KONMARI - MIS SEE ON?



Tänase postituse ja fotode autor ei ole hoopiski mina, Maryliis, vaid Eliise. Eliise blogi on elav, siiras ja naerusuine. Eliise kirjutab külalispostitusena ühest teekonnast, mille ta on ette võtnud - konmari. Tema teisi postitusi samal teemal saab lugeda siit

Kui palju on ühes kodus asju ning miks on need sinna sattunud? Kas kõigel on oma kindel koht ja eesmärk, või kas üldse peakski olema? Selle üle juurdles jaapani korrastuskunstnik Marie Kondo ning jõudis lõpuks välja tõeni, mida tuntakse nüüd KonMari meetodina. Idee on lihtne: alles jäetakse vaid see, mis tekitab rõõmu! Asjade sorteerimine võetakse ette kategooriate kaupa, mitte lähtudes ühe toa, riiuli või kapi sisust. Lisaks on kindlaks määratud järjekord - esmalt alustatakse riietest, sellele järgnevad raamatud, dokumendid/paberid, komono (kõik muu) ning viimasena sentimentaalse väärtusega esemed ja fotod.

KonMari alustalaks on isiklik tunnetus iga eseme suhtes ning kindlaks tegemine, kas see tekitab rõõmu või on koju sattunud lihtsalt niisama. Rõõmuna defineerib Marie Kondo ka seda, kui asjal on sinu elus väärtus ja see leiab praktilist kasutust. Teeb ju rõõmsaks küll, kui lemmiksärgil tuleb nööp ära, kuid kodus on olemas niit ja nõel, mis probleemi hetkega eemaldavad. Vahe ongi selles, kas pisiparandusteks peab ühes majapidamises olema 39 nõela ja 21 niidirulli või teeb töö ära ka tagasihoidlikum õmblustarvikute kogu.

Kui olin läbi lugenud mõlemad Marie Kondo raamatud ning end juba väga motiveerituna tundsin, otsustasin ka enda kodus selle meetodiga algust teha. Erilise tõuke selleks annab kolimiseks ettevalmistumine, sest uude koju võtaksin meelsasti kaasa tõesti vaid selle, mis on hea ja praktiline. Ma pean end pigem inimeseks, kellel ei ole liialt palju tilu-lilu kodus, kuid fakt on see, et ühes kohas terve elu elades koguneb sinna igasugust kraami. Ja kõik see kraam ei pruugi üldse vajalik olla, vaid lihtsalt võtab ruumi. Nagu tublile õpilasele kohane, alustasin õigest järjekorrast lähtudes riiete kategooriaga. Seda põhjendab Marie Kondo sellega, et riiete puhul on meil kõige kergem aru saada, kas need toovad rõõmu või ei.

Et aimu saada kappides peidus olevatest müstilistest kogustest, peab ühe kategooriaga alustades võtma kokku kõik sinna kuuluvad asjad. Kogusingi elutoapõrandale kõik riided, vaid mütsid-sallid-kindad võtsin koos jalanõudega hiljem eraldi ette, ka üleriided (kuid neid mul ongi peaaegu igaks hooajaks vaid üks). Kohe, kui olin seda teinud, sain aru miks see oluline on.

Eriti põnevaks läheb siis, kui lisaks asjad kokku loendada. Kui istuda koristatud kodus, siis ei saagi aru, et jube palju riideid peaks kuskil olema. Aga tegelikult.. Tegelikult tuli välja, et mul oli 27 kleiti! See number ei ole kohutavalt suur, kui arvestada seda, et eelistangi pigem kanda kleite + erinevad aastaajad, kuid ise oleksin peast öelnud, et võib-olla 15 kleiti on. See on kena näide selle kohta, et harva omame täit ülevaadet sellest, mis meil tegelikult olemas on ning veel harvem leiavad kõik need asjad kasutust. Nii saigi 27st kleidist 22 ning avastasin veel palju muudki, mida ma tegelikult ei kanna, kuid olen alles hoidnud, sest 1) pole ju katki ja see oli nii kallis, 2) küll ma kõhnemaks-paksemaks minnes kandma hakkan, 3) sain kingiks ja imelik on juba ära anda. Mainimist väärib ka fakt, et alles kuu varem olin enda arust riidekappi sorteerinud ning kilekotitäie riideid kõrvale pannud. KonMari'ga tuli aga üks kotitäis juurde.

Järgmiseks võtsin ette kõik raamatud - kogusin need kokku nii raamaturiiulist kui ka kapist, kus hoian enda vanu raamatuid lapsepõlvest. Ka neid olin alles mõned aastad tagasi sorteerinud ning täielikud kapsad minema visanud. Seetõttu ei arvanud ma, et nüüd erilist muutust tuleb. Kõige drastilisem tulemus ei olnudki, 163 raamatust jäi alles 105. Mulle aga meeldibki KonMari puhul see, et lähenemine on isiklik ning igaüks otsustab ise, mis väärib alles jätmist. Mitte keegi teine ei saa öelda, et minema tuleb visata või ära anda kõik, mida pole viimase 3, 6, 12 kuu jooksul kasutanud või et kodus võib olla vaid 50, 100 või 200 asja, vaid keskendutakse hoopis protseduuri positiivsele poolele, alles jätmisele, ilma otseseid piiranguid seadmata. On palju parem otsustada, mida alles jätta, ning tänuga minema saata kõik muu, mis on oma eesmärgi täitnud ning nüüd meie elus enam olulist rolli ei mängi.

Peale raamatuid peaks sorteerima ning korrastama ära kõik olulised paberid ja dokumendid - lepingud, arved, garantiidokumendid jms. Seda tehes avastatakse kindlasti, et alles on veel materjali, mis enam ammu aktuaalne pole ja mida mitte kunagi enam vaja ei lähe, näiteks juba ammu kadunuks jäänud CD-playeri kasutusjuhend. Need dokumendid, mis endiselt olulised on, saab seejärel kokku koguda ühte kausta ning nii saab kindel olla, et vajalikul hetkel on nad kergesti leitavad. Veel soovitab Marie Kondo koju saabuva "paberiga" võimalikult ruttu tegeleda ning seejärel see õigesse kohta toimetada - kas prügikasti või kausta.

Järgmine kategooria on kõige laialivalguvam ning siin ma praegu olengi. Komono võib sisaldada mida iganes ning see sõltub igast isikust ja perest. Matkahuvilistel on kodus matkatarbed, fotohuvilistel fototarbed, mõnel on kodus loendamatus koguses iluvidinaid, mõnel teisel on mitu serviisi. Olen ära sorteerinud kodus leiduvad ravimid (kui palju oli seal aegunud kraami!), hügieenitarbed ja kirjutusvahendid-kontoritarbed. Edasi on minu kodus leiduvat juba keerulisem kategooriatesse panna, kuid plaanin seda siiski teha.

Kõige viimaseks soovitab Marie Kondo jätta sentimentaalse väärtusega esemed ja fotod. Siia alla kuuluvad vidinad lapsepõlvest, mänguasjad, postkaardid, fotoalbumid, vanad päevikud. Sellele on väga lihtne seletus - kui tihti on koristades juhtunud seda, et ühe kapi "läbi töötamine" võtab tunde, sest tegelikult oled sellest suurema aja hoopis vanu pilte vaadanud ja rõõmsamaid aegu meenutanud? Jättes kõik vähegi sentimentaalse viimaseks, väldid seda, et tegelik töö ei saagi tehtud. Lisaks oled selleks hetkeks juba niivõrd vilunud õnne tuvastamises, et saad asju käes hoides hästi aru, kas need toovad sulle rõõmu või ei. Ka siin kategoorias tuleb kindlasti üllatusena, et kodus on nii palju nipsasjakesi, suveniire ja muud, mis lihtsalt on kuskil sahtlipõhjas ja mille puudumist mitte keegi isegi ei märkaks.

Meeles võiks pidada näiteks seda, et postkaardi eesmärk on tuua tervitused saajani ning saatja ei tohiks solvuda, kui postkaardist mõne aja pärast vabanetakse - oma eesmärgi on see täitnud. Loomulikult ei ole midagi halba ka postkaartide alles jätmises, kui neid tõesti fännatakse. Oluline on ka sentimentaalsete asjade kategoorias alles hoida pigem enda jaoks erilisemad esemed ning võimalusel neid sisekujunduses rakendada või muuta nad muul moel kergesti nauditavaks, näiteks fotod albumisse, mitte lahtiselt mööda sahtleid-kappe laiali.

Kui lõpuks kõik enda kodus leiduv on läbinud õnnefiltri, peaksid olema jõudnud punkti, kus kodus on sulle olulised asjad ning tead nende asukohta. Kapis on riided, mis sulle selga istuvad ja mida kannad nüüd ja praegu, sahtlid on korras, köögis on ilusad nõud, mille pealt söömist naudid, ei ühtegi aegunud toiduainet või ravimit, nagu nipsti oled võimeline leidma üles gümnaasiumi lõputunnistuse.. KonMari meetod hõlmab endas lisaks sorteerimisele ka asjade hoiustamise kunsti, mille puhul näiteks sokke ei tohiks rulli keerata ning riideid hoiustatakse kindlat moodi voldituna püstises asendis, mitte kuhjas. Põhjalikuma huvi korral soovitan lugeda ka meie raamatukogudes saada olevat Marie Kondo esimest raamatut - The Life-Changing Magic of Tidying Up: The Japanese Art of Decluttering and Organizing. Raamatuid on tal ilmunud kaks, kuid piisab täiesti ühe lugemisest, sest sisult on nad väga sarnased.

Tegemist on põhjaliku ja aeganõudva meetodiga, kuid väidetavalt tuleb seda teha elus vaid korra - edaspidi on kodu korras hoidmine ja koristamine juba palju kergemad. Usun, et see paneb piiri ka asjade kogunemisele, sest nüüdseks peaks olema välja kujunenud harjumus kohe endalt küsida - kas see toob mulle rõõmu või ei?

Kommentaarid

  1. Ah, kui vinge on siit Eliise juttu lugeda. Ma olen oma peas küll jõudnud umbes sinna kohta, kus kõik liiguks "vähe aga kasulik" suunas ja need KonMari postitused andsid selleks veel indu juurde. Muide, vähemalt õuna-telefonile on ka konmari äpp olemas, oh, eniveis. Ma olen ennast alati pidanud rohkem kvaliteedi ja mitte kvantiteedi inimeseks, aga esmasne KonMari reid mu riidekappi (olen täielik kleitide ja kampsunite fänn!) tõestas, et niisama heast peast võin loobuda vähemalt kuueteistkümnest (!) kleidist. Olgu, osa neist olengi välja sorteerinud ja ootavad oma äraviimist/äraandmist, aga siiski tuli mu suhteliselt hiljuti korrastatud stangelt umbes 7 kleiti, mida kõrvale heita.
    See-eest aga näiteks hilisemad lisandused sinna jäid kõik õnneks pidama. Kui ma oleks leidnud, et ca kuu tagasi teise ringi poest skooritud kleit mus ka mingit positiivset emotsiooni ei tekta, oleks päris nukker olnud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kahju, et mul õuna ei ole. Tahaks seda äppi näppida korraks. Kas on hea?

      Kustuta
    2. Äpp on mõnus - kõik kategooriad olemas, saad linnukesi teha kui miskit tehtud on. Ja seal on pilte teiste "enne-pärast" konomarimist, seega inspiratsiooni küllaga.

      Kustuta
  2. Mina elimineerisin sel moel oma riidekapist pea 70% riietest. Ja pole siiani juurde ostnud nt pesu või sokke või kleite/seelikuid, sest tegelikult on mul piisavalt neid olemas ja kannan enne need ära.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused