EBAÕNNESTUMIST ÜLETADES



Kirjutasin veidi aega tagasi oma murepostituse Ebaõnnestumise eel. Kuna ma alustasin sinu sellesse kaasamist, siis on ka ilus teatud punkt panna ja rääkida, mis siis juhtus. Mulle näib, et selle postituse ja praeguse emotsionaalse seisu vahel on suur meri kasvanud - paanika on kadunud, on peaaegu et rahu.

Peale postituse allajäetud mõtete lugemist ja paari kirjavestlust võtsin ma end kokku. Panin kleidi selga, tegin lainerijoone ära ja läksin kohale. Enese kordategemine ei lasknud koju diivanile kössitama jääda. Pealegi oli kommentaarideset palju abi. Tänud!

Koolitusel võtsin asja rahulikult, üritasin olla tubli ning viskasin kõik ebakindlad mõtted peast. Eks muidugi jalg vahel värises, aga püüdsin läheneda asjale just nii, et võtta kogemusest maksimumi - lihtsalt minu enda jaoks. Ma ei pea end kellelegi tõestama, niisamuti ka endale teatud standardeid looma. Mõtlesin, et võtan selle päeva, et vaadata korra eemalt - nii saan langetada hiljem läbimõeldud otsuseid. Kuhu mul kiiret?

Kuigi koolituse algus oli natuke melanhoolne ja pessimistlik, siis keskkosas aga ei saanud ma naeratust näolt. Ma sain aru, et mul on täpselt samasugused võimalused seda töökohta saada nii, nagu kõigil teistel. Olgu nad õppinud ükskõik mida, ükskõik kus, ükskõik kelle käe all. Need võõrad näod ei ole täiuslikud. Muidugi on neil teatud eelised, aga nii on ka minul. 

Ma ütleksin tagantjärele, et hirmul on suured silmad. Olin mõelnud tööandja ootused kõrgemaks, samuti ka teiste kandidaatide oskused ja teadmised suuremaks. Mingi hetk koolituse ja praktika osaga tundsin ma end kui kala vees. Selgus, et mõningad minu eelnevad kogemused ja koolitused tulevad sel tööpostil vägagi kasuks. Mul on ka teadmisi ja oskusi, mida teistel napib. Saan hakkama! Mul on tõsiselt hea meel, et tuli see moment kätte, kus ma sain enda üle korraks naerda. Mida mul põdeda on? Ebakindlus on ju nii kole! Ei tea, kust ja miks säärane enesekahtlus välja lõi. See oli isegi et ootamatu.

Ei taha siin postituses tegelikult üldse positiivselt kõlada, kuna põhimõtteliselt iga päev, mil ma koolitusele minema pidin, mõtlesin et ma ei taha. Ei taha läbikukkuda, ei taha tunda piinlikkust. Ei taha minna kohale. Ei taha läbida eksamit. Ei taha midagi. Teki all kükitada ja end haletseda, vot seda tahtsin!

Jah, ma sain enda üle naerda ja kohati isegi rõõmu tunda, ent ausalt öeldes tegin ma selle asja ära hambad ristis. Kas see aeg oli mahavisatud aeg? Ei, kindlasti mitte. Tore kogemus, silmiavardav, lahe. Küll aga tundsin ikkagist suurt survet, et ma pean hiljem läbima eksami ja saama töökoha. Mis sest, et kõik üritasid mind utsitada ja lohutada, siis murepilv käis minuga ikkagist kaasas. Iga kord kui ma koolituselt koju tulin oli mul erinev tunne, kas saan tööd või mitte. Vahel olin rõõmus, vahel jälle kurb. Tegemist ei ole ju taaskordse testiga koolipingis, kus reaalseid panuseid ei ole. Panused on suured.

Käisime päev-kaks enne eksamit perega reisil. Ma ei saanud üldse normaalselt õppida ega keskenduda. Kõik mu plaanid õppimiseks lendasid juba enne reisi vastu seina puruks, sest olin raamatukogude aegu valesti vaadanud ning pühad olid ja igasugust muud jurajama lisaks. Mul on käsil väga raske kuu, kogu aeg juhtub midagi ja mitte minu kasuks. Igatahes öö enne eksamit mõtlesin ma salaja, et ma ei lähe kohale. Ma ei lähe ja kõik. Teistele ütlen, et lähen eksamile, aga tegelikult lähen söön masendunult jäätist kusagil. No kuidas ma saaksin, kui ma pole korralikult ettegi valmistunud?

Aga miski minus siiski vedas end kohale. Tegin ära kirjaliku testi ja seejärel suulise. Kõike seda muidugi suure närvilise peavalu ja mingi äkilise kohmetu müürilillesündroomiga. Testi sain vist vaevu läbi. Ettevalmistatud osa läks aga täiesti aia taha... Ausalt kohe, ma ei liialda. Mul olid ettevalmistatud kõnekaardid, mille aeg-ajaline piilumine läks mul igati meelest ja seetõttu läks mu jutt radadele, kuhu see kindlasti mitte ei oleks tohtinud minna. Hakkasin improviseerima. Tegin faktivigu, ma ei olnud täpne, ma unustasin asju. Aeg pudenes näppude vahelt ja mul oli tunne, nagu ma poleks oma kehas olnud.

Kohe, kui oma eksami sain ära tehtud, langes mu õlgadelt suur koorem. Läbi! Ma sain selle tehtud! Lõpuks ometi on sellega kõik ja ma saan minna oma voodisse teki alla. Aga samas olin ma rõõmus ka, sest ma ei jäänud koju.

Öösel nägin unes, et kõikidele osalejatele anti kaaned, mille sees olid igasugused paberid. Need, kes said tööd, leidsid oma mapi vahelt töölepingu. Minul lepingut ei olnud.

Okei, see jutt kõlab siin praegu ülidramaatiliselt, sest et lool on ju hoopiski teistsugune lõpp... Sain just teada, et läbisin oma eksami edukalt ja napsasin omale laheda töökoha! Vot siis! 

Kommentaarid

  1. Aah, lahe, lahe, lahe! Külmkapi välja lülitamine - jälle innustav mõte! Posititiivselt kade, et nii äge oled! Ja siis tööl olles ikka julgust tegutsemiseks ületamaks hirme!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Väga armas sinust!

      Külmiku võtsin välja jah. Pole seda varem teinud, aga tundis mõistlik tegu.

      Kustuta
    2. Väga armas sinust!

      Külmiku võtsin välja jah. Pole seda varem teinud, aga tundis mõistlik tegu.

      Kustuta
  2. Super tubli, kuhu tööle said ? :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma arvan, et ma vastan sellele küsimusele siis, kui ma seal enam ei tööta :) Võin äkki minigsuguse teaser äraarvamistpostituse teha. ..

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused