KOOLIAASTA UUED ASJAD





Appi, kas homme on esimene september? Mida aeg edasi, seda väiksemaks muutub see koolieelne elevus. Muidugi ma teadsin, et homsest algab kool, aga esimese septembri reaalne olulisus jõudis mulle kohale ainult selle postituse kirjutamisega. See oli kuidagi nii loogiline, et ma ärkasin hommikul üles, ilma mõtlematagi, et homsest on suvine pillerkaar läbi. Viimastel päevadel olen saanud Tartus vaikselt askeldada ning asju taas sorteerida. Mis läheb äraandmiseks, mida vaja parandada, mida on vaja ära visata. Täna veetsin oma päeva siis asju parandades.

(Seega kui ootasid siit postitust soovitust koolilastele, mida uut ja lahedat poest osta, siis seda ei tule. )

Ma olen siis see (imelik) koolijuts, kes ei lähe iga augustikuu lõpp poodi, valides omale taas uued vildikad, pintslid, koolikoti ja märkmiku. Sain juba põhikoolis aru, et kooli algus ei tähenda kardinaalset garderoobi ning kontoritarvete väljavahetamist. Eks muidugi natuke igatsen neid aegu, mil emaga koos käisime pealinnas enne kooliaasta algust uusi pluuse ja seelikuid ning kingakesi valimas. Siis tõesti kasvasin iga aasta oma vanadest asjadest välja või plastiliini asemel kasutati kunstitunnis juba guašše. Täna ei suuda ma isegi mitte meenutada, millal ma viimati omale pinali ostsin. 10 aastat tagasi? Ema tegelikult küsiski eile, et noo räägi, mis asju siis tarvis osta on. Kust mina tean? Ükski kursus pole ju alanudki! Tõenäoliselt (pöidlad pihus) ei peagi midagi ostma, mul on siiski terve voodialune erinevaid kunsti- või õmblustarbeid täis. Vanematekodus on ka päris korralik kangaladu. Mul on piisavalt! 

Parandasin siis täna nii enda kui ka kallima riideid, üht Rääbu mänguasja ja oma "koolikotti". Sellest siis siin ka illustreerivad pildid. Lisasin kotile voodri ja vahetasin sangad välja. Mul on see seni vastu pidanud vist 3 aastat, ostsin selle Mohitost (sest oli tarvis kinkekaart ära kulutada).

Ma ei hakka sünteetilise kunstnaha vastupidamise osas sõna võtma, pole siin palju ruumi arvata, kui kiirelt erinevad detailid hakkavad murenema või kust tuleb värv maha. Kõige rohkem oli seda näha just sangadel, mis oligi põhipõhjus, miks ma võtsin ette oma koti lahtimonteerimise ja taas kokkupanemise. Ega pea ju ainult koledate sangade pärast tervet kotti ära viskama. Lisaks tegin paar täiendust. Panin seekord laiemad, et õlal oleks mõnus kanda. Niisamuti oli mul ka teadlik plaan teha tekstiilist sangad, et ennetada nende kiiret läbikulumist. Materjal on samast kangast, millest on tehtud ka minu 2 mantlit. Ei ole olnud märgata pillingut, värvi andmist aga muid probleeme. Kasutasin ka tugevuse andmiseks liimiriiet.

Nagu ennist sai öeldud, panin ma kotile ka voodri, kuna eelnevalt mu kotil seda üldsegist ei olnud. Valetan, oli küll. Ainult et selline kummaline põhimaterjali külge liimitud vooder. Imeõhuke ja ääretult ebapraktiline - võttis külge kõik niidid-karvad-puru. Ajaga hakkas see liimist lahti tulema, kriitilised kohad koti nn lõikeservades juba loperdasid. Kole. Igal tootel peab ikka korralik vooder olema! Koti vooder sai sünteetiline, nii nagu kõik muud materjalidki koti puhul. 

Seega selline on siis minu "uus" kooliaasta kott.

 

Kommentaarid

Populaarsed postitused