VABATAHTLIK TÖÖ - HALB KOGEMUS



Eks iga blogipostituse taga peitub emotsioon. Kirjutamine on üks emotsioonide avaldumise vormidest ning viis probleeme mõtestada. Mina tulen seekord klaviatuuriembusesse viha ja pettumusega. Tahaksingi lihtsalt kirjutada siia ühe lause, ma olen vihane, läpakakaane kinni lüüa ja pahuralt kuskil kössitada. 

Aga ma olen keegi, kes võib emotsioonidest seest põleda ka tuima näoga. Seega kalk osa minust siin jääb seda kirjutist lõpetama. 

Tead seda ütlust, et ükski heategu ei jää karistamata? Noh, minuga juhtus seekord siis nii.

Lühike kokkuvõte olukorrast on selline, et ma tegin vabatahtlikku tööd: panin selle alla oma vaba ajast sadu tunde, raha ning muid resursse; toimetasin lõpptulemuse vastavale organisatsioonile kätte ning vastutasuks sülitati mulle põhimõtteliselt pihku. Ma ei suuda ausaltöeldes seda praegu uskuda, et mulle ei öeldud isegi aitäh. Ehk siis mul oli väga halb kogemus. 

Mis ajast vabatahtlik töö on võrdsustatav orjatööga? Tean väga hästi, mida tähendab vabatahtlik töö ja ma ei eeldanudki seda vastu võttes, et hiljem külvatakse mind loorberipärgadega üle. Eelmine aasta aitasin ma ühel organisatsioonil välja töötada vabatahtlike tunnustamisjuhendit - seetõttu tean ma väga hästi miks peab vabatahtlikku tööd tunnustama (kasvõi käepigistuse või õlapatsutusega) ja kuidas seda mitte teha.  

Seesama moment, mil see juhtus, ei suutnud ma seda absoluutselt mitte uskuda. Esimese raksuga arvasin, et mulle tehakse nalja. Toibudes sain ma aga aru, et asi on päris. Kuna see olukord oli nii nagu oli - mina kui töötaja teen suulise kokkuleppega vabatahtlikku tööd ning minu tööandja pakub mulle suulise kokkuleppega vabatahtlikku tööd, siis polnud seal mingit mõtet oma jalgu trampima hakata ning oma "õigusi" taga nõudma. Kui põhieesmärk oli tööandja poolel inimesi ärakasutada, siis olgu - las olla. Rohkem ma aga sellise organisatsiooniga tegemist teha ei taha. 

Minul ei ole mingit probleemi see seik unustada ning oma eluga edasi minna. Kahju ning hirmutav aga, et vabatahtliku töö tegijaid on niiviisi hakatud ärakasutama. 

Ega vabatahtlikul tööl eriti vist väga hea kuvandit küljes ei ole. Paljud seostavad seda kontseptsiooni kommunistliku tööga või tüütu ukselt-uksele usu müümisega. Mäletan, kuidas kord rääkisin juttu Töötukassa karjäärinõustajaga, kes ei tahtnud vabatahtlikust tööst mitte kuulda ka. Millegipärast ta arvas, et tegemist on "mustalt" teenitud tasuga ning minu juttu mõõtis ta kindlasti "targa täiskasvanu" pilguga. Ausõna, ma üritasin talle veidi valgust heita, aga ta oli oma arvamuses liiga jäärapäiselt kinni, et mõistlikult diskuteerida.  Kummastust lisab siia veel muidugi see fakt, et Töötukassa utsitab ise töötuid vabatahtliku tööga tegelema...

Minu vabatahtliku töö pagas küündib üheksa aastat tagasi, tean hästi mis on selle võlud ja miks ma sellega panustada soovin. Mul ei ole kohe kindlasti mitte kavas sellega ebaausalt resursse teenida, ei. Vabatahtlikku tööd teen ma seepärast, et ma õpin, arenen, kasvan inimesena - panustades ühiskonda. Tahan teha head, kellegile pakkuda rõõmu ning parandada maailma. Negatiivsed seigad, nagu see, mis juhtus eile, ei saa minu rõõmsat ning entusiastlikku meelt tappa. 

See seik on igati läbi ja lõhki klassikalise vabatahtliku töö kohta. Samas veidi teise nurga pealt on aga mulle viimasel ajal jäänud silma, et vabatahtlik töö ei eksisteeri enam tavalise töö kõrval vaid on mingis osas sellega ka asendunud. Näiteks kui ma kandideerisin oma praegusele tööle, siis tööandja lisas, et kui tööandja sind palgaliseks töötajaks välja ei vali, siis võid töötada vabatahtlikkuse alusel. Loe see lause uuesti läbi, kui sa siinkohal juba oma silmi ei pöörita. Misasja? Eee.. minu töö ei ole muide mitte kuidagi üllas ega ühiskonda edasiviiv. Kujuta ette, kui sa kandideerid näiteks kuhugi nõudepesijaks ning tööandja ütleb sulle "lohutuseks", et sa ei osutunud küll seekord valituks, ent sa võid tulla seda tööd siiski vabatahtlikult tegema. 

Sama teema on ju ka igasuguste praktikakohtadega. Eelmises koolis olime me vist kokku pool aastat praktikal ehk tasuta (nüril) tööl töökogemusi saamas. Mina sattusin sellisesse kohta, kus on enne mind käinud juba üle 300 praktikandi ning ettevõtte elabki nende ullikeste najal. Ma ei imestaks, kui siin maamunal on ka organisatsioone, kes elutsevad niimoodi vabatahtlike toel...

Võttes aga selle emotsionaalse mõttearenduse siinkohal kokku, siis murenoot ja vihaseeme jääb minuga kaasa käima. Ma ei saa naiivselt loota, et ma olin ja olen ainus inimene, kellega nii juhtus või juhtub. Mis sest vabatahtlikust tööst siin niimoodi saab, kui seda niiviisi solgitakse? 

Kommentaarid

  1. Eks ta nii ole jah, et õppida, areneda ja kasvada saab ka tasu eest tehtava tööga. Vabatahtlik töö ongi inimeste ärakasutamine. Selliste tööde tegemise jaoks saab alati luua töökohad, ka selliste vabatahtlike annetuste eest saab teha riiklikud eraldised. Aga milleks, kui on inimesi, kes tasuta teevad...

    VastaKustuta
  2. Viga oli, "eest" = asemel. ka vabatahtlike annetuste asemel saab teha riiklikud eraldised. Aga milleks, kui on inimesi, kes tasuta teevad ja niisamagi raha annetavad-toovad.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused