REGULAARSE KLIENDI MÕTISKLUSED



Käin ühes kohvikus aeg-ajalt söömas nii, et teenindajad teavad minu tellimust peast: köögivilja pasta ja kraanivesi. Mul ei ole varem olnud säärast kogemust, et ma olen kusagil sellises rollis - regular. Kunagi, kui ma H&Mis töötasin, siis seal käis üks regulaarne külastaja. Mäletan teda hästi, kuna ta tuli õhtusel ajal, umbes tund enne kaupluse sulgemist ja tema lemmikosakond oli L.O.G.G. Tema aga käis ja mina töötasin. Meil tekkis isegi veider suhe - naeratuste vahetamine, kilekotti ei soovi, teatud sõnadeta mõistmine. Mul oli hea meel teda näha, kuidagiviisi lahe ja isegi kodune. Mõtlesin tihti, kes ta on, kust ta tuleb, milline ta kodu on, miks ta kogu aeg uusi riideid ostab.

Mul endal on aga nüüd tema kingades olles veidikene piinlik, et ma käin ühes kohvikus niiviisi söömas, et teenindajad menüüd mulle enam ei paku. 

Avastasin ühel päeval, et ma tahaksin minna taaskord oma pastat sööma, küll aga tundsin veidrat tunnet. Kohmetusesegune piinlikkus on selle nimi. Miks? Ma ei tea täpselt. Tahan vist anonüümne olla. Tahan käia seal dressidega söömas, siis kui mul on halb päev, siis kui loen veel viimaseid sente ja tipi jaoks midagi anda ei ole. Mõtlesin isegi ükspäev, et kui ma sätin oma juuksed teisiti, huvitav, kas nad tunneksid mind ära. 

Ma ei tahagi oma nö lemmikust söögikohast muud kui saada kõht maitsvast toidust täis. Kõik. Okei, vahel ma tõesti tulen koos sõbranna või kallimaga ja me tellime menüüst head ja paremat ning kohvitame, lobiseme, tuulutame. Lihtsalt suurem osa ajast ma tahan lihtsalt süüa. Sellest piisab mulle ja see teeb mind õnnelikuks. Mul on kahtlane tunne, et kui ma olen regular, siis mulle langevad ka teatud kohustused (olla ääretult viisakas ja sõbralik, ajada teenindajatega paar sõna juttu, võtta vastu nendepakutud magustoit, anda tippi). Ma ei taha neid kohustusi. Ma tahan lihtsalt süüa head pastat. 

Ja ma ei heidagi midagi kellelegi ette, pigem ma vaevlen vaid omaloodud olematutes probleemides. Mõtisklen siin omaette. 

Teine suurem mõttemull, mis mu pea kohal heljub, on toidu maitse. Ma pole selle peale varem kunagi mõelnud, et isegi, kui proffessionaalsed kokad valmistavad kindla retsepti järgi üht ja sama toitu, siis see ei maitse iga kord üks-ühele. Pealegi olen tähele pannud, et kokad improviseerivad ikka ka. Vahel on kastet vähe, maitsepärmi pole pandud piisavalt, salatist kaunistusenutsak varieerub, mõnikord on seeni ja mõnikord jälle mitte. Eks ma olen ka maitsenüansside puhul tundlikumaks muutunud. 

Esimesed korrad olid lihtsalt natukene pettumustvalmistavad - lähen ju kindlat maitset nõudma. aga saan iga kord väikeste detailidega erineva roa. Hesburgerist tellides saab vist iga kord kindel olla, et burger maitseb sama moodi öösel ja päeval, Pärnus ja Rakveres. Väikeses kohvik-restoranis aga sellist standardit oodata ei maksa. Ja see ongi ju tegelikult normaalne, kuna nõnda välditakse toiduraiskamist ja muid ressursse. Pealegi ei maitse tooraine alati ühesuguselt. 

Imelik tunne see regulaarne klient. Imelik postitus ka. Kas sa oled ka kusagil regular? 

Kommentaarid

  1. Mis kohvik see on? Hakkan ka käima ja sama tellima, siis sa pole enam eriline :):)
    Ma pole kuskil nii regular olnud , et teenindajad ette teaksid, mis ma tahan :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused