VEGAN JALANÕUDE JAHIL



Mina sain täna omale uued kingad! Jippijee, whuppiduu. Ma arvan, et see vegan, kes on oma elus teinud esimese teadliku veganjalanõude otsingutuuri, vajab mõõgaga pühitsemistseremooniat - nüüd oled sa päriselt vegan. Kui oled selle vaevalise šopingutuuri ära teinud, saad minu käest küll ühe õlapatsu.

Poest muna-piima-lihavaba toidu leidmine on võrreldes loomanahavaba jalanõude ostmisega käkitegu. Oi, kuidas ma vesistasin oma suud/silmi vaateakendel teades, et ma ei saa neid ilusaid papukesi ja kontsakaid ja ülepõlvesaapaid enesele lubada. Mitte seetõttu, et mul poleks piisavalt rahalisi vahendeid, vaid hoopiski seetõttu, et need pole eetilised. 

Minu stiil ja lemmik jalanõude tegija on Vagabond. Ainult et nad kasutavad enamike oma toodete puhul loomanahka, väike kollektsioon neil õnneks on spetsiaalselt veganitele suunatud. Asi seegi, eks? Kuigi nende ülejäänud valik aga on vaid üks ebameeldiv õrritus.

Kas sa tead, kui palju ma olen mõelnud, et löön siinkohal käega? Yolo, eks? Vahel ma olen isegi vihane, et miks kuradi pärast ma olen sellises olukorras, et ma ei saa endale lubada just neid kingi või susse või saapaid. 

Enne Laurisega kohtumist arvasin ma, et ma olen ja jään selliseks "veganiks", kes jalanõud ostab siiski täisnahast. Jalanõud on see koht, kus ma pigistaksin oma silma kinni. Seda seetõttu, et lapsena olingi vaid tehismaterjalidest jalanõusid kandnud, mis juhtusid seega olema vegantooted. (Kuigi ega siis ei teadnud keegi veganlusest ööd ega mütsi). Nendega läks aga nii, et igal hooajal ostis ema mulle uued, sest need lihtsalt ei pidanud ajahambale vastu. Nõnda läksidki mu vanad talvesaapad kevaditi tulle ja põlesid paksu tumeda suitsuga. Igakevadine Fööniks meie enda koduaias. Jättes aga sõnamänguga olukorra ilustamise kõrvale, siis minu seniste kogemuste kohaselt on olnud sünteetilistest materjalidest välisjalanõud väga lühikese elueaga.

Oma esimesed palgad kulutasin ma teadlikult nahast jalanõude peale, sest tahtsin omale tooteid, mis peaksid vastu aastakümneid. Jah, lugesid õigesti - ma tahan omale tooteid, mis kestaksid ka igapäevasel kasutamisel vastu +10 aastat või isegi terve minu eluea. See on realistlik ootus. Ükspäev jäin mõtlema, kuidas me hindame oma kasutatavate toodete vanust. Oli vist mu vanaema, kes päris mu õelt, kas tal on uus kampsun ja kui kaua tal see olnud on. Ta vastas midagi sellist, et ah see on vana. Mulle jäi see nii hästi meelde, kuna mul tekkis küsimus, kas meie toodetel on mingi pseudo kassieluiga või? Tead ju küll kuidas võrreldakse, et kolmeaastane kass on inimaastates kolmkümend kaks. Kampsun oli tal olnud paar kuud garderoobis. Niiet see aeg on piisav, et tootele hakata haleda pilguga peale vaatama (ning seda nartsuks nimetama)?

Me kõik teame, et garderoobi alustala on jalanõud. Sul lihtsalt peab olema midagi, mida jalga panna. Niisamuti peavad need olema mugavad, ilusad, hästi puhastatavad ja vastupidavad. Kui lisada loetellu ka eetilisus, siis võib tekkida paanika, kuna otsinguparameetrid ahendavad valikuteringi nii koomale, et võib tekkida olukord, kus valikut ei olegi. Võtan näiteks slow veebipoe lahti, ja pakkumises on ainult kaks jalanõud (ananassinahast). Eks internetis on ikka valikut, kaevates siit ja sealt (Banaanisaarel on hea postitus kust osta vegan jalanõusid internetist), aga enamik meist vajavad jalanõude proovimist. Pealegi peab veganlus olema praktiline ehk siis ka tavakaupluses vabalt kättesaadav. Tean ise nii mõndagi "veganit", kes ostab või on nõus ostma uusi nahast või nahkdetailidega jalanõusid. Saan sellest väga hästi aru ja ma ei mõista seda mitte kuidagi hukka, sest ma ise käituksin samamoodi.

Alustasin oma üle-eelmist kirjalõiku sellega, et minu vaateid on muutnud Lauris. Jah, nii see on. Eks muidugi võiksin ma edasi yolotada (ma nii väga tahan seda sõna kirjutada j-tähega), aga nii kummaline kui see ka pole, siis ma ei tee seda. Veelgi veidram on aga see, et ma ei oska ka täpselt öelda miks. Seda aimdust illustreeriks ehk sõna austusavaldus. Minupoolne tunnustus tema tõekspidamistele.

Kas pole aga mitte veider see, et sellise mõttekäigu juures läheb mulle korda esmalt (ja ka ainult???) oma kallima vaated, mitte elusolendi, kellelt on võetud tema elu toretsevate kingakeste näol? Isegi kui ma võiksin enda tarbimist defineerida kui veganlust, siis minu päris siiras (egoistlik) mõttemall läägib* ikka täiega. Niiet ... vot siis kooki moosiga!

Ma ei saa aru, kust kohast tuleb see minupoolne ükskõiksus. Kas asi on selles, et seos lipsukestega platvormkingade/ karvaste suusasaabaste/ lambikate adi jooksutossude ja elusolendi naha vahel on liiga kauge? Kui ma sulen silmad ja keskendun nende toodete negatiivile ehk sellele, mis teeb ühest toote just sellise toote, siis ma näen fotostuudio softboxe, ostujuhte märkmeid kirjutamas, värvikaarte, moodboarde, stilisti oma kontsadel klõbistamas, ehk ka üht õmblejannat masina taga, tootmistolmu, sadu tuhandeid kingakarpe ladudes ohtlike virnadena. Aga seda, et kusagil on üks võib-olla päikeseline aas/ roostekarva puur, kus näksib keegi neljajalgne rohelist ning temast saab ühel päeval konksu otsas rippuv nahk - seda ma ei näe neis kingades. Ma ei tea, kas asi on selles, et ma ei taha ega soovi seda näha. Ma ei tea.

Üks asjaolu, mis on mind lisaks Laurise eetikakompassile aidanud, on Rääbu. Olgu ükskõik milline vegandilemma mul käsil, panen ma aga oma kalli kassi sellesse võrrandisse ja puusse ma oma valikutega ei pane. Olen kogu oma elu olnud üpriski loomakauge inimene ja käitunud ning mõelnud läbi oma teadmatuseprisma. Mul on siiralt hea meel, et see minupoolt mittevalitud teekond elada koos ühe kassiga, on aidanud mul nii mõndagi asja oma peas paika loksutada.

Ega ma ei julge tegelikult selliseid emotsioone kirja panna. Ma näen kui isekas ma olen ning oma ninaesisest tegelikult kaugemale vaadata ei taha. Piinlik. Ma küll üritan ja proovin ja pingutan, aga vahel mulle tundub, et ma sunnin ennast. Hästi halb on seda ka muidugi siin kirjutada, sest et kui mõni teine tuttavatsorti vegan seda lugema peaks, siis .... Siis oleks olnud vast parem, kui ma oleksin oma suu vaka all hoidnud ja mitte end lolliks teinud! No mis vegan ma ometi olen? Kas ma petan end? Näiteks Lauris on küll totaalne vegan-musternäidis. Kui tal on vaja jalanõusid, siis ta küsib poodi sissemarssides otsejoones neid tooteid näha, kus poleks kasutatud loomanahka. Mina aga käin kingapoodides saba jalge vahel, piilun üht ja teist, paitan karva ning vingun, et minu elu nii masendav on.

Kommentaarid

Populaarsed postitused