TARTU NÄDAL 56



Käisin ükspäev vanematekodus. Rääkisin isale, et ma hakkasin silmateraapias käima, kes seepeale murelikul toonil vihjas võimalikule ainepuudusele.. Nojaa.. Ma ei hakanud talle mainimagi, et mul viimase nädala jooksul on rindkeres pidevalt valud. Kaks päeva on olnud eriti rasked, et justkui terve päeva südame- või seljapiirkonnas pistab. Sügavalt hingata ei saa ja kiirem samm ajab rohkem valutama. Stress? Ma ei tea. Tegemist on mul küll aga liiga palju. Jooksen siia, jooksen sinna. Peas ketran pidevalt nimekirja, mis on mu prioriteedid ning millest võin lahti lasta. Esimest korda tunnen, et aeg on piiratud ressurss. Sellele tundele annab muidugi oma pitseri hiljuti Twin Peaksi kolmanda hooaja lõpetamine. Kiire, kiire, kiire - kuhu ma lõpuks jõuan selle rutuga? 

Millega ma siis tegelen? Mida uut toob sügis? Ikka seesamune kool ja töö, ning vahel vastupidi - töö ja kool. Kohtasin ükspäev oma endist sõbrannat, kellega kaks sõna juttu ajades selgus, et ta ei tööta erialasel tööl. Töö ei riku küll muidugi mitte meest, ent sel hetkel hingasin mina küll kergendunult, et küll mul ikka veab, kui ma saan leiba lauale sellega, mida ma armastan teha. Praegu ongi mul käsil paar-kolm suuremat projekti - uhh, vahel on küll selline tunne, et enam ei jaksa! Peab hakkama saama! Peab planeerima ja olema töökas, sest et kes teeb, see jõuab.

Täna aga näpistasin oma toimetamistest aega, et natuke iseenda meeleheaks midagi meisterdada. Tegin hoiukotte. Meil on nüüd voodi kõrval nn öökapp, aga see on riiulitega ja avatud olemisega. Sinna oleks tarvis ravimite ja muu träni tarbeks kogumisanumaid. Tahtsin lihtsalt midagi uut ja teistmoodi teha. Endale, mitte kellelegi teisele.

Paar viimast päeva on mul olnud ju põhimõtteliselt läbinisti rikutud, kuna kallis Rääps vajas valvamist. Ta käis operatsioonil ja koju tagasi tulles kukkus iga paari sekundi tagant ümber ning oli üldse selline totukene. Meil on mitte just kõige parem avatud planeeringuga kahekorruseline korter, kuna ta oleks võinud vabalt ülevalt voodist alla kööki kukkuda. Noh, näiteks pannile või kraanikaussi. Tegelikult alguses kui ma ta koju tõin, mõtlesingi, et viin ta üles voodile ja ma ise saan kooli edasi minna. Ehhee. Esimese kolmekümne kodus oldud sekundiga olekski ta voodist sinna alla tuppa kukkunud. Õnneks see jäigi sinna oleks alternatiivminevikku. Küll aga paar minutit hiljem olin ma pisarates ja veits paanikas, sest ma olin üksi selle lollaka kassiga, kes oleks isegi oma joogikaussi ära uppunud. Vahel juhtub siis nõnnaviisi.



Kommentaarid

Populaarsed postitused