KÕRINI MUSTA KANDMISEST

Tead, millest mul juba tükimat aega kõrini on? Musta värvi riietest. Aitab! Palun, ei! 

Niipalju kui ma siin lobisenud olen, siis mul on viimased kolm aastat olnud põhivärv must. Ühel hetkel lihtsalt tundsin, et see on minu värv. Rõivaste hooldamine ja komplekteerimine on lihtne - viska lihtsalt kokku, pole mingit probleemi. Mõned teist värvi hilbud mul siin-seal ikka on, aga 80% mu riietest on olnud mustad. Nüüd viimase paari kuuga on lisandunud valge ja paari nädalaga käin ma poodides ringi, silmad fikseerunud punastele, oranžidele, roosadele, rohelistele ja sinistele toonidele. "Palun andke mulle värvi" kisendan ma sees. 

Käisin hiljuti vintage humanas. Sa ei kujuta ette ka, mis megakreisisid mustreid ning värvivalikuid ma seal proovisin. Mina ei usu. 

Reisile on olnud hea kotti pakkida - kahed püksid ja neli pluusi ning kõik sobivad omavahel kokku. Nii mõnus on ju lennata mööda maailma ringi kui kogu vajalik mahub ühte väikesesse seljakotti. Viimane kord aga võtsin reisile kaasa ka ühed püksid (utoopilise elevandimustriga, mis pole üldse minulik), mida saab kanda ainult ühe konkreetse pluusiga. Teised lihtsalt ei sobi. Ega mul neid valikuid väga palju ole ka. Lisaks läksid need püksid veel kokkupandult koheselt kortsu ja olid tikitud veel saja teise hädaga läbi.

Tead kui kummaline nende pükstega siis askeldada oli? Oma teistsuguse olemusega võtsid nad minult ebanormaalselt palju tähelepanu. Pidin otsima triikimise võimalust ning planeerima hoolega millal neid kanda plaanin, sest puhas pluus on mul ju ainult üks. Oli natuke tüütu, tõsi. Samas aga olin rõõmus, sest ma ei näe välja, nagu ma oleksin juba kolmandat aastat kellegi matusele minemas. 

Ei tea, kas mul on mingitsorti visuaalne identiteedikriis või mis, aga tahaksin need musta värvi riided kupatada kus see ja teine. Vot selle emotsiooni mäe otsas kükitades mõtlen ma küll, et miks ometi ei võiks olla üleüldine põhisüsteem riiete laenutamine mitte ostmine? Võtan, kannan ja toon tagasi. See on ju kivisse raiutud fakt, et inimesed tüdinevad oma rõivastest ära. Mõningaid hilpe ei jõua ma eales niiviisi läbi kanda, et need muutuksid kandmiskõlbmatuks, puhtusefriigid ja valgenäpud, nagu me 21. sajandi linnainimesed oleme.



Pildivaliku lugu: Üksnädal sõitsime maale seenele ja marjule. Läksin siis säärastes kodustes ja mugavates riietes rongile - katkised teksad, mis olid ostetud peaaegu samas seisus kauplusest uuena ning mu välikäikude (matkad, reisimine jms) kampsun. Olin just tulnud oma korteri välisuksest välja, keeranud hoovist tänavale, mil minust kõndis mööda üks naine. Mis sa arvad, mida see naine siis tegi? Ta pistis karjuma! Röökis keset tänavat kutsudes jumalat appi, sest et vastutuleval neiul, minul, on jalas lõhkised teksad! Appi! Jeesus, Maria ja Joosep! Appi. Appi. Appi.

Nojah, aitäh siis sellise toreda avaliku alanduse eest. Ilus päeva algus.

Kommentaarid

Populaarsed postitused