KÕIK PIKNIKULE!

 
Laupäeval leidis Tartus aset esimene sellesuvine vegan piknik. Ma polegi varem kirjutanud mingisugust ülevaadet mis potluckidel toimub, kuigi osalenud olen ma ikka kapaga neil. Ei oskagi kõiki kordi kokku lugeda, äkki kümne ringis? Leian, et potlucki kultuur vajab Eestis tugevamat tõuget ja seetõttu siit üks üleskutse kõigile lugejatele ise ka (vegan)pikniku korraldamine ette võtta.

Juba mitmeid aastaid olen läbi juutuubi vaadanud, kuidas välismaa veganid käivad sellisel imelikul üritusel nagu potluck. Mind tohutult huvitas, et mis see küll ometi on? Imelik sõna. Potluck. Poti õnn? Mis seal küll ometi tehakse? Mida see endast kujutab? Videotest nagu midagi eriti aru ei saanud - inimesed ajasid juttu, pugisid maitsva välimusega toitu, päike paistis. Tundus lahe. Ma tahan ka! 

Esimene veganpotluck, kuhu ma sattusin, toimus paar aastat tagasi. Mul oli niivõrd hea meel, et ka mina saan esimest korda seda mekkida. Eriti magusaks tegi ürituse puhul mõte kohtumisest teiste minuga sarnaste inimestega. Omasuguste leidmine on õnn, siiras rõõm ja elu ilu. Öeldakse, et esimene vasikas läheb ikka aia taha. Vot selle esimese potluckiga juhtus selline lugu, et vihma tõttu jäi üritus justkui viimasel hetkel ära. Küll aga silmapilk enne ürituse algust tegi ilm kannapöörde - päike tuli välja ja elu oli taas ilus. Kuna asupaik oli meie kodule väga lähedal, siis olenemata ilmapoolsest vingerpussist, läksime ka Laurisega kohapeale uurima. Küll aga peale meie pistis oma nina õue ainult üks potiõnnetaja.  Ega seetõttu ei saa küpsetatud toidukraam ju ometi raisku minna! Pidukleidid ja vastavad tujudki selga tõmmatud. Long story short: veidikese segadusega kolis üritus korraldaja köögilaua taha ja täiega tore oli! Sai mekkida põnevaid roogi, inspiratsiooni kodus kokkamiseks, uusi tuttavaid ja peale selle kõige sai rääkida normaalselt. Ei pidanud kordagi keegi oma nalju või irooniat täpsustama, sai olla vaba. Saad aru, normaalse inimese tunne tekkis kohe! Sealsamas köögilaua taga mõtlesin, et selliseid üritusi peaks olema rohkem. Kohe palju, palju, palju rohkem.

Kus aga viga näed laita, seal tule ja aita - eksole? Kuulen tihti väikelinnaveganeid tagasihoidlikult kaebamas, et nende elukohtade juures ei toimu midagi. Või siis taimetoidust huvitatud ei tea milliseid roogi küpsetada, kust ikka oma valgud kätte saada ja kas tõesti süüakse ainult porgandeid. Minu kogemuste põhjal on ühispiknikud selle probleemi sillaks: üritust on lihtne korraldada, see suurendab kogukonnavaimu, pakub võimalust leida uusi sõpru, innustab mitteveganeid veganluse poole ja peale selle kõige saab mekkida lahedaid uusi roogasid. Ega vegan potlucki ei pea korraldama ainult Eesti Vegan Selts, Loomade Nimel, Loomus, Ajakiri Vegan või muu veganlusega otseselt seotud organisatsioon või ühendus. Aga kes siis korraldab? Ikka sina ise! Ega selles ettevõtmises midagi luud-peadmurdvat ei ole.

Asi saab alguse üleskutsest. Facebookis liigub sõna õnneks tulekiirusel ja inimesi saab nobedalt ning hõlpsalt kaasa haarata. Vaatan, et kõige popim potluck mida ma korraldanud olen, on jõudnud Facebooki statistika järgi 18 000 inimeseni. Päris hull värk! Ja ma pole teinud muud, kui üks üritusekirjeldus näoraamatusse. Paar klõpsu, natukene klaviatuuril klõbistamist.

Ma ei soovitaks hakata looma mingisugust küsitlust või teemapüstitust küsimusega millal teeme. Pane ise kuupäev ja kellaaeg paika. Kes seekord tulla ei saa, tuleb järgmine kord või teeb ise. Lihtne. Vastasel juhul võib asi lihtsalt kummina virtuaalsusesse venima jääda.

Peale kuupäeva paikapanekut on tarvis kohta, ilmselgelt. Ideaalne koht piknikuks on muidugi park või muu roheala. Kui tegemist on avaliku üritusega, siis soovitan vaadata üle kohaliku omavalituse seadusandlus avalike ürituste korraldamise osas. Suuremat seltskonda inimesi oodates on soovitatav kooskõlastada üritus vastavas struktuuriüksuses. Kahel korral on näiteks Kadrioru pargis tulnud pargitöötaja uurima, kas ürituse toimumisest on eelnevalt teada antud. Ära muretse, avaliku ürituse registreerimine ei ole keeruline.

Facebookis üritust luues olen paar nippi õppinud ja kõrva taha pannud. Näiteks just viimase potlucki puhul tegin ma esimest korda inglisekeelse kirjelduse. Laupäevase pikniku puhul näis, et tõlkimisvaev tasus end ära - info oli jõudnud ka muukeelsete inimeste sekka. Kuigi oleks võinud ka venekeelse teksti panna.

Lisaks olen ma hakanud ürituse kirjelduses mainima tõsiasja, et inimesed võtaksid kaasa oma nõud ja võimaluse korral väldiksid ühekordseid pakendeid/tooteid. Mäletan, et enne selle väljakirjutamist lõppesid potluckid suure kilekotitäie prügiga. Enam aga selliseid koguseid kohanud ei ole, pigem on prügi paar peotäit kui sedagi. Ühel lausel on tõepoolest mõju. (Minumeelest võiksid festivalid ja suurüritused seda sama asja ka ise mainida. Ehk saaks väikese kampaaniagi tekitada - võttes oma nõud kaasa, saad 5% soodustust vms.)

Ürituse "turundamise" osas olen ma jaganud sündmust peale vegangruppide ka erinevates taimetoidu ja tervisliku elustiili kogukondades. Üritan võimalikult vähe spämmida ja tõesti valimatult ei postita seda infot igale poole. Ma ei taha tekitada olukorda, kus säärane teabevoog võib kellegi jaoks ülevoolavalt rõhuv olla. Kahjuks on veganlus praegu õrn sõna. Näiteks äsjatoimunud pikniku puhul tegin ma ka juhutmisi plakatid ja panin tähele, et ühes kohas oli plakat seinalt ära rebitud. Kaks korda. Kahju.

Endakorraldatud potlucke teen ma oma blogi tiiva alt ja see valik on tehtud eesmärgiga jõuda rohkemate inimesteni. Kui mul aga sellist võimalust varnast võtta ei oleks, uuriksin ma mõne teise blogija või asjapulga käest, kas ta ei tahaks kampa lüüa. Muidugi ei alaväärtusta ma anonüümselt/eraisiku poolt korraldatud potlucki õnnestumist, pigem räägin ma siinkohal ühest võimalikust präänikust.

Sellega seonduvalt otsisin ma eelmisel aastal kohta, kus korraldada jõuluteemaline potluck, mistõttu võtsin ühendust ka erinevate organisatsioonidega. Minu eesmärk oli leida vaid ruum, küll aga koorus sellest otsingust hoopiski välja koostöövõimalus tulevikuks ühe Eesti suurima keskkonnakaitseorganisatsiooniga. Keskkond ja veganlus käivad käsikäes, küll aga on neil kahel üllataval kombel erinev inimestepagas taga. Ühiselt korraldatav piknik on nende sihtgruppide ühenduslüliks. Eks siis näis, mis selle aasta lõpus toimuma hakkab.

Mainisin plakateid. Võib teha, ei pea tegema. Ega ma isegi muidu ei oleks teinud kui mul poleks olnud vastavat kursust koolis, mille jaoks pidi valmima üks ürituse plakat. Tol hetkel ei tahtnud suvalist üritust välja mõelda ja seetõttu lõin kaks kärbest ühe hoobiga. Kas järgmine kord teeksin? Küllap mitte, kuna internetis jõuab sõnum rohkemate inimesteni kui selle ühe paberi raiskamine väärt on.


Potlucki teeb potluckiks toit. Tegemist on üritusega, kus on üks rusikareegel: iga osaleja toob midagi teistega jagamiseks. Kes teeb rabarberikooki, kes lillkapsapõhjaga pitsat. Korraldajana puudub ilmselgelt kontroll või ülevaade kes mida toob. Niiet tehniliselt on jah võimalik, et kõik toovad ainult kartulisalatit. Üldjuhul ei ole mina küll kohanud, et oleks tuldud duubeldatud roogadega. Pigem on just kohata sellist naljakat tendentsi, et iga jumala kord on keegi Vungi banaanileiba teinud. See on minu jaoks juba ikoonilise tähenduse võtnud. Aga see selleks. 

Üldjuhul ei ole tõesti viisakas tulla kohale ketšupipudeli või liitri veega (seda on juhtunud), aga keegi kedagi sellepärast minema ei aja. 

Ühispikniku edukuse võti seisneb minumeelest just toidus, täpsemalt toidu koguses. Olen ühel korral sattunud sellisele piknikule, kus söögipoolis sai kiiresti otsa. Põhjus seines selles, et suur osa toidust moodustasid porgandikangid ja toodi üks väike roog mitme suu pealt. Kaasavõetud söögipoolis võiks olla sellise arvestusega, et mina saan kõhu täis, mu sõber saab kõhu täis ja tema sõber saab kõhu täis. Tavaliselt pakin ma potluckile kaasa teki, kuhu panna toit ja mille ümber kõik saavad koguneda. Korraldajal on viisakas olla esimesena kohal ja ega seal midagi muud ei olegi. Võta inimesed vastu, vaata et keegi ei oleks left out. Eks tore on teha ka tutvusring, kui enamus seltskonnast on kokku kogunenud. Mis siis ikka kui head isu ja toredat pidu!

Loodan, et suutsin tekitada sinus innustuse korraldada ka oma kodukohas üks päris ehtne vegan potluck. Äkki siis suvel näeme, näiteks Rakveres, Kuressaares, Kiviõlis, Paldiskis? Eestis on 47 linna. Oleks ülituus, kui sel suvel toimuks igaühes neist üks veganpotluck! Kõlab nagu üks väga vinge #challange! Kõik piknikule!

Kommentaarid

Populaarsed postitused