KUI BIOKONTEINERIT EI OLE



Biokonteineriga on mul olnud alati üks suur jamamine. Olen elanud erinevates kohtades ja minu mäletamist mööda on igaühes neist olnud mingi kamm, omaette mured ja rõõmud. Kuigi seda viimast ikka pigem olematul määral. Mina, kes aga tahan oma jäätmeid võimalikult edukalt sorteerida, siis biokonteineri puudumine on probleem. Suur suur probleem. Biojäätme panek muude jäätmetega ühte on minu jaoks päriselt ka valus. Ainus koht, kus ma seda täna veel teen, on koolis, aga loodetavasti paraneb sealne olukord peatselt. Muus osas üritan ikka alati leida teise võimaluse - õunasüdamik põõsa alla, jäätisepulk surutuna maapinda, mis iganes aga võimalik.  Eks ma olen päris lolle asju ka ikka teinud, nagu näiteks juuksekarvu ja apelsinikoori tualetipotti poetanud. Kõige "lõbusam" oli ühe kunagise üürikorteri kolmanda korruse aknast mõningaid toidujäänuseid kortermaja põõsa sisse visata. Sain nõnda hallitama läinud kirsstomatitest ja virsikukividest lahti. Kuigi vahelejäädes oleks mul ikka hullult piinlik olnud! Aga samas noor ja loll/nutikas peab ju ka olema. Probleemid on lahendamiseks! 

Minu esimene kokkupuude biojäätmete sorteerimisega on olnud muidugi kodus-kodus ja see on senini kõige idüllilisem kogemus. Meil on kasutusel päris mahukas kaanega plastikust ämber (15l?), mida tühjendatakse kord nädalas, suvel tihemini. Toidujäänused viiakse kompostihunnikuse, kus neist saab hiljem materjal peenardele panekuks. Biolagunevaid ega komposteeritavaid kotte ei kasutata, ämbrit käiakse otse tühjendamas. Pange pestakse õuepeal kaevu-. või tiigiveega. Kuna mu vanematekodu on maal, siis on kodukompostimine ääretult normaalne nähtus. Lihtne, mugav, no problemz.

Teine kontakt biojäätmete majandamisega oli juba linnas elades. Omaette. Esimene päris minu kodu. Elasin Tallinnas, köögiakna all olid suure kortermaja prügikonteinerid ja õnneks ka biokonteiner. Jehhuu! Kahjuks aga visati sinna tihtilugu suvalist rämpsu, mida ma aegajalt ümber tõstsin. Muidugi rõve ju! Kõige klassikalisem näide oli leiva- ja saiakottidesse kogutud biojäätmed. Sedalaadi kile ei ole lagunev, mistõttu see ei ole sellele õige koht. Sobivad ainult komposteeritavad plastkotid ja paberkotid.

Tihti pidi ka mässama biokonteineri voodrikottidega. Need ei püsi ju üldse! Täiesti mõtetu toode!  Ja muide, need ei ole kohustuslikud. Need on lihtsalt selle jaoks, et konteinerit ei peaks nii tihedasti pessu saatma. Varsti tulevad äkki konteineri lõhnakuused ka kasutusele või? Parfümeeritud prügikotte ma juba Koduextras nägin.

Aga mis ma ikka norin.

Korteris oli meil kasutusel plastikust bioämber. Käisin samamoodi nii nagu koduski ämbrit konteinerite juures tühjendamas. Ma olin kindlasti ainus kes seda nõnda tegi. Ei tahtnud ma mingisugust spetsiaalset prügikilet osta. Kuigi veits tüütu oli küll, seda pean tunnistama. Pidi ju spetsiaalselt ämbriga alla minema ja siis jälle üles tagasi.

Minu kolmandas elupaigas biokonteinerit ei olnud. Seaduse järgi ei olnud selle olemasolu lihtsalt kohustuslik ning kortermaja elanikud ei olnud ka selle tellimisest omaalgatuslikult huvitatud. MInul aga oli konkreetne vajadus. Nagu ma varem ütlesin, siis probleemid on lahendamiseks. Ostsin omale taas uue plastikust kaanega ämbri ja otsisin välja ühe lähedalasuva biokonteineri, kuhu ma oma jäätmeid salaja poetamas käisin. Viieminutiline käik. Vihmaga. Lörtsiga. Tuulega. Ja kuna julgesin käia vaid õhtuhämaras, siis pange tühjendamine oli tihtilugu tüütu. Iga kord ei olnud aega ja võimalust,  mistõttu hakkas toit ämbris haisema ja hallitama. Tollal ma ei teadnud, et biopangel ei tohi kaant peal olla. Seetõttu muutus selle sisu väga kiirelt rõvedaks, lisaks võttis plastik endale külge toidujäätmete värvi ja ebameeldivat lõhna.

Mingi hetk sai mul sellest rõvedast plastikust jubinast nii kõrini ja viskasin selle kus see ja teine. Sain aru, et biojäätmete kogumiskast peab olema teisest materjalist kui plastik või tagama muu süsteemiga õhu ligipääsetavuse. Mul on hästi halb komme mitte osta omale asju, kui mul neid vaja on. Ikka ma mõtlen, et ah, saab ilma. Ja seetõttu ma ei ostnudki omale mingisugust muud kogumisanumat. Kasutasin iga kord mingit erinevat potti, suvisel ajal tegin poolikust arbuusist vastava kausi. Vahel ma üritasin pikendada poti tühjendamist ja pistsin äädikakärbeste peletamiseks oma biojäätmed potida koos külmkappi. Suht rõve tegelikult.

Kuigi samas kas ikka on? Olin väga üllatunud, kui ma nägin nullkululise "kuulsuse" Lauren Singer videot, kus ta pakub välja idee oma biojäätmeid hoiustada paberkotiga sügavkülmas. Minumeelest veits lollakas? Kui sa hoiad oma biojäätmeid lahtiselt kausis või kasvõi selles samas paberkotis, siis need ei lähe haisema kui just sa sinna tõesti kala või muud loomset kraami pannud pole. Ok, tahad olla 100% kindel et biojäätmed ei lähe haisema ega hakka kuumusega edasi arenema ja paned külmkappi - sellest saan ma aru. Sügavkülma aga miks?

Järgmine kogemus oli mul biojäätmete majandamisega ühikas. Ma ei saanud aru kuidas on see ikka võimalik, et ühikas elab sadu inimesi ja biokonteinerit ei ole. Siiamaani ei mõista miks. Noored inimesed on väga altid muutustele ja statistika suhtes ka päris aktiivsed prügisorteerijad. Seal kogusin ma oma biojäätmed ikkagist kokku, ainult et ma ei mäletagi kuhu ometi ma need sokutasin. Kas teel kooli kuhugi biokonteinerisse? Ühte korda ma mäletan. Aga teisi? Rääkisin oma murest ka siin blogis, mitu lugejat pakkusid luba mulle oma konteinerit või aiakompostihunnikut kasutada, tihtilugu olid aga need liiga kaugel. Üks tüüp käis välja ka idee mu jäätmetel oma rattaga järel käia.

Iseenesest oleks selline biojäätmete mobiilne teenus tore. Mina kasutaksin küll. Tean et näiteks Chicagos on sarnane töös, kus talunikud koguvad linnas tavainimeste ja ettevõtete biojäätmed kokku ja kasutavad seda kui materjali oma viljade kasvatamisel. Ka turgudel (farmers market) on vastavad kogumiskastid olemas. Win-win mõlemale osapoolele. Oleks ka tore kui Eestis oleksid ka avalikud biojäätmete konteinerid, täpselt nii nagu on olemas näiteks TVO poolt pakutavad pakendi-, klaasi- ja paberikonteinerid.

Ühikas kaua ma vastu ei pidanud ja kolisin oma praegusesse korterisse. Siin on taas tegemist ühe igapäevase jamamisega. Mul on nagu mingisugune needus peal! Biokonteinerit majal ei ole, kuigi seaduse järgi peaks olema. Võtsin ühendust ka linnavalitsusega ja olen kaks-kolm kuud ootel olnud. Tänaseni õuele biokonteinerit veeretatud veel ei ole. Ok. Küll mina aga hakkama saan. Olen ju siiamaani saanud.

Üsna pea avastasin, et meil on maja lähedal ühel kohvikul vastav konteiner olemas. Võtsin nendega ühendust ja sain loa ka oma jäätmed sinna panna. Oli mugav, oli tore. Kahjuks aga talvel kadus see ära ja tänaseni pole tagasi tulnud. Kas mul on mingisugune biokonteineri ebaõnn või? Pidin siis omale uue konteineri skautima, mis ei olnud muidugi väga keeruline. Kahjuks aga sellega on selline lugu, et mul ei ole luba sinna midagi panna. Pole nagu kelleltki küsida ka, ainult mingi post-it note jätta? Sinna ma aegajalt ikka viin. Vahel jälle ei viitsi nii kaugele minna. Laiskuse puhul on mul üks teine alternatiivne võimalus ja see on pigem saladuse mõõtu. Ütlen ainult nii palju, et on üks auk.

Aga ega minu kannatused ei lõppe siinkohal vaid selle probleemiga, et pole kohta kuhu oma sorteeritud jäätmeid panna. Ooo ei!

Siia korterisse elama asudes ostsin ma ju lõpuks ometi endaarvates korraliku bioämbri. Räägin sellest pikemalt postituses Tartu nädal 6 ja Kompostipange otsingutel. Küll aga kogematu mina koperdas taas ühe probleemi otsa - ostetud kompostipang oli odav metallisulam, mis oli kaetud tsinki immiteeriva värvikihiga. Pang läks kolmandal nädalal roostetama ja algas sõna otseses mõttes mädanemisprotsess. Jälle üks metsaläinud ost. Ebaõnn, biojäätmed ja mina.

Kangekaelne nagu ma olen, siis, ei tahtnud ma ka sel korral uut asja osta ja kannatasin oma probleemi käes niikaua kuni tuli kätte lõplik piir. Lendas ka see ämber kus seda ja teist. Viimane kuu-kaks oleme olnud taas ilma normaalse kogumisanumata. Olen kasutanud vanu paberkotte, vahel jälle mõnda kaussi, poolikut arbuusikesta.

Küll aga pöördub ühel hetkel iga ebaõnn/mõistus tuleb koju. Kaks sõna: komposteeritavad kotidMa ei saa öelda muud, kui et inimese tunne on tagasi tulnud! Ma ei taha oma rõõmu ärasõnuda, kuna olen vähem kui nädala oma kotikestega toimetanud. Kes teab, mis pööre siit veel tulla võib. Täna olen aga rahul ja pöidlad ristis loodan, et nii ka jääb. 

Kommentaarid

  1. Terekest. Mõtlesin et annan märku, et TÜ ühikates on nüüdseks biokonteinerid täitsa olemas ja vähemalt meie majas täitsa usinalt kasutuses, nii et su märkus on vilja kandnud :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Imeline ju! Super, super, super.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused