TESTIN - BIOBAG KOMPOSTIKORV



Mulle saadeti katsetamiseks, testimiseks, proovimiseks Biobag MaxAir kompostikorv. Mis see on, kuidas see töötab, kas on mõtet osta - siin on minu aus kasutajakogemus.

Enne tootega lähemalt tutvumist olin ma muidugi tagasihoidlikult skeptiline. Kentsakas nimi, eripärane välimus ja muidugi see, et tegemist on tootega, mille jaoks on tarvis aegade lõpuni vastavaid kotte osta. Võtsin seda kogemust aga siira uudishimuga - mina ei kaota sellest testimisest midagi. Pealegi ehk keegi just seisab selle dilemma ees - kas osta või mitte - ja seetõttu saan anda hea omast käest õpitud soovituse.





Pakk saadeti mulle suur ja raske. Peale kompostikorvi oli seal ka kõiksugu muid Biobagi tooteid - kotte lemmikloomaomanikule, suuri ja väikeseid prügikotte, huvitava installatsiooniga biojäätmete kogumissüsteem jne. Kõige esimesena märkasin muidugi seda MaxAir kompostikorvi.

Tegemist on kodustes tingimustes kasutatava biojäätmete kogumisanumaga. Korv mahutab 6 l ja suuruselt meenutab see üht väikest seljakotti või pisemapoolset arbuusi. Oma olemuse poolest on see kaane ja metallist sangaga kerge plastikust anum, millel on igas küljes, niisamuti ka põhjas ja kaanel, erineva suuruse ning kujuga õhuaugud. Need on seetõttu, et tagada jäätmetele õhu ligipääs. Korvi sisse käivad biolagunevad kotid.

Mõtlesin pikalt, et kuhu ma selle korvi panen või paigaldan. Kuna parasjagu oli õhtusöögi tegemise aeg, siis panin ajutiselt korvi köögipinnale. Täpselt nii, et oleks mugav lõikelaua, kraanikausi ja korvi vahel liigelda.

Enne kokkamist aga võtsin käbedalt ühe Biobag koti ja kallasin sinna meie viimase paari päeva toidujäätmed, mis olid kausis seisnud. Kirjutasin hiljuti minu raskest biojäätmete kogumise järjekestvast saagast postituses Kui biokonteinerit ei olekus ma tutvustan, kuidas ma oma jäätmeid hoiustanud olen. Selleks on olnud viimastel nädalatel ei miski muu kui taignakauss köögilaual. Vot ja tol hetkel oli seal päris palju kraami juba vedelat kuju võtmas. Tahtsin katsetada kuidas kotid vedelikke taluvad. Koti koos toidujäätmetega panin pappkasti - pärast on hea näha kas ja kui suur märg jälg sest alles jääb.

Seejärel tegin kindlaks, mis kottidega ikkagist tegu on. Biolagunevate, mitte aga komposteeritavate kottidega ma oma toidujäätmeid koguda ei soovi. Ühe või kaks võin ma eksperimendi tarbeks kulutada, igapäevaselt aga ei. Seda seetõttu, et iga biolagunev kott ei ole tingimata keskkonnasõbralik toode. Mõned tootjad nimetavad osasid plastmaterjale biolagunevateks plastideks, mis aga täielikult ei lagune. Sellistesse plastmaterjalidesse lisatakse metallisooli, nende oksüdeerumise tulemusel mureneb plastmaterjal väikesteks oskesteks ja mikroplastjäätmed jäävad keskkonda. Säärane toode ei lahenda keskkonna saastamise probleemi, vaid tekitab lisamuret mikroplastjäätmete näol.

Õnneks pidin ma aga pettuma, kuna Biobag kotid on komposteeritavad (EU standard EN13432). Pettuma seetõttu, et keskkonnasõbralike toodete puhul olen ma ääretult ettevaatlik ja kohati isegi umbusklik. Kui veidikenegi kriitilisema pilguga ringi vaadata, siis rohepesu kohtab täna igal nurgal. Kuidas aga tavatarbija kiirelt aru saab, kas ostetav kott on komposteeritav, seda näitab vastav märge: justkui paberilehest läbikasvav uus taim. Näiteks Selveris just viskasin kiire pilgu peale kas biolagunevatel puuviljakottidel on see olemas - oli.

Kui kottide kasutamisele sai roheline tuli antud, panin komposterkorvi kaks kuueliitrist kotti, igaks juhuks topelt, ja hakkasin vaaritama.



Kerime aega veidi edasi ja täna olen kompostersüsteemi juba oma kuukene kasutanud. Vahelduva eduga küll, kuna suve algus on olnud hektiline. Kui ei ole mina sellega toimetanud, siis on seda teinud teised pereliimed. Ja meil kõigil on midagi öelda.

Kõige olulisem on see, et tänaseks on kotid minu kõikides käe- ja seljakottides väikeste SOS nutsakutena olemas. Küll veidi ebatavaline tulem, aga olen olnud neis olukordades küll, kui olen väljaspool kodu küsimuse ees, kuhu ma oma banaanikoored ja viinamarja seemned panen. Alati ei ole parajat põõsast või metsatukka, kuhu sedasorti jäätmeid poetada. Veelgi vähem kohtab funktsioneerivat biojäätmete kogumiskasti. Samuti ei pea ma oma südant veristama, kui olen nädal aega kellegil külas ja pean toidujäätmeid muuga ühte panema (sest oma nn taignakausi tekitamine on kindlasti mõnele vastuvõetamatu).

Köögipinnale kraanikausi ja lõikelaua vahele plastikust korv ei jäänud. Proovisin seda panna nii kraanikausi kapi ukse külge, kui ka kapi sisse teiste ämbrite ja kogumisanumate kõrvale. Sinna see lõpuks ka jäi, kuigi kui oleks tegemist minu korteriga, paneksin uksele vastavad kruvid ja jätaksingi kogumisaunma rippuma. Väga mugav oli lihtsalt kapiust lahti hoida ja toiduvalmistamise ajal ebavajalik sinna poetada. Kaanel on ka funktsionaalne lukk, millega saab kaane üles asendisse jätta. Mugav.

Kompostrikorvi kasutasin terve eksperimendi ajal topelt kottidega, kuna ma ei usaldanud kottide veekindlust. Võiks isegi öelda, et paranoliliselt. Oma niinimetatud üle üle põlve tehtud pappkastieksperimendiga selgus, et imepisikene plekk tekkis. Kahjuks aga ei saa seda pädevaks katseks nimetada, kuna ma hoidsin ju jäätmekotti kohas, kus puudus igatpidine õhu ligipääsetavus. Mu tähelepanu suunati ka sellele, et kottide lekkimist ei peaks ma kartma, kuna kompostrikorvil on topeltpõhi, mis töötab kandikuna.

Terve kasutusaja vältel ei kohanud me kordagi halba lõhna ja koti sisu püsis kuiv. Kuigi hoidsime kaant enamuse ajast kinniselt, siis kondensatsiooni kaane sisemisele poolele ei tekkinud. Seda ennetab nagu eelnevaltki kirjutatud kaane auguline disain, et tagada õhu läbilase.

Korvi ennast oli üpriski mugav kasutada, ei tekkinud mingisugust probleemi. Lihtne. Mugav. Küll aga võiks korv olla suurema suurusega. Näiteks suvisel ajal sööme me niivõrd palju puuvilja, et kuuest liitrist kahele veganile jääb napiks. Kümneliitrine korv oleks meile paras. Aga samas jälle perekond, kus süüakse vähem rohelist ja värsket, neile jääks kümneliitrine korv suureks. (Ja mulle tundub, et selle toote sihtgrupp ongi keskmine eestlane, mitte kaks veganit öko- ja hipsterkalduvustega). Pealegi hakkaks kott kümne päevaga soojas ja niiseks laugunema ning nii mõnigi pere peaks pooltühja kotti tühjendama.

Mis veel? Paar sõna ehk kompostrikorvi välimuse kohta. Ma arvan, et kui ma seda esimest korda poes riiulil näeksin, kõnniksin ma sellest mööda ja ei mõtleks mitte midagi. Pole päris minu stiil ega maitse. Pole mul kodus ju ühtegi rohelist asja - kõik sisustuselemendid on heledates toonides. Küll aga on ilu vaataja silmades ja pealegi ei aita toote esteetiline osa kuidagi prügi sorteerida. Rääkimata sellest, et see roheline korv kükitab mul ju kraanikausi all olevas pimedas kapis.

Kas soovitaksin seda toodet oma sõbrale? Komposteeritavate kottide kohta ütlen ma häid sõnu kindlasti. Tean, et inimesed kasutavad biojäätmete kogumiseks tihti saia- ja leivakotte. Neid aga tegelikult ei tohi biokonteinerisse panna, mistõttu komposteeritavad kotid on ainuõige valik.

Lisaks on tegemist tootega, mis lihtsustab ja loodetavasti utsitab inimesi oma biojäätmeid muust eraldi sorteerima. Sama idee on ju ka kompostikorvil. Tegemist on niiöelda korteriinimese mugavustootega. Iga kasutuskord ei pea kogumisanumat pesema, tühjendamine hõlbus (teed vaid kotile sõlme peale ning võtad hommikul kodust väljaminnes koti näpuvahele), miski ei lõhna halvasti ega määri.

Kommentaarid

  1. Kust seda imetoodet ja neid kotte osta saab? Plaanin juba pikemat aega ikkagi sorteerimine tõsiselt ette võtta ja see kast omale koju tuua oleks ideaalne alguspunkt :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Imetooteks ma seda päris tituleerida ei julgeks, küll aga saab seda nende kodulehe epoest tellida: http://www.biobag.ee/?page_id=1022

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused