LAMBAST LÕNGANI



See postitus on rohkete piltidega ülevaade, kuidas lamba villast saab lõng. Käisin 5-9 juunil Muhul materjalitöötluspraktikal. Õppepraktika on seotud minu õpingutega. Kirjutan lahti kuidas protsess käib, nii ausalt ja nii hästi kui ma tean, nägin ja kogesin. Eks siis igaüks saab hiljem ise oma järeldused teha, kas hakata oma villastest sokkidest rohkem lugu pidama või loobuma villa kasutamisest üldse. 

Esimesena võiks alustada selle seletamisega, et mina käisin MTÜ Muhumaa Lambad talus. Tegemist on kahe naisterahvaga, kes on ette võtnud eesmärgi anda oma panus loopealsete ehk alvarite kaitseks. Loopealne on poollooduslik pärandkooslus ja tema teke ning püsimine on seotud inimtegevusega. Paratamatult on inimesed loobunud karjakasvatamisest ning on toimunud linnastumine, see on toonud aga tihedasti kinnikasvanud maa-alad. Alvarid on elurikkuse poolest üks mitmekesisemaid kooslusi nii Eestis kui ka kogu Euroopas. Seal on mitmeid looduskaitse all olevaid taimi. Loopealseid ehk alvareid oli aastal 1930 43 000 hektarit, praegu on aga säilinud 8 000 hektarit. Eestis on kogu maailma loopealsetest 1/3.

Võiks öelda, et siinsete lammaste puhul on vill kõrvalsaadus. Jamamist ja pealemaksmist on rohkem, kui asi väärt on. Kõik maalammaste pidajad ei tegele villa tarvitamisega, on ka neid, kes selle lihtsalt ära viskavad. Seega põhifunktsioon on neil olla looduslik muruniiduk ja võsalõikur.

Küsisin ka ääri-veeri loomade eluea kohta. Konkreetses kohas kus käisin, tundus perenaiste suhtumine mõistlik olema. Loomade ellu sekkutakse võimalikult vähe (minimaalne arstimine, sünnitusel ei olda abiks, loomadel lastakse elada vanaduspõlveni). Vigastel, vanadel või muud moodi probleemsetel loomadel saabub surm esmalt uinutiga ja seejärel "klassikalisel viisil". Loomi tapamajja ei viida, tegevus käib kohapeal omakeskis. Liha süüakse ära. 









Loomi pügatakse kaks korda aastas - kevadel ja sügisel. Lõigatakse vastava masinaga, kiirelt ja efektiivselt. Ühe loomaga tegutsetakse 2-3 minutit. Samal ajal toimub ka kiire arstlik läbivaatus. Kuna praegu on ju peaaegu et südasuvi, siis villa pügamist me ei näinud. Fotodel on lähivõtted pügatud loomadest.

Loomad on üldjuhul siiski väga eraklikud ja seetõttu on inimkontakt lühike. Meie saime vaevu vaevu loomadega kontakti, vähesed julgesid kuivatatud leiba snäkkima tulla. Ka perenaised rääkisid, et karjas on loomi kes peaaegu et mitte kunagi ei tule inimesele lähedale.

Lamba niinimetatud tõust veel niipalju, et tegemist ei ole tavalise villalambaga. Maalammas on Eestile isepärane vana genotüüp. Eesti maalambad on kogu Euroopas väga erilised, kuna nad on kultuurtõugudest geneetiliselt kaugemad, seega põlisemad, kui muud põhjaala piirkonna maalambad. Eestis on lammas elanud vähemalt 4500 aastat, mistõttu on siin vanim kariloom. Need entusiastid, kes täna maalammaste pidamisega tegelevad, teevad seda just seetõttu et hoida elus pärandkultuuri ja lamba tõugu (veel ei ole maalammast eraldi tõuks nimetatud, v.a Kihnu maalammas) ennast.

Tihti on üle talve seljas olnud vill kasutuskõlbmatu. Meie sorteerisime sügisel lõigatud villakuid. Villak on ühe lamba seljast lõigatud ühes tükis vill. Kuuri alt toodi õuepeale välja tohututes kogustes erinevat tüüpi villa. Tööd oli nabani. Lõppematud, lõppematud kuhjad villa. 


Lambavill on esmalt kindlasti must ja mõne jaoks kindlasti ebameeldiv. See on lanoliinine (rasvane) ja lõhnab peaaegu nagu soe laudapiim. Kakaseid tükke on vähe (esimene foto all). Rohkem on ikka selliseid nn higiseid rasvaseid tükke näha, need on tegelikult lanoliinised (teine foto all). Villak on tihti sodine - täis takjaid, heina, puru. Villakuid peab sorteerima villakarvade läbimõõdu järgi, mida saab käega tunnetades selgeks õppida. 

Näed villa otsas tumedaid laike? Nagu karvad oleksid vaha sisse kastetud - see on lanoliin. Tegemist on lamba higise rasuga. Lanoliini kasutatakse väga palju kosmeetikatööstuses - kreemide, seepide ja muude toodete valmistamiseks (huulepulgad, jumestuskreemid, puudrid jne). Isegi toiduainetööstus kasutab seda (nätsud, D3 vitamiin). Lanoliin töötab sidusainena. Näiteks kosmeetikatooted, milles on lanoliini, on kergem peale kanda. Meretööstuses kasutatakse lanoliini kui ainet, mis on veekindel. Niinimetatud lamba higirasuga hoitakse eemal hallitustest, seentest ja väänneljalistest. Kodumajapidamises leidub lanoliini mööbli poleerimisvahendites, kingamääretes, vahades, pesupehmendajates jne. 

Vot siis mida kõike ka inimesed omale näkku ja selga ei pane. Lammaste rasust higi! 


Ülal fotol on tükk villa koos nahaga. Valus! Päris hull kui ka inimjuuksurid tüki nahka pea seest välja lõikaksid. Väidetavalt pidavat nahaga koos lõikamist juhtuma harva. Enamasti juhtub see kaelapiirkonnas, kuna lammastel on seal selgroog eenduv. Mina nägin kahel korral sellist vaatepilti, et tükk villa oli lõigatud koos nahaga.

Villal on erinevad tüübid. Need erinevad teineteisest eeskätt säbaruse (lokisus), värvi, pehmuse, lanoliinisisalduse ja tugevuse poolest. Mõne villaku puhul ei usukski, et tegemist on lambavillaga. Igasuguseid parukamaterjale nägime me seal ikka küllaga. 







Villakud sorteeritakse kastidesse. Ühte kasti ei saa panna ühte tervet villakut. Terve tüki peab näppude vahel lahku tõmbama. Seda selle jaoks, et vill peseks paremini puhtaks. Sorteerimise käigus puhastatakse villa raputamise ja nokkimise teel igasugusest sodist ja takjatest. 

Üllataval kombel läheb umbes 1/3 sorteeritud villadest raisku. Lühikesed tükid, liiga mustad tükid, pusas tükid - kõik ebakvaliteetne läheb kompostihunnikusse. Ise jäin küll mõtlema, et mida ometi selle raisatud ressursiga teha annaks. Soojustusmaterjaliks? Õnneks leidub inimesi, kes on samal teemal samuti kaasa mõelnud. Selleaastane EKA MA lõputöö käsitleb just jääkvilla probleemi. 













Kui villad on sorteeritud, pannakse nad kottidesse ja viiakse merele eelloputusse. Seal hulbivad nad tühja kanistri ja ankruga umbes kaks tundi. Sarnast loputust tehakse tavaliselt ka jõgedes ja järvedes. Eelloputus eemaldab põhilise mustuse. 

Peale merelkäiku peab villad villašampooniga puhtaks pesema, seda tehakse üpriski kuuma veega. Meie tegime seda kastisüsteemiga. Pesime korraga nelja kastitäit villa. Käsitsi. Üks kord šampooniga muljumist, teine kord loputusvees leotamist ja kolmas-neljas kord külma veega pesemist.  Pesemise osa meeldis mulle kõige rohkem. Meid oli selle tegevuse juures päris palju ja tiim töötas kui kellavärk. Kes oli šampoonimeister, kes kallas uut vett juurde, kes pesi, kes raputas, kes viis kuivama jne. 







Villad kuivasid keskmiselt kaks päeva. Nende jaoks olid ehitatud spetsiaalsed kuivatusrestid. Ka kuivatamise puhul pidi jälgima, et ühele restile ega tornile ei satuks erinevaid villasorte. 

Kui vill on kuivanud, saab hakata materjali kraasima. Kraasimine toimub kas käsitsi või masinaga. Kraasimiseks on erinevaid vahendeid - käsikraasid, kammid, lauakraasid jne. Kraasimine on põhimõtteliselt villa kammimine, samal ajal eemaldades veel sissejäänud sodi ning pusasid. Kraasitud vill on kohev ja pehme.











Kraasitud villa saab hakata kedervarrega ketrama. Kedervars ehk värten on ketramisvahend, mis koosneb puuvarrest ja kettast ehk kedrast. Selle abil aetakse puuvart justkui vurrina ringi, Tegemist on voki eelkäijaga. Kuigi vokk on pärit keskkajast, tõrjus Eestis vokk alles kedervarre välja 18. sajandil.

Eks sai ka ise kedervart proovida. Hakkama sain, aga ühtlast ilusat ühekordset villalõnga ma ei saanud. Nö klassikalise lõnga saamiseks on tarvis kedrata kaks erinevat lõnga ning seejärel need kokku korrutada. 

Kedervarrega suuri koguseid teha ei saa. Ühe õhtuga ehk kindapaari jaoks lõnga saad. Tööstuses aga seda kindlasti mitte nii ei tehta.



Kokkuvõtvalt on tegemist väga suure tööga. Aega kulub palju, enda jaksu ja jõudu ning närve kamaluga. Muhult ärasõites jäin ma mõtlema, et mina kui tavaline linnainimene, olen oma esivanemate oskustest ja tarkustest suure kaarega eemale triivinud. Nägin ja sain esimest korda näiteks kedervart katsuda. Ka lambaid ei ole ma vist oma silmaga lähedalt näinud. Tegelikult ei teadnud ma siiamaani mis asi see vokk ikka on. Ma teadsin küll nii umbes, aga mida see teeb ja kuidas see töötab - täiesti tume maa. 

Ja mis asi on tegelikult vill! Ei, see ei ole lõngakera poeletil. Oo ei! Kõikide loomsete ja ka taimsete kiudude puhul on tegemist millegagi, millel on ju jutt taga. Üks toode peidab endas niivõrd paljut! Praegu seda siin kirja pannes on mul jalas nahast jalanõud, puuvillased püksid, puuvillane pluus ja sünteetilisest kiust alussärk. Mis loom see oli, kellest on mu jalanõud saanud? Kus ta elas? Kes tema eest hoolitses? Või siis kes korjas minu särgi jaoks puuvilla? Kus see kasvas? Ja eks nende samustegi materjalidega on olnud üks rist ja viletsus. Meie igapeävased tooted ei kasva puu otsas. 

Teine asi, millele ma vastust ei saanud on see, et kas me peaksime kümne küünega hoidma kinni oma igipõlisest pärandkultuurist. Olgem ausad, ma tundsin end terve see praktika kui turist. Pealegi ei olnud ka ju kogemus ise autentne - lambad olid küll sealse talu igapäevane osa, ent hoopis teistel põhjustel kui 500 aastat tagasi. Nad ei olnud seal pererahvale eluks vajalikud, pigem olid nad ju funktsiooniga lemmikloomad. Eks nendega seotud toimingutki ei sarnanenud üks-ühele "nii nagu vanasti". 

Pealegi, kuidas valida, mida me peaksime eestlastena alles hoidma? Näiteks kui praegu seesuguse pilguga ringi vaadata, siis äkki tuleks jätkata prügimäekultuuri või metsade maharaiumist. Minule näiteks need kaks on vägagi kodused ja iseloomustavad imehästi viimast kahte kümnendit. Ometi ei oleks keegi sellise mõttekäiguga nõus. 

Miks ma seda küsin, on seetõttu, et ma tahan vaadata tulevikku. Kas pärandkultuuri alleshoidmine maalammaste näol on miski, mida ma oma lastele õpetama pean? Kas see on see, millega mina praegu tegelema peaksin? Või siis kas ma saan siiski teha selle kaalutletud otsuse, tõsta käed üles, ning öelda ei? Või siis tuleks leida kompormiss? Kas lahendus oleks inimeste maale tagasimeelitamine? Kas lahendus oleksid robotitest muruniidukid? Kas on üldse õigeid vastuseid, kuldseid keskteid?

Kommentaarid

  1. Tere! See kommentaar ei lähe küll postituse sisuga üldse kokku, kuid siia kirjutamine on kõige kergem viis sinuga ühenduse võtmiseks. Mul on lihtne praktiline küsimus. Otsin alternatiivi sünteetilisest materjalist pesunuustikule. Lisaks oma käekestele tahaks mingit abivahendit veel. Olen veidi ringi vaadanud, kuid kuulaks hea meelega ära ka sinu isikliku soovituse.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kööki nõudepesuks sobib hästi nuustik kookoskiududest. Minu oma on muretsetud aasta algusest ja siiamaani kestab ja on tore asi. Sellega saab keha ka pesta (on internetis müügil ka suuremaid). Valik on ka merikäsn, konjackikäsn, sisalist käsn (kootud), luffa jne. Valikut on. Võid vaadata ka postitust http://www.nullkulu.ee/2017/04/zero-waste-oudepesemine.html

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused