EBAÕNNESTUMISE EEL



Kirjutan ühe kiire postituse nö mõtete puhastamiseks ja enese rahustamiseks. Ma ei tea, mida ma tegema pean. Mul on suur segadus peas ja ei oska seda sasipundart üksi lahti harutada. Kuigi, kes muu ikka, kui mina ise pean sellega tegelema. Ohh...

Täna kell 12:00 pean ma olema oma võibolla tulevase tööanda juures koolitusel. Eile oli esimene päev. Lihtsaltöeldes peab läbima edukalt koolituse, et saada suve lõpuks töökoht. Koolitus ise oli ja kindlasti ka on väga põnev, küll aga olen ma enam kui kindel, et mina ei ole see, kes lõpuks tööle valitakse. Ja nüüd ma siis olen siin väikese närvipuntrana diivanil kössitades, mõeldes kas võtta end kokku ja proovida ikka, või realistina asi maha matta. Ma ei tea mida teha. 

Ütleksin enda kohta vast nii, et ma olen keegi, kes on ääretult võistlushimuline ja maksimalist. Kõik, mida ma teen,  peab olema hästi tehtud. Ma ei anna kunagi alla, hoian oma vingumised endale ja jooksen kasvõi kõik jalust, et finišisse jõuda. Olen selle kõige vast kodust kaasa saanud ja seda ei muu pealt kui hinded. Olen juba esimesest klassist alates tundnud passiivset vanematepoolset survet, et hinded oleksid kõik viied. "Peab pingutama!" - seda olen ma kuulnud küll ja küll. 

Mäletan, üht seika, mida ma pole oma vanematele tänini rääkinud. Olin vist kolmandas-neljandas klassis ja ma sain oma esimese kolme. Miks ja mis aines, seda ma ei mäleta. Küll aga kõndisin ma koolist vanavanaema juurde (isa tegi seal mingitsorti tööd, pidi mind sealt peale võtma), tihkasin nutta ja mõtlesin, et mis minust nüüd saab. Ma ei nutnud seepärast, et oleksin peljanud karistust, ei. Pigem olin ma endas nii kohkunud ja pettunud - ma ebaõnnestusin. Olin üpriski suures šokis, mis sest et nii lihtsa asja pärast. Oma segase meele tõttu, eksisin ma veel ära ka. Tapa linn võib näida küll väike ja eksimiskindel, sellest olenemata see aga minuga juhtus. Kamaluga tuli paanikat juurde, nuttu ja pisaraid.

Kuidagipidi leidsin ma ikka kodutee üles. Ainult et ma ei julgenud öelda, mis juhtus. Šokis olin ma ju endiselt. Ma ei tahtnud öelda, et ma sain halva hinde ja ma ei tahtnud öelda, et ma eksisin ära. Mida ma aga isale ütlesin, oli see, et üks hulkuv suur koer hirmutas mind ja hammustas jope sisse augu. Mäletan, et mul oli mingist eelnevast päevast jope sisse auk tekkinud ja see sobis hästi selle looga kokku. Muidugi sai isa tohutult pahaseks ja palus mul autosse istuda, et me saaksime linnapeal ringi sõita ja seda hirmsat musta koera otsida. Appi, kui piinlik mul hakkas! Sellest kasvas lumepallina kõikide teiste emotsioonide peale kartus, et mu vale tuleb välja. Siis tuleb ju kogu lugu välja.

Koera me muidugi ei leidnud. Isa tegi politseisse avalduse ja sinna see asi jäigi. Kolme sain mingipäev äraparandatud. 

Lugu looks, aga minu suurim hirm on ebaõnnestumine. Ma tunnen, et ma ei saa seda endale lubada. Mulle jääks justkui plekk külge. Ma ei saanud hakkama. Ma ei ole piisavalt nutikas, töökas, kindlameelne vms. Tahan ju olla edukas, normaalne inimene. Normaalsed inimesed on ju tublid ja saavad hakkama, nemad ei ebaõnnestu. 

Ja nüüd me jõuame siis tänasesse hommikusse. Või pigem eilsesse, kus ma koolituseruumis taipasin, et mina ei ole see, kes siin töökoha saab. Kümnest valitakse välja neli ja mul ei ole erilisi eeliseid üht kohta napsata. Ma ei tea kas ma saan sellest täpsemalt praegu rääkida, aga ütleme nii et grupist on pooltel vastav eriala kraad käes (ka magister!). Paljud on ka minust vanemad ja ilmselgelt kogenumad. Mina olen aga selle erialaga kaugelt seotud. Mul ei ole puusalt vastavaid fakte tulistada ja sain eilse esimese loenguga aru, et ma ei ole õiges kohas. Mul oli tohutult põnev ja huvitav (ütleks et tore suvevaheaeg), aga et seda töökohta saada ja seal ka hiljem hakkama saada - see teeb mind väga murelikuks. Pean vist end ribadeks töötama. Ei, "töötama" on vale sõna, pigem pimesi kobades pingutama. Rääkisin eile teiste kandidaatidega juttu ja päris paljud on juba sarnastel, kui isegi samadel töökohtadel töötanud. Nad saavad kindlasti imehästi seal hakkama. Mina mitte. 

Tulin eile koju, suure stressi ja veidikese peavaluga. Pugisin maasikaid ja ei osanud kohe üldse kuidagi olla. 

Mul ei ole tekkinud pehmeid kanajalgu, üritan asjale realistlikult läheneda. Ehk siis kas öelda oma koht lahti või siiski olenemata kõigest minu hirmudest ja muredest võtta end kokku ja PROOVIDA. See ei võta mul tükki küljest. Aga samas ikka võtab küll - ma ju suure tõenäosusega ebaõnnestuksin. See tähendaks seda, et kõigist minu pingutustest olenemata ma ei saa tööd, olen raisainud mõtetult oma resursse ja peale selle tunnen ma ju end pärast halvasti. Tean, et mul oli algul võimalus seda ennetada. Tean, et algab retk, kus pean üle mägede ja merede kõndima. 

Aga samas ... äkki täna kohale minnes, tuleb välja, et ka teised on alt hüpanud? Minu šansid aga suurenenud. Selgub ehk hoopis see, et olen üle mõelnud? Ega koolitusele kandideerimise aluseks ei olnud ju varasem sellealane töökogemus ja magistrikraad. Kas hirmul on suured silmad? Või siiski, kas on mõtet end petta?

Kommentaarid

  1. Eh, tunnen end täitsa ära su mõtetes... Enda kogemustele tuginedes ütlen sulle lohutuseks, et üldiselt on mure lihtsalt selles, et su standardid on lihtsalt palju-palju kõrgemad kui teistel ning seetõttu on ka stress suurem. Sul pole aimugi, kui andekas ja tubli sa tegelikult teiste silmis oled, sest ootad endast nii kohutavalt palju. Pea püsti - homme on uus päev!

    VastaKustuta
  2. Olen sarnases olukorras olnud, kus öeldakse, et tulge ikka kohale, kuigi teil erilist lootust ei ole. Siiski sattusin õigel ajal olema õiges kohas ja see osutus elumuutvaks! Muidugi peab oskama oma elus valikuid langetada, et mitte raisata end asjade peale, mis pinget ei paku, samas ei tea kunagi, mis teatud valikute tulemusena edasi juhtuma hakkab. Tagantjärele on päris huvitav mõelda, kuidas asjad tegelikult laabusid.

    VastaKustuta
  3. Olin kunagi üle poole aasta töötu. Käisin tulutult töövestlustel ja lõpuks juba mu mõttemaailm oli muutunud selliseks, et ah ma niikuinii ei saa seda kohta, sest teised paremad jne. Üldiselt ka nii täpselt läks. Lõpuks suutsin imekombel saada suvetöötajaks PRIASSE ja see tõstis mu motivatsiooni ja enesekindluse nii hullult üles, et pärast kui suvetöö läbi sai ja uuesti töövestlustele läksin oli justkui nagu uus inimene ning napsasin juba kogenumate eest ära mitmeid pakkumisi, nii et mul tekkis lausa valik, kuhu tööle minna. Minu loo point- mõtete suunamine ja positiivselt peale lendamine on kõige alus. Oi, kui raske on end emotsionaalselt selliseks saada, aga minu soovitus- vähemalt proovi. Sinu puhul saaks rakendada ka teist punkti ehk oma foobiale (ebaõnnestumise hirmule ) vastu astumine ja võib-olla Sul vajagi selle tundega harjuda, et "hei, ära ütlemine normaalne elu osa ja tegelikult see ei võrdu ebaõnnestumisega." Lisaks milline kogemus on iga töövestlus/testtöö edaspidiseks eluks. Valdkond Sind ju huvitab ja saades teada, kuidas sinna töötajaid värvatakse, oled järgmine kord targem, kui tõesti öeldaksegi Sulle "ei." Aga käitu oma südame järgi :)

    VastaKustuta
  4. Tundsin minagi end ära. Lausa äge oli lugeda, et keegi oli nii lihtsasse ja arusaadavasse keelde pannud selle, kuidas mina tihi tunnen kui suur väljakutse on ees. Mul tekkis hoopis selline mõte sinna minemisega, et isegi kui sa ei saa seda kohta siis sa peaksid ikkagi minema. Tutvust tegema sealsete inimestega ja suuremeelselt ja õhinaga rääkima, mida sa teha tahad või mis su huvid on. Sest mulle on elu näidanud, et uus tööpakkumine või niisama põnev pakkumine tuleb ikka kõige ootamatult ja Eestis kipub see üsna tihti olema ikka tutvuste kaudu. Niiet tee end ilusaks, pane selga nii on point outfit, et raske on kurb olla ja tee see ära. Sest palju hullem on see, et hiljem mõtled.. oleks ikka pidanud, ja ei tea... SEE JUHTUB! Mul juhtus :) Edu! Sa oled nii inspireeriv. Aitäh selle postituse eest.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kui ma eile lugesin sinu kommentaari, siis paningi kleidi selga ja läksin. Tõesti, oli raske kurb olla kui soeng sai tehtud ja kena kleit selga aetud!

      Kustuta
  5. Mis on kõige hullem üldse, mis juhtuda saab kui sa ei osutu valituks? Elu läheb ikka edasi, olles saanud juurde uusi kogemusi, õppinud midagi enda kohta. Kõige hullem on minu meelest end ette maha kanda. Jah olen seda ise ka teinud ja siis ka etteheiteid endale teinud. Iseasi kui on kindel et nii ka läheb nagu mõtled minevat. Aga kui sa leiad et see pole tõesti see mida sa ise tahad, siis muidugi on võimalus loobuda. :)

    VastaKustuta
  6. Ma arvan ka, et mine proovi - see, et oled vähemkogenud (või enda meelest oled) ei pruugi midagi tähendada, tegelikult. Mõned tegijad otsivadki nö uut hingamist ja kedagi, kellel ei ole sellist väljakujunenud kogemustepagasit jms. Niiet natuke enesekindlust ja proovi kindlasti ! :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused