VASTUSPOSTITUS: MINU ROHELINE KUU



Käisin eelmisel neljapäeval spetsiaalselt poes, et osta värske Anne & Stiil. Peamiselt huvitas mind maikuu numbri Kelly Kipperi lugu Minu roheline kuu, kuna Kelly küsis ka minult veidi abi ja nõu. Kuigi olin enne loo avaldamist teksti silmadega kiirelt üle lasknud, siis tahtsin ikka päris ajakirjast lugu lugeda. Ega see rahulik lugemine lõppkokkuvõttes nii välja ei kukkunud, kuna kõndisin koju nina tekstis, vahepeal poole silmaga tänavaliiklust jälgides. Auto alla ei jäänud, seega mõned mõtted loetu kohta.

Alustan seekord hoopiski kogu loo teisest otsast ehk hoopiski sellest, kui ma olin terve ajakirja alla neelanud. Anne ja Stiil ei ole ajakiri, mis tavaliselt minu näppu satub. Varem küll, olen ju põhimõtteliselt nende kunagise kahe eraldiseisva naisteajakirjaga üles kasvanud. Ei saa ka unustada noorteajakirja Stiina. Täna olen ma seesugustest meediavormidest eemale triivinud.

Kuidagiviisi aga õhtul võtsin ma tunni ja lugesin ajakirja läbi. Kaanest kaaneni. Alustasin selle läbilappamist eelarvamusega, aga naljakal-üllataval kombel sain ma oma suhtumisega vastu näppe. Tundsin isiklikult mitut inimest, kes kuidagipidi maikuu numbriga seotud olid. Eriti üllatav oli oma õppejõu koduseinte vahele piiluda. Pealegi oli ajakirja üleüldine suhtumine vegansõbralik, ei tea küll kas tahtlikult või tahtmatult. Toitumisnõustaja ei andnud edasi valeinfot, mida on viimastel aastatel juhutunud rohkem kui enam (muudes ajakirjades, millest klõpse vegankommuunides ringleb). Või näiteks retseptivalik oli ainult ühe erandiga muna-piima-lihavaba. Ma sain isegi idee teha kaalikahummust. Kas pole mitte imeline? Tavaliselt ma ei vaata ajakirjade retseptivalikut, sest enamasti pole seal mulle midagi. Seekord aga vot siis! Number rääkis ka toidu raiskamisest ja kuidas kasutada ära toidujäänuseid. Tore oli samuti see, et loos Kui käekotid saaksid rääkida või midagi sellist, oli ühel ärinaisel igapäevaselt kaasas lusikas, et käigupealt ostetud salatit süüa. Appi, kui normaalne! 

Aga nüüd artikklist endast. Kokkuvõtvalt oli tegemist kirjutaja eksperimendiga elada üks kuu roheliselt. Vähemalt rohelisemalt kui muidu. Ta nimetab oma vajakajäämisteks prügikasti kiirestitäituvuse, liiga kaua dušši all käimise, elektrienergia raiskamise ja pealegi ei sorteeri ta prügi.

Ükskord Radar kutsus mind ühte perekonda aitama, et võtta ette eksperiment elada kuu zero waste stiilis. Tol hetkel ma ütlesin selle ära, aga Kelly puhul tekkis mul tunne, et oleks võinud ikkagist käed külge panna.

Mina alustaksin plaani tegemisest. Tuleb paika panna konkreetne, selge kondikava ja vaadata see ülima kriitilise pilguga üle. Saatsin ka loo autorile Maria Csutora uuringu, mis toob välja, et inimesed võivad tihtilugu oma teadliku rohelise mõttelaadiga hoopiski kahju kui kasu teha. Seetõttu on oluline läheneda ettevaatlikult. Kirjutan sellest ka postituses Tegelikult pole väga vahet kui ökolt sa käitud. Pealegi ei tohiks ülepeakaela sellesse ökovärgindusse sukelduda. tasa ja targu!

Esimene samm peaks olema prügi sorteerimine. See on tegelikult selline asi, mis teoorias võiks olla üle-Eestiline normaalsus, mitte mingi moodne ökovärk. Eraldi võiks koguda toidujäätmed ja muu prügi. Biojäätmed kisuvad teiste prügiliikide tõenäosuse saada ümbertöödeldud sajaga alla. Näiteks paberit saab ümbertöödelda kuni seitse korda. On siililegi selge, et põlema panna või maa alla peita saab seda vaid ühe korra, mitte seitse. Kui visata aga prügikasti rasvase kana, supi, kassikaka ja paberjäätmed, siis jõuab see vettinud rõve paber kas prügipõletusmasinasse või maa alla. Keegi ei hakka sellest möksist uut paberit tegema. Seepärast peab prügi sorteerima. See näide on vaid üks paljudest.

Loos viitas autor sellele, et oma paberpakendijäätmed põletas ta kamina all ära. Kui võimalik, siis ei tohiks kodustes oludes (v.a maakodudes) lihtsalt lahtisaamise eesmärgil paberjäätmeid põletada. Tulealustuseks jah, muidugi aga niisama ei ole selles küll midagi jätkusuutlikku. Ümbertöödeldud paberist valmistatakse ühekordseid nõusid, kassiliiva, kipsplaate, isolatsioonivahendit, munakarpe, ajalehti - you name it! Vahetevahel arvatakse, et odavam ja mõistlikum on valmistada algmaterjal uuesti, kui see ümbertöödelda. Enamikel juhtudel on tegemist valearvamusega.

Üks olulisemaks asjaks on toidujäätmete sorteerimine muust jäätmetest lahus. Kes aga on nõus eraldi koguma ka taara (kuigi sellega pole õnneks Eestis väga suurt probleemi), pakendid, ohtlikud jäätmed, vana elektroonika, tekstiiltooted jne, siis võid end päris edukaks roheliseks ökoinimeseks arvata. Ma tahaksin öelda, et sellest piisab. Vähemalt täna küll. Sa ei pea end vaevama mõtetega kuidas vett ja elektrit säästa, millised tooted jätta ostamata jne. Ütlen ma seda seepärast, et prügi mittesorteerimisega on Eestis väga suur probleem ja see on üks esimestest, millega tõsise pilguga tegeleda. Kirjutan samast teemast ka näiteks postitustes Heaga, mitte vitsaga. Või siiski vitsaga? ja Kas sorteerida või mitte?

Artikklis küsib autor kui hoovis pole biojäätmetele mõeldud prügikasti, mida siis teha. Vastus on lihtne - too tuleb tellida. Tihtilugu on aga nii, et seaduse järgi peaks paljudel elamutel olema juba biokonteiner. Mida aga ei ole, on biokonteiner. Näiteks Tartus peab olema biojäätmete eraldi kogumiseks mahuti elamumaa sihtotstarbega kinnistul, kus on kümme ja enam korterit. Eeldatakse, et eramajadel on kodus komposter. Biokonteineri rendi ja tühjendushind pole üldse mitte kallis, seda karta ei tohiks. Kui terve kortermaja sorteerib kenasti biojäädet muust prügist eraldi, siis saab ka valida väiksema olmejäätmete prügikasti. Ja muide, mõnelpool saab tellida ka omale tasuta pakendijäätmeveo. Kõlab nagu tõsiseltvõetav rahaline võit, mis võiks panna rattad käima.

Kui kodus on saadud prügi sorteerimine toimima, peaks muutuma ka prügikastide tühjendamine hõlpsamaks. Olen uurinud oma tuttavatelt ja kaugematelt, kui palju peavad nad oma sorteeritud jäätmetega mässama. Pole kordagi kohanud kedagi, kes ütleks, et sorteerimine on ajakulukas, kallis ja keeruline.

Nii, ja nüüd kõik ülejäänud rohelises nimekirjas passivad asjapulgad - liiga kaua dušši all käimine, elektri raiskamine, jne - on palju rohkemate agade, kuide, vaide jms, see tähendab seda, et suhtelisemad, subjektiivsemad. Kõik oleneb sellest, teisest ja kolmandast. Siin peitub kurja juur: arvatakse et käitutakse keskkonnasõbralikult (näiteks valitakse tavalise seebi asemel "öko"/"bio"/"mahe" vms seep), ent tegelikult on tulemus vastupidine. Kahjuks on tegemist juba väga laiahaardeline teemaga, paljude erinevate põhjuste ja mõjutajatega. Kõik oleneb väga konkreetsest tootest, teenusest, olukorrast Ma ei soovitaks küll inimestel süüa ainult mahetoitu või rõivastada end ainult orgaanilisse puuvilla. Noup. 

Konkreetses loos küsib ka kirjutaja, et millist toodet valida - kas mahetšillit pakendiga või tavalist pakendita? Olukord läheb kohe keerulikuseks, kuna tahan küsida veel lisa: Mis on päritolumaa (Eesti või Brasiilia)? Kas mahemärgis on üldtunnustatud? Milline on pakend (paberist või plastikust)? Lisaks on neis toodetes veel suurel hulgal lisafaktoreid, mille kohta me kaupluses infot ei saa. Näiteks Foodweb on teinud ketšupi olelusringist interaktiivse ülevaate - protsess on pikk ja valikuid selle sees samuti rohkelt. Tavaline ostleja ei hakka eales oma pead vaevama küsimustega, kas see tšilli on kasvatatud avamaal või kasvuhoones, transporditud on see veoauto, lennuki või kaubalaevaga jne. Me võime end siin ööd-päevad läbi arutleda, mõtiskleda ja vaielda, milline oleks õigem valik. Aga mis sel vahet, kui kogu infot me kätte ei saa ja lõpuks jääme tühja kõhuga?

Kas pakendivabalt valitud toode on alati paikapidav eelistus? Ei ole. Niisamuti ei ole ka kõik mahemärgisega tooted. Üllataval kombel võib aga parim valik olla klassikaline kommertstoode, see mis ei karju: "Vali mind! Mina päästan maailma!". Oi, sellised tooted tekitavad minus pigem umbusku, kui usaldust. 

Kahjuks on tänane pilt selline, et turul on "ökotooteid", mis on tegelikult pahatahtliku rohepesu viljad. Säärane turusolkimine jätab mulje, et rohelised tooted on kallid ja teadjamad inimesed muutuvad niivõrd umbusklikuks, et löövad kõigele säästlikule-jätkusuutlikule käega. 

Niinimetatud roheline elu ei tähenda, et tavatarbija peab loobuma deodorandist, tualettpaberist ja lemmikjäätisest. Olgu teemaks kas nullkulu-, pakendivaba-, veganelu või mis muu - eesmärk pole panna inimest lõhki rabelema. Vastupidi, siht on mugavus, lihtsus, praktilisus, odavus. Autor jõuab loos sellisele järeldusele: "... läbinisti öko võib olla see, kel on väga palju aega, et hoolitseda oma põllulapikese ja loomade eest, või paks rahakott". Statistika matab õnneks selle maha, kuna mida suurem sissetulek, seda suurem on ökoloogiline jalajälg (Maria Csutora, "The ecological footprint of green and brown consumers. Introducing the behaviour-impact-gap (BIG) problem"). Ehk siis väikese sissetulekuga inimesed on palju rohelisemad kui suurema tuluga. Ja ajakulu osas vaidleksin ma samuti vastu. Kasvõi eelmisele näitele toetudes: väiksema sissetulekuga inimesed töötavad rohkem tunde kui suurema sissetulekuga. Tegemist on globaalse probleemiga: töödatakse täiskohaga ja/või lisatunde, aga vaesusest välja ei saa. Ka mina käin koolis ja tööl, kuigi tudengi töö on õppimine. Mul ei ole aega, et seda prügimuredele kulutada.

Pealegi ei saagi üksi elav organism siin Maa peal elada nullkuluga. Ökosus on vaikivaks eesmärgiks, aga pole mõtet juuksekarva lõhki ajada. 

Ma loodan, et ma nüüd väga negatiivne ei tundu! Tegelikult lugu oli ju tore. Näen läbi oma blogi hästi, et tänu "pildis olemisele" saavad ka teised jõudu ja innustust. Mulle meeldis, et artiklis mainiti pakendikotiteenust - see peaks tõesti rohkem reklaami saama!

Tore oli ka see, et kirjutaja vaatas üle oma riidekapi. Meil on tõesti palju tekstiilesemeid, mis pigem seisavad riidepuul. Ma ise käisin just eile kirbuturul ja müüsin oma kraami 90€ eest. Asjad, mis lihtsalt kogusid tolmu! Samuti kiiduväärt on ettevõtlikus omale ise kleit õmmelda. Ma polegi selle peale varem sellise pilguga vaadanud, aga nii vähesed ju tegelikult õmblevad endale ise riideid, isegi kui ainult vahel. Hobid mõjuvad inimestele hästi. Naiste puhul eriti, kuna väidetavalt veedame me kaheksa aastat poodeldes. Seetõttu oli väga mõistlik mõte käia kord nädalas poes. See on üks parimatest rohelistest nippidest, kuna nõnda väheneb toiduarve, toidu raiskamine kodus ja autoga sõitjate puhul nende ökoloogiline jalajälg.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Kelly tegi tublit tööd, oli julge ja muutus avarama pilguga tarbijaks. Oleksin tahtnud kuulda rohkem kas ta vahetas ka mõningad tooted pikaajalisemate ja keskkonnasõbralikemate vastu välja. Näiteks ühekordsed vatitikud või meigieemalduspadjad? Tema sõnul võitis ta rohkem rahas ja ajas - kuidas kavatseb ta ülejäänuga ümber käia ? Tahaksin ka pärida, kas koduaeda on tulemas ühel päeval komposter? Kas tekkis mõte asendada senine elektripakett rohelise vastu välja (kui seda just pole juba tehtud)? Oh, küsimusi on mul palju, aga ei taha nendega siin lämmatama hakata, muidu saab järgmisest kuust Mitte nii roheline kuu.

Kommentaarid

  1. 90€ on väga hea tulemus!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ise ka tohutult üllatusin. Kui oleks varem teadnud, et saab ka selliseid summasid, käiksin tihemini. Kuigi selle konkreetse puhul ei olnud kohamaksu. :) Teistel, kus kohamaks on, seal ma eriti osaleda ei taha.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused