonis igapäevaselt aktiivne, küll aga elades kellegagi koos, kes selles sees on, siis ma näen oma silmadega kuidas natuke arvuti taga klõbistamist reaalseid lumepalle veerema paneb. Ja neid lumepalle on ikka kogu aeg.

Mis organisatsioonidega ma olen olnud seotud, kuhu oma abikätt ulatanud? Kõige esimene vabatahtliku töö kogemus oli mul 14ne aastaselt. Tahtsin minna kangesti Maarja Külla ja ühe oma kevadise koolivaheaja ma seal ka veetsin. Väga silmiavardav kogemus. Kunagi kooliaeg oli mul ka mõte lendoravate jaoks raha koguda. See plaan seisnes selles, et ma harutasin kampsuneid lõnga saamiseks üles ja müüsin valmis lõngakerasid koolidele, mida õpilased saaksid käsitöötundides kasutada. Kahjuks ei jõudnud ma sellega väga kaugele, oli puudu nõuandjatest täiskasvanutest ja suurest visioonist. Nüüd tagantjärle vaadates tekib tunne, et oleks võinud asjaga ikka jätkata.

Samas vanuseklassis algas ka minu skauditee ja üsna peatselt olin ise vabatahtlik skaudijuht. Oma käte ja vastutusega korraldatud laager jääb mulle eluks ajaks meelde. Isegi kui ma jäin sajaga laagri esimesel päeval haigeks, aga pidin siiski vastutama pea kõige eest ning olema ka koka rollis (+ ühe lapse telefon kadus ära, mitu kannatasid koduigatsuse käes ja miljon asja läks nii pekki kui üldse minna sai), siis laagri lõppedes olid laste naeratused ja üleüldine rõõm hindamatult ilus ja südant soojendav selle kõige sõnaotsesemas mõttes. Appi, mul tulevad külmavärinad kui ma seda meenutan. Ma arvan, et see kolmepäevane laager oli minu elu top 10 praeguste ja tulevaste kõige vingemate kogemuste seas.

Skaudinduse tõttu oli mul ka hästi lahe võimalus teha skaudikoolitustel cateringi. Õppisin palju. Üldjoontes Eesti Skautide Ühinguga ma enam igapäevaselt seotud ei ole, küll aga korraldan sellel suvel Suurlaagrit ja olen ühe tegevuspäeva juht. Tegemist on üle nelja aasta korraldatava Eesti suurima projektlaagriga, kus osalejate arv on ikka väga suur. Ka eelmisel korral oli mul sarnane ülesanne nagu nüüd, ainult et seekord pean mõtlema välja terve päeva tegevused kuni 500le inimesele. Raske, närvesööv aga lõpuks piisab mulle vaid paarist võõrast naeratusest.

Mis veel? Natuke olen ka olnud Bioneeriga seotud, aga sellest ma loobusin. Tunnetasin, et pole mõtet tegeleda ühenduses, millel puudub suur visioon. Minumeelest võiks Bioneer ikka palju kõrgema lennuga olla. Vaatan näiteks et Müürilehel on kolm korda rohkem lugejaid. Kiigates aga blogide statistikat, siis mõne näite puhul tuleb lausa nutt silma! Aga mis ma siin ikka targutan. Üle-eelmisel aastal oli mul mõte ühineda Eesti Puuetega Naiste Ühinguga, sellest ma samuti loobusin. Ei oskagi öelda miks täpsemalt aga oma pealispinnalise kõhutunde järgi tundsin, et see pole ikka minu jaoks.

Nüüd selle kõik siin kirja pannes tunnen, et võiks ikka palju rohkemat teha ja jõuda. Vaatan aegajalt Vabatahtlike väravasse, aga ega ma sealt millegi otsa komistanud ei ole.  Või siis lihtsalt ei tule mulle esimese raksuga meelde! Kuidas sina aitad? Mida sina annad?

Kommentaarid

  1. Käisin eelmine suvi ELFi talgutel, nii toredad ja toetavad inimesed, kellel on sarnased väärtused, mitte küll vb veganluse koha pealt, aga sellest hoolimata on nad väga vastutulelikud. Tegime tööd, nautisime loodust ja tundsime rõõmu, et saame mindagi kasulikku looduse heaks teha.
    Muidugi annetan ka vahelduva eduga kodutute loomade MTÜdele, sest nad teevad ikka uskumatut tööd, mida teised nii väga teha ei taha.
    Kindlasti tahaks veel rohkem neid MTÜsid aidata ning ka rohkem talgutel käia. Puusid olen aga oma elu jooksul haledalt vähe istutanud, nagu ei tea kuhu ja mida istutada võib.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused