KOOGIKANDMISE KOTT





Täna hommikul jõudsin murdsekundiks muretseda, kuna mul ei ole koogikandmise kotti (kaks näidet siin ja siin), mida ma olen plaaninud omale juba mõnda aega teha. Aga näib, et mul on nii palju kohustusi, et sääraseks vabaajategevuseks kes teab millal aega hakkab olema. See selleks. Igal juhul oli mul vaja mingisugust katet, et kooli viia natuke banaani-lehttaigna pirukaid ja õunakooki. Millega? Kuhu ma selle koogikausi panen? Õnneks jäi minu peavangutamine tõesti sinna ühte sekundisse, kuna mul tekkis mõte, ehk mahub mu koogivorm bento kotti. Kaevasin koti välja, ning oh imet - imeliselt passib sisse. Toidukile, sind ma tõesti ei vaja. Olin oma hommikuse minigeniaalsuse üle salamisi muhevil.

Hommik oli üldse kuidagi nii mõnus. Ärkasin esimesena üles - Rääps ja kallim veel magasid. Pesin puhtaks köögipõranda, koristasin, triikisin, sättisin end korda, tegin mõned fotod. Kummaline, et nüüd on siis see kooliaeg taas käes. Täna sain jälle aru, kui väga mulle siiski meeldib õppida just seda mida ma õpin. Tuleb teha seda, mida armastad. Mäletan imehästi, kui ma paar aastat tagasi panin end hommikuti valmis ning maailma kõige kummalisemal põhjusel lõid jalad nõrgaks, ning läksin teki alla tagasi. Nüüd ma küll naeraksin enda üle, kui ma selle triki ühtäkki tagataskust välja võtaksin. 

Koolis on hea, tööl on hea, kodus on hea. Õhtul koju tulles ootasid mind ees armsad kukeseenepuhastajad. Noh, ega see Rääps seal küll midagi erilist ei teinud - valvas vist ainult korvi. Aga siiski! No vaata kui ilus ta on! Ja kui palju kukeseeni meil on! Käisime eile seenel ning koju tulime vist 6-7 ämbriga. Seega sel nädalal saab nii kukeseene pastat, -pirukat kui ka -pitsat. Minu "fotostuudio" ehk köögilaua all on mingi osa ka talveks kuivamas. 



Kommentaarid

Populaarsed postitused