NOORTE VANUSELINE DISKRIMINEERIMINE



Sõitsin ühel päeval rongiga vanematekoju ja juhtumisi läks nii, et rongisõit kulus jutuajamisele hariduse teemal. Vestluskaaslane oli kunagine koolikaaslane, kes täna õpib õpetajaks. Rääkisime edukast õpetamisest, alternatiivharidusvõtetest, elukestvast õppest. Mõnus arutelu! Pani kohe mõtted tööle ja lendama. Kuidas mulle õppida meeldib? Mis tunnid olid kunagi lemmikud? Milline on hea õpetaja?

Suur kontrast selle rongisõiduvestlusele oli õhtune seltskonnaüritus minust vanemate inimestega, kelle seas oli ka õpetajaid. Lootsin, et saan nendega päevaseid mõtteid edasi arutada. Kuulata nende perspektiivi, vaatenurki. Kahjuks aga mis ma neilt õpsidelt ikka kuulsin kui virinat ja nurinat. 

Õhtu peaidee oli see, et noored on laisad, rumalad ja kohusetundmatud. Peo jooksul tuli nagu automaatrelvast üldistusi ja süüdistusi noorte pihta, olgu need siis algklassiõpilased või tudengid. Nii halb oli seda kuulata, eriti veel kui ma olen sealsamas. Ei kuulnud ma kordagi, et õpetajatel oleks vähe ressursse, lapsevanemad ei soovi koostööd teha, haridussüsteemis on veakohti. Ei. Peaidee oli ja jäi siiski selleks, et lapsed on süüdi, noored inimesed on süüdi. Milles muus kui ikka kõiges! 

(Väike erand tekkis jutuajamisse vaid siis, kui kõne all olid oma lapsed. Siis suurustati iga olümpiaadi ja uue töökohaga. Aga see selleks.) 

Olen varem ka tundnud, et isegi täiskasvanuna ei ole ma teatud olukordades ja teatud inimeste jaoks tõsiseltvõetav. Ütlen ausalt, et see on väga valus teema. 

Jah, muidugi kõik me kasvame pidevalt. Me ei tea kõike, võtame oma seisukohti tagasi ja muudame oma vaateid, teeme äkilisi muutuseid jne, aga me oleme siiski inimesed. Täpselt samasugused nagu ka need kõige küpsemad täiskasvanud. Kõigil inimestel on võrdne väärikus ja õigus võrdsele kohtlemisele hoolimata sellest, kui vanad või noored nad on. Hea näide on minu toitumisvalik - ma kuulen leiva alla ja leiva peale, kuidas see on kindlasti miski, mis möödub. "Kui sa lõpuks ometi suureks kasvad" "Küll aeg õpetab", "Küll sa vanemana mõistad neid nooruseaja lollusi". Kui aga oleksin ma näiteks 36 või 53 või 78 siis ei küsitleks seda mitte keegi. Või küsitleks? Paranda mind kui ma eksin. 

Mul oli eelmisel aastal üks väga negatiivne ja ebameeldiv töökogemus, kus oli probleemiks minu vanus ja sellest tulenevad eelarvamused. Alustasin tööd ühes põnevas ettevõttes - ootasin väga oma esimest päeva ja üleüldse seal töötamist. Kõik, kellele ma sellest uuest tööst rääkisin, nägid kui elevil ja põnevil ma olin. Küll aga muutusid kiirelt mu ootused ja positiivsus vaid kibedaks kurguklimbiks.

Töökollektiiv oli mõne erandiga naissoost 45+. Nii ka minu "õpetaja" ja otsene juht. Mis sa arvad kui palju ma kuulsin epistleid teemal "Noored inimesed arvavad et nad on maailma nabad", "Noored ei oska mittemidagi", "Noored tahavad vaid raha lillegi liigutamata"? Ega nõnda ei räägitud kohvitassi taga naljatledes, vaid passiivagressiivselt mind manitsedes. Ma olen täiskasvanud töötaja, mitte kolmeaastane laps. Ükskõik mida ma ka ei teinud - kõik oli alati valesti. Küsisin liiga palju, siis jälle liiga vähe. Mulle heideti absoluutselt kõike ette, nokiti ja noriti. Nädala lõpus arvasin ma ise ka, et ma olen loll, saamatu, täiesti mõtetu inimene siin maamunal. Päris tõsiselt. Mis sest, et tegemist oli minu esimese nädalaga ja tööandja ei teinud mulle mingisugust koolitust, ikka tundsin ma end ebaõnnestununa, läbikukkununa. Mina olen süüdi. 

Eales pole minuga keegi niimoodi käitunud. Never ever. Olen alati saanud head tagasisidet eelmistel töökohtadel, läheb mul ka koolis hästi. Küsi ükskõik kelle käest, kes mind tunneb ning minuga kokku on puutunud, ja sa ei saa vastust, et ma poleks töökas ambitsioonikas inimene. Normaalne inimene noh! Ja ma ei usu, et mul on kõrge enesehinnang ja veelgi kõrgemad standardid.

Õnneks, tõepoolest õnneks, oli mul veel veidigi kaine mõistuse ja normaalse enesehinnangu riismeid järel, mistõttu sain sellele "töökohale" tsaukipakaa öelda. 

Statistika näitab, et kõige rohkem mõjutab vanuseline diskrimineerimine inimesi vanuses 55-64, teine riskigrupp on 18-34 aastased. Muuhulgas on naised kaks korda altimad saama vanuse tõttu ebavõrdset kohtlemist (liitdiskrimineerimine). Olen tõepoolest mõtisklenud, mida ma peaksin tegema, et oleksin tõsiseltvõetavam. Abielluma? Saama lapsed? Ostma omale auto? Mis teeb inimesest täiskasvanu? See mõttekäik on ju tegelikult juba eos vale. Mina ei pea käima ringi pükskostüümis, juuksed posipeaks ajama ja looma mis iganes vahenditega olukorda, et teised kohtleksid mind hästi. Võrdselt.

Peale seda vastikut kogemust uurisin lähemalt vanuselist diskrimineerimist ja õppisin palju. Niipalju, et kogenum, vanem ja targem mina saab vist nende virisevate õpetajatega nõustuda - olen tõesti olnud noor ja rumal. Ma ei tea kas ma olen kusagil kivi all elanud, aga sellest - vanuselisest ebavõrdsest kohtlemisest - ei räägita eriti. Koolis mind küll selle eest ei hoiatatud. Vanemadki pole sõnu peale lugenud.

Kõige valusam sellele kogemusele tagasivaadates on see, et olukorras sees olles ei saanud ma aru, et minuga käitutakse halvasti. Esimese ropsuga ei adugi, et see mida keegi inimene ütleb või teeb oleks vale. Eriti veel, kui seda teeb kõrge tööstaažiga lugupeetud juhataja. Uuel töökohal sa ei tea ju veel millised inimesed tegelikult on ning kuidas asjad käivad. Tahad endast head muljet jätta ja end tõestada. Mäletan, kuidas ma end rahustasin, arvates et mina mõtlen üle.

Lugesin veebilehelt vordoigusvolinik.ee vanuse põhjal ebavõrdse kohtlemise näiteid. Üks oli selline: tööandja ei võta tööle noort naist, eeldades et naine jääb varsti lapseootele. Täpselt sama asja küsis ka minu käest seesamune tööandja, kes mulle eelnevaltkirjeldatud ebameeldiva kogemuse kinkis. Tollal pühkisin ma selle imeliku küsimuse tema ebaviisakuse vaiba alla. Teine näide oli aga naasugune: noore töötajaga sõlmitakse tähtajaline leping samal ajal kui teistel töötajatel on tööleping tähtajatu. Mis sa arvad, mis "leping" mulle seal anti? Piinlik isegi öelda, aga praktikalepingust ma midagi kobedamat ei saanud. Vot see on see, et rumal ja laisk noor mina ei ole end korralikult asjadega kurssi viinud ning pimesi oma tööandjat usaldanud.

Ja nüüd ma siis olen. Tunnen, nagu see kogemus oleks üks suur saladus, mida ma kellegagi eales jagada ei tahaks. Salaja ikka mõtlen, et mina oleksin ikka teisiti pidanud käituma ja mõtlema ja ütlema. Mina olin süüdi. Mina olin halb töötaja. Kõlab nagu ohvrimõtlemine, kas pole?

Mul on hea meel, et olen oma laksu vastu näppe kätte saanud ning tagajärgedeks on ainult tsibake alaväärsustunnet ning piinlikkust. Mina sain selle olukorraga hakkama ja ütlesin ei. Küll aga kui mul oleks seda töökohta olnud megahädasti vaja, siis oleksin pidanud selle olukorra alla neelama ja end ribadeks tõestama? Või kui oleks mul madalam enesehinnang ja oleksin jäänudki uskuma, mida minu kohta öeldakse? Huvitav, kui paljud teised inimesed sarnases olukorras on olnud? Huvitav, kui paljud leiavad, et see on normaalne?


Mõningaid huvitavaid noppeid vordoigusvolinik.ee veebilehelt:
  • Ebavõrdse kohtlemise näide on kui noore töötajaga sõlmitakse tähtajaline leping samal ajal kui teistel töötajatel on tööleping tähtajatu; noort ei võeta tööle töökogemuse puudumise pärast kui see pole põhjendatud.
  • CV-sse soovitatakse mitte kirja panna oma sünniaastat, perekonnaseisu, laste olemasolu, rahvust. Need andmed ei ole töö seisukohast olulised ning tööandjal pole õigust nende vastu huvi tunda.
  • 15% Eestlatest leiab, et vanuseline diskrimineerimine nooremate kui 30a seas on levinud nähtus
  • Töökuulutusse soovitatakse panna konkreetselt ja üheselt mõistetavalt kirja nõudmised kandidaadile. Näiteks magistrikraad ja kolm aastat töökogemust samas valdkonnas. Nõudmised peavad tulenema tööülesannete sisust, mitte soovist värvata teatud tunnustele vastavat inimest (nt teatud vanuses inimest).

Kommentaarid

  1. Mina olen 16aastane noor ja see kõik on tuttav tunne. Pidevalt tunnen nagu minul ei oleks õigust oma arvamust avaldada, sest ma olen liiga noor. Aegajalt kommenteerin mõnda Facebookis jagatud uudist, linki vms. Kirjutan tavaliselt pikki kommenaare ja avaldan põhjalikult oma arvamust. Kusjuures kunagi pole ma ründav, ebaviisakas vms. Tihti leian mõttekaaslasi, kes mõtlevad nagu mina. Kuid sageli leldakse et ma olen nii noor ja naiivne ning ei tea asjast midagi. Eriti jäävad kommentaarid ette mu emale. See on kurb sest tekitab tunde et 35aastane mölisev ja ülbitsev kommenteerija on ok aga mina 16aastasena pole, sest ma olen lihtsalt "liiga noor".
    Sama tunnen tihti koolis. Mul on väike gümnaasium ja viimasel ajal on seal palju probleeme erinevatel teemadel. Kuid tekib tunne et kui mina õpilasena arvamust avaldan või oma õigust nõuan (alati võimalikult viisakalt) siis olen mõtetu viriseja. See on kurb sest tundub et teistel õpilastel pole üldse julgust midagi öelda ja kui mina seda teha püüan siis vaadatakse ikka veidralt. Ja ka see teema jääb tihti mu emale hambusse, ta leiab et ma võiks vahepeal vait ka olla ja ei peaks pidevalt pläkutama. Nojah, eks ma siis kannatan edasi:)
    Need on vaid mõned näited, kuod tunnen et tänu sellele kõigele olen hakanud tihti mõtlema, et mõned mu mõtted või arvamused on valed, sest need pole "piisavalt täiskasvanulikud". See on tegelikult hästi kurb, kuidas noorte (eriti tüdrukute) mõtted alla surutakse ja neid pidevalt laiskuses, naiivsuses ja 100 muus asjas süüdistakase.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kuulasin ükspäev ühte podcasti hoopis muul teemal ja seal rääkija mainis, et teda on kasvatatud oma arvamus endale jätma. Lugedes ka sinu kogemust siis ma ei saa üldse nõustuda, et inimene peab oma arvamuse endale jätma kui ta pole üldsuse jaoks "arvamusliider". Igaühel on õigus oma arvamusele. Kui ma saaksin öelda oma nooremale minale paar õpetussõna, siis ma utsitaksin end veelgi enam oma arvamust jagama. Erinevus rikastab, erinevus viib edasi. Ole julge, ole sina ise! Tean aga omast kogemusest seda, et inimesed kardavad endast arukamaid, kaalukamaid, laiema maailmapildiga inimesi. Lastele on nii kerge pähe astuda. See on aga nii vale ja nii kole! Häbi, kes nii teeb!

      Ole tugev!

      Kustuta
    2. Tõesti, ole tugev! Selge on, et järelikult on sisulised argumendid otsas, kui rünnatakse inimese isikut. Juhi vestluses vajadusel sellistele nüanssidele tähelepanu, sest ebaaus taktika on ebaaus.

      Kustuta
    3. Vahel on selline tunne, et peab oma "noor ja loll" vitsad kätte saama. Olukorras sees olles ei suuda ratsionaalselt mõeldagi, et tõepoolest on juba "vestluses " midagi mäda.

      Kustuta
    4. Vahel on selline tunne, et peab oma "noor ja loll" vitsad kätte saama. Olukorras sees olles ei suuda ratsionaalselt mõeldagi, et tõepoolest on juba "vestluses " midagi mäda.

      Kustuta
  2. Minu esimene töökoht täiskasvanuikka jõudes oli minu isa alluvuses. Kollektiiv koosnes valdavalt keskealistest naistest, kellest mõned juba ligi 15 a. samal positsioonil kibestunult "töötanud" olid. Kuigi mulle heideti mõnes olukorras ette ülemusepoolset erikohtlemist, mida kohe kindlasti reaalsuses ei rakendunud, võeti mind imekombel tihti isegi tõsiselt. Ma värskendasin kolleegide ühekülgset elu oma seiklustega looduses ja linnakeskkonnas. Ma tõin neid maa peale momentidel kui nad kurtsid ilma üle, sest pole ju põhjust pead murda millegi üle, mida sa muuta ei saa. Ma tutvustasin neile tervislikke toiduvalikuid ja tervislikku ellusuhtumist.

    Kuigi töökaaslaste poolt vanuselist diskrimineerimist ma tunda ei saanud, tunnen ma seda nüüd, 9 aastat hiljem, selle sama ülemuse poolt e. oma isalt. Ja ka emalt. Ajal kui mu vanaisa avab koos minuga üha rohkem oma silmi, kaugenevad minust minu tädi koos mehega ja vanemad. Võetakse sõna valdkondades, milles pole ammu või mitte kunagi "kodus" oldud. Mina, tundes ära tuttava teema, mille osas end äsja täiendanud olen, tänu info kättesaadavusele ja keele tundmisele, soovin neile olukorda selgitada. See kulmineerub alati tüliga, kus mina kui noorem ei saa tulla nii elukogenud inimesi õpetama. Teinekord ei loe isegi nende teadmine, et ma mõne teemakohase valdkonnaga juba aaaaastaid tegelenud olen.

    Sellist suhtumist sain ma kogeda ka ühel hilisemal töökohal, kus kahe naisterahvaga esinduskauplust üles töötama pidin. Kaks 35-aastast ühe lapse ema, kes leidsid omavahel ühise keele, kuid minust erinesid. Minu, kui noore ja veel pere loomiseks mitte valmis neiu arvamus tauniti täielikult maha olenemata sellest, et omasin ainsana haridust ja töökogemust antud valdkonnas töötamiseks.

    See on frustreeriv, kuid nendes olukordades olen tänulik, et olen sedavõrd rebel iseloomuga. Mõnes olukorras panen paika (nagu need erikohtlemises süüdistajad esimesel töökohal) ja teises olukorras tõstan pohhuistlikult käed üles, kõnnin minema (ja saadan ehk tööinspektsioonigi kaela). You gotta fight, for ya right! ...aga kaalutletult :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused