JÄLGIDES EESKUJUSID



Käisin eile ühe tuttavaga väljas. Rääkisime inimestest, kes ei käitu oma tõekspidamisete kohaselt. Ta tõi koheselt näite oma kodumaa keskkonnakaitse organisatsiooni näoisiku kohta, kes ostab ikka pudelivett ja ei käi poes oma kotiga. See meenutas mulle minu viimast intervjuud Generaadios, kus ma küsitlesin ühte ökofeministi. Jutuajamisest selgus, et teemast teab ta kõike, annab loenguid, õpetab tudengeid ülikoolis, ent ometi tema igapäevaelus see ei kajastu. Omakorda koidab mulle mu teise tuttava öeldu, kes kuulub ühte aktivismiorganisatsiooni Eestis. Nimelt rääkis ta, et nende lugejaskonnas on suur osa inimesi, kes loevad ja nõustuvad kirjutatuga, ent tegudeni ega igapäevaellu need väärtused ei küündi. Ehk siis meil on inimesi, kes räägivad ja inimesed, kes kuulavad, aga on võimalik, et üks osapool seda tegelikult siiski ei tee.

Miks? Miks passiivselt tarbida ning propageerida midagi, kui käed-külge huvi siiski ei ole? Miks jagada infot ja väärtusi nende järgi ise talitamata?

Esimese asjana peab kindlasti fikseerima selle, et seisame siinkohal kahe erineva teema ees. Info jagaja probleem ja info tarbija probleem: üks on inimene, kes jätab enda vaadetest teatud mulje ja teine, kes on neist muljetest huvitatud. Üks räägib kui oluline on olla keskkonnasõps/antifacebook/moeguru ning teine "kuulab" teda. Mõlemal on erinevad tagamaad ja esinemisvormid. Eeldan, et jagaja motiivid võivad olla seotud teenimisega. Olgu siis selleks meediumiks raha (näiteks töö, koostööpakkumised), sotsiaalne positsioon (näiteks jälgijate arv Instagramis, tunnustused, tiitlid, kogukonna austus) või isiklikud vajadused (kogukonnatunne, sõbrad, enese defineerimine). Tarbija motiivid jäävad mulle aga kõige rohkem kaugemaks, mille võimalikke lahenduskäike ei julge ma isegi mitte pakkuda.

Muidugi saan ma aru, et inimese harjumused üleöö ei muutu. Esmalt loksub kas intuitiivselt või teadlikult paika idee ja alles seejärel kandub see edasi tegudesse. Hea on ju endale võtta mõni mõjutaja silmapiirile ja vaikselt, tibusammumisi ka ise jõuda sinnamaale. Üks näide on ehk kaalulangetusblogi jälgimine. Loed, sest tahad ehk isegi paari kilo kaotada. Koos on kergem. Elu lõpuni aga seda lugema jäädagi ise lillegi liigutamata - milleks?

Tundub, et üha suureneva internetis olemise ajakuluga, suureneb meie passiivsus. Üks laik sinna, teine tänna ja korraks istuma jäämisest on möödas pool tundi. Oleme üha rohkem teadlikud ja avatud uutele ideedele. Iga päev näen ma seda teist ja kolmandat ülilahedat ettevõtmist, leiutist, algatust - jah, olen nõus! Lahe! Lõbus! Nii kaval! Facebook on võtnud sihiks suurendada inimeste mikrokogukondade arvu ja mulle väga meeldib see (hallo, näiteks kohtasin ma sel suvel põhimõtteliselt oma hingesugulast, kuna ta kired on veganlus, zero waste, minimalism ja kunst). Küll aga on hästi oluline ka infojagamiskeskkondadest välja tulla ning vastavalt oma uutele ja vanadele väärtushinnangutele käituda. Proovida kasvõi, sest need esimesed sammud on kõige raskemad ja hirmutavamad.

Mul on üks sõber, kes nõustub veganluse väärtustega, aga ei ole suuteline võtma ette esimest sammu. Arutlesin omaette, mis teeb selle nii keeruliseks. Keskkond? Aga millal ometi on suur maadeavastaja, teadur või kunstnik öelnud, et tema saavutuse taga pole midagi muud kui keskkonna malbed olud? Ei grammigi tahtejõudu, esimest sammu, tööd, valu ja pisaraid, ebaõnnestumisi? Vaevalt. Seega on siin asjasüüdlane inimene ise? Ma kardan, et see kurja juur peitub just siin.

Esimese sammu tegemine on kõige raskem vast seetõttu, et usk endasse ei ole kaljukindel või vahel isegi on puudulik. Tundub, et inimestel ei ole probleemi end ebamugavasse olukorda paisata. Pigem takistab ja ennetab seda käiku pikaajaline perpektiiv. Kui kaua ma pean vingerdama? Kas ma üldse jaksan selles olukorras nii kaua olla? Mis siis, kui kõik läheb valesti ja ma ebaõnnestun?

Vasta aga hoopiski sellele küsimusele: kas ma usun endasse?

Selline naljakas äraleierdatud küsimusepüsitus, eksole? Kas ma adun endale, et mul on olemas eeldusi ja võimalusi, et saavutada seda, mida ma tahan? Ma ei saa aru miks seda on nii raske mõista. Eile saatis üks tuttav mulle minust foto. Vaatasin suurte üllatunud silmadega, et ma näen ju täitsa kena välja! Tundub, et 99% ajast on mul iseendast niivõrd moondunud arusaam. Pole siis ime, et ma kogun end juba mitu aastat, et tantsutrenni minna või proovida üht räpilugu kirja panna. Ma ei usu endasse.

Selle teema üks teine valus punkt on aga ka enda osas aus olemine. Kui miski ei tööta, siis see ei tööta. Pole vaja kümne küünega kinni hoida illusioonidest, fantaasiatest, ootustest. Ebaõnnestumisel on ka oma ajaformaat. Kui sa ikka kolm aastat punnitad, et paar kilo alla võtta, siis sa pead omale peeglist otsa vaatama ja tunnistama, et midagi on vaja muuta. Eriti narr olukord on seda kõike eemalt jälgida (neid näiteid on küll, kui avalikud etalonid oma sõnu söövad, sest trenniblogija on paksusks läinud või veganpopageerija ikka nii vegan ei ole..). Pole siis ime, et inimesed oma virtuaalsusest õpitud väärtustega päris ellu ei tule. Kahju, sest säärased ebaõnnestumised tuletavad meile taas meelde, et keegi meist ei ole täiuslik.

See-eest on igaühes aga midagi, mida kõigil ei ole või teisel napib - neid väärtusi saame omale eeskujuks võtta. Alois Podhajsky on öelnud nii: "On olemas head õpetajad, kes on meile eeskujuks ja keda püüame kogu oma elu järgida. Ning on halvad õpetajad, keda meile väga ei meeldi meenutada. Õppida võime aga mõlematelt."  

Kommentaarid

Populaarsed postitused