BLOGI SAAMISLUGU



Täna läks mul toidutegemisega nirusti. Istun siin köögilaua taga ja vahin oma nuudlirooga. Ei tulnud hästi välja. Lõunal tegin kaks tundi õunakooki, ka see lendas otsejoones prügikasti. Ma ei saa lihtsalt aru, miks mõnel päeval on nii, et toidutegemine ei õnnestu. Ma ei saa aru. Kes mind tunneb, siis varasemalt olen ma väga kesine toidutegija olnud. Küll on sidrunikook maitsenud kui toores muna, küll ma olen miljon asja põlema pannud. Täielik aja, raha ja toidu raiskamine! Tegelikult sai ju see blogigi selle eesmärgiga kunagi ammu tehtud, et koguda enda jaoks kokku kõik need retseptid, mis mul tulevad 100% välja. Ja vot siis, kuhu see blogi siis nüüd jõudnud on. Kandideerin Eesti Blogiauhindadel toidublogi asemel arvamusblogi kategoorias. Jah, nii on lood. 

Huvitav on muidugi tagasi vaadata. Minu esimene postitus oli retsept sinihallitusjuustu pastast. Nüüd meenutan seda vaid sõnaga väkk. Appi, ammu pole sinihallitusjuustu söönud. Huvitav, millal sellest ka veganversioon tuleb? Ajaga on nii palju muutunud. Mina olen muutunud. 

Ma ei ela enam Tallinnas Sõle tänaval. Ma ei käi enam Mustamäel koolis. Ma ei tööta enam H&Mis. Pole enam seda kaaslast kes nüüd. Oi, ja kassipelgajast on saanud kassiomanik. Nüüd olen ka vegan, mitte taimetoitlane. Mitu sõpra ja head tuttavat on ära kadunud. Ei teagi, mis mu unistused tollal olid. Mäletan, et käisin hästi hästi hästi palju tööl ja muidugi ka koolis. 

Töö tegelikult andiski mulle seemne, et seesamune blogi teha. Ühel õhtul enne kaupluse sulgemist uuris töökaaslane, mida ma söön. Eks olin talle kindlasti rääkinud, et liigun veganluse poole. Ta pakkus välja, et võiksin blogi teha -  saab tema vaadata ja retsepte järele proovida ning ka teised. Sain sellest ideest innustust. Ja mingil hetkel see blogi siis sündis. Esimesed postitused olidki mul toidust. Mida sõin, mida mitte. 

Selle kõige kõrvalt õppisin ma ju esimest korda ise majandama ja elama. Tahtsin olla iseseisev ja sõltuda ei kellegist - klassikalised nooretäiskasvanu mõtted, täis kodanikuaktivistmi ja naiivsust. Seetõttu hakkasin otsima võimalusi toodetele, mida muidu stabiilselt ikka ja jälle ostma peab. Meil ei olnud kindlasti mitte prügikasti. Kuivtoit oli klaaspurkides. Sõin hästi palju puu- ja aedvilja, palju rohkem kui täna. Tollal oli ju ikka see probleem, et ma ei osanud eriti süüa teha. Kaaslane ka ei teinud. Nõnda me siis sõime kastide viisi mureleid ja kiivisid ja banaane ja maasikaid ja .... 

Ma tõepoolest nüüd tagantjärele mõeldes ei mäleta, millal ma esimest korda kuulsin või lugesin sõna zero waste. Mäletan ainult seda, et mingi aeg ma sain aru, et oot, mina olengi ju see. Mina teengi seda asja. On teisi minusarnaseid. Ma pole peast soe. Ma ei ole üksi.

Tollal kandis mu blogi pealkirja Kõhupisarad. Nimi tuli sellest, et mul on alati toidutegemisega probleeme olnud. Eks selles nimes on ka vihje toitumishäirele. Ja võibolla minu tolleajasele nukrameelsusele? Ära sai see muudetud nullkuluks, kuna ma liikusin teadlikult toiduteemast kõrvale. See ei olnud enam see, millega ma soovisin tegeleda. Nimi ei käinud enam sisuga kokku. Ja tegelikult muutus see siis, kui muutus minu elus ka midagi kriitilist. See oli nagu selline murdepunkt - üks peatükk sai läbi ja isegi kui oli hästi raske ja tulevik näis tume, siis algas uus. 

Ei mäleta ma ka enam seda, mis hetkel, kuidas, kellega, jne, tulin ma otsusele, et blogi uueks nimeks saab just see, nagu täna see on. Ma ei mäleta enam lihtsalt. Seda aga tean ma kindlasti, et olin esimene kes eestikeelse vaste välja hõiskas. Null kulu. Nullkulu. Tunnen, et see on minu. Tunnen, et ma kuulun kuhugi ja see koht ei muuda mind, vaid mina saan see olla, sest ma juba olen seda. 

Täna aga võiks öelda, et ma olen oma kokaoskuseid niiviisi lihvinud, et igat õnnestunud retsepti ma kirja panema ei pea. Jah, täna läks siis toidutegemisega nirusti, aga enamasti ma saan ju hakkama. Ja mida kõike ma ka teinud ei ole! Õunastritslitest seitanini. Ja mida kõike ma ka nullkululist teinud ei ole! Nii palju on muutunud ja juhtunud. Kolisin Tallinnast Tartu. Olen vahepeal olnud pressikaardi omanik ning teinud raadiot. Tänu blogile olen saanud lüüa kaasa vingetes projektides ja kohtunud veelgi lahedamate inimestega. Töötan kohvikus kunstnikuna. Olen leidnud päris ehtsaid mõttekaaslasi ja sõpru. Mul on pere, mina, Rääps ja Lauris. Ja ma tunnen end hästi!

Kommentaarid

Populaarsed postitused