INTERVJUU VENEMAA ZERO WASTE NATASHAGA

Jagan sinuga intervjuud Natashaga, kes on Instagramikonto zerowastenatasha perenaine. Minule jäi Natasha silma ühe postitusega, kus ta parandas oma tenniseid. Mulle kohe meeldis tema jalad maas suhtumine - mõistlik, kalkuleeritud, ood lihtsusele. Näib, et ta võtab oma zero waste teekonda rahulikult ning realistlikult. Just nagu mulle meeldib. Pealegi pakkus mulle ääretult huvi just see, et ta ei ela üldse kaugel - neljatunnine autosõit Peterburi. Milline on aga Venemaa ökoelu, sellega saab tutvuda just läbi tema kaameraklõpsukogu. Kas sa näiteks teadsid, et seal maal on linnaruumis kautusel tasuta asjade raamatukogud?  Igal juhul oled oodatud Natasha tegemistest tema konto kaudu lugema - kirjutab ta nii inglise kui ka vene keeles.



Räägi, mida sa õpid, mis tööd sa teed? Kust sa tuled ja kuhu lähed? Kuidas nullkulu sinu teega ristus?

Minu nimi on Natasha, olen 32 aastane. Elan oma kodulinnas, Peterburis, ühes vanas korteris vaatega katustele. Armastan oma linna ja üldse elu linnas ning minu üks lemmik ajaviitetegevus on just linnades jalutamine nautides nende ilu. Olen tüüpiline linnainimene - alati on kiire, ent viimastel aastatel olen üritamas just oma elutempot aeglustada. 

Töötan Teadusteakadeemias uurijana, kus õpin Mongoolia käsikirju. Minu töö ja haridustaust ei ole kuidagi seotud keskkonnaga. Olen alati arvanud, et hoolin keskkonnast, ent nii nagu ka teised inimesed, olen pigem passiivsel positsioonil. Eelmisel aastal ma tundsin, et on tarvis midagi muuta, seega hakkasin ma otsima seda "miskit". Asi, mis mind oli vaikselt häirima hakanud, oli konsumerism. Lapates Youtube videoarhiivi, jõudsin kuidagi otsapidi Lauren Singer videoklipi peale. See, mida ma nägin, näis imelik ja ebatavaline. Vaatasin tema paari videot veel ning tundsin, kuidas ma oli alla neelanud nähtamatu zero waste konksu. Terve nullkulu kontseptsioon näis mulle niivõrd lihtne ja geniaalne, et tagasiteed enam ei olnud. 

Mida tähendab sinu jaoks zero waste? Mis on nullkulu ja mis ei ole?

Leian, et zero waste kui filosoofia on oma tegude eest vastutuse võtmine. Sa ei jää ootama, mil teised hakkavad maailma muutma, vaid sa teed ise esimese sammu.

Mida ma nullkulu kogukonna juures armastan, on selle tugi. Väga raske on teha piire sellele, mis on nullkulu ja mis ei ole, sest et kõik oleneb siiski inimesest endast (kus ta elab, millised on võimalused). Nullkulu kogukond on jalad maas, ääretult salliv ja lahendusi otsiv. Küll aga saan ma öelda ühte asja, mis kindlasti ei ole zero waste: Klean Kanteen pudelite ja Mason purkide kinnisideesse klammerdumine Tegemist on sel juhul taaskord konsumerismiga, lihtsalt teisest vaatevinklist. Oluline on sellesse lõksu mitte langeda.

Kas Peterburis on pakendivabu kauplusi?

Minu kodulinnas sellist kauplust ei ole. Veel. Kuulujuttude kohaselt on olnud kuulda, et sel aastal esimene avatakse. Igal juhul hoian pöidlaid pihus. Elu oleks siis nii lihtne! Siiamaani olen aga õppinud, et saab osta pakendivabalt ka ilma spetsiaalsete kauplustega. Peamine ebameeldivus seisneb selles vaid, et pead mitmetes erinevates poodides käima ja see võib olla vägagi ajakulukas.

Kuidas Venemaa on suhtunud nullkululiikumisse? Kas leidub lisaks sinule veel venekeelseid sotsiaalmeediakontosid, mis on just zero waste teemale spetsialiseerunud?

Mina alustasin oma zero waste teekonda 2016 aasta novembris ning mulle tundus, et venelastest nullkululisi oli internetis vähe. Arvan, et ma olin üks esimesi. Mul oli niivõrd hea meel leida hiljem veel kaks omasugust Instagramist. Täna ma näen kuidas vene zero waste kogukond kasvab, kuid veel ei ole suuri ja populaarseid mõjutajaid. Mulle näib, et nullkulu kontseptsioon kõlab inimestele esmapilgul pigem demotiveerivalt. Inimesed kipuvad eeldama, et see ei ole võimalik või on lihtsalt hullumeelne. Igal juhul näen ma läbi oma tagaishoidliku Instagrami konto, kuidas inimestel on huvi. Inimesed on uudishimulikud ja küsivad küsimusi. Ikka nüüd ja jälle mu sõbrad ütlevad mulle, et nad saavad tänu minule julgust ja motivatsiooni, et ka ise mõni nullkululine harjumus kasutusele võtta. See teeb mind nii rõõmsaks!

Mis sind veel motiveerib? 

Jälgin Instagrami ja Youtube vahendusel mitmeid nullkululisi. Minu lemmikud on Sustainably Vegan ja Eco Boost. Instagrammis on mul aga rohkem armsamaid kontosid, ent siinkohal mainin vaid ühte, milleks on sakslanna zerowaste_munster. Ma ei suuda ära imestada tema pühendumist.  



Ökofeminism. Kas sa oled pannud tähele suhet nullkululiste ja nende soo vahel?


Kindlasti. Pea kõik nullkululised on naised. Miks? Arvatavasti seetõttu, et nende elustiil sai alguse ja  on populariseeritud taaskord naiste poolt. Ja tead mis? Naised rokivad!

Kuidas Peterburis jäätmemajandus töötab? Olen läbi sinu Insatgrami konto näinud, et lööd kaasa ühes vabatahtlikus organisatsioonis.

Venemaal ei ole koordineeritud riiklikult rahastatud ega ka erafirmast ümbertöötlemissüsteemi, vähemalt mitte veel. Praeguse seisuga on tegemist vabatahtliku liikumisega, mis on organiseeritud inimeste poolt, kes on kirglikud keskkonna osas. See on ääretult vaimustav, et keegi on võtnud vaevaks ise midagi probleemi lahendamiseks teha. 

Projekt töötab nõnda, et mõnel pool on olemas paiksed konteinerid ümbertöödeldavate jäätmete kogumiseks. Kahjuks on neid aga vähe, kui vähe, seda näeb veebilehelt recyclemap.ru (toim. ainult Moskvas ja selle piirkonnas on kogumiskohti jäätmetele). Organisatsioon (rsbor.ru) tegeleb igakuiselt ümbertöötluskampaaniaga mitmetes linnades. Ainult üks kord kuus tuuakse konteinerid linnade erinevatesse rajoonidesse ja vabatahatlikud aitavad inimestel oma jäätmeid sorteerida. Kampaania töötab vaid kolm tundi. Kolm tundi kuus ja see on kõik. Kui sa ei saa tulla või unustad, siis sinu võimalus sel kuul oma jäätmed ümbertöötlusesse suunata on läbi - pead ootama uut kuud. 

Töötan samas projektis vabatahtlikuna. Tead, kui palju tööd meil on! Kõik logistika, koordineerimine, raskete kottide liigutamine, õues külma käes mitmete tundide kaupa seismine jne. Kogu seda tööd teevad vabatahtlikud. Üritan ikka iga kuu oma abikätt anda, kuigi tunnen veidi piinlikkust, kuna tahaksin teha rohkem. Ainus takistus on aeg - ei jõua.

Mis on sinu suurimad zero waste raskused?

Kõige vaevanõudvam ja küllap valusam aspekt on tuua nullkululisi praktikaid kodus käiku ilma teistele inimestele haiget tegemata. Mulle üldse ei meeldi oma kallimaid survestada, ent vahetevahel ma tunnen kuidas minu harjumused võivad teiste jaoks tüütud olla. Mul on liiga suur kontroll prügikasti osas!

Minu isiklik suurim raskus on aga veekulu. Üritan ikka vähem vett kasutada, sest ma tean, et võiksin palju tagasihoidlikumalt seda tarbida. Mulle tundub, et see on minigitsorti vene värk: kummalisel põhjusel venelased ei muretse üldse oma veekulu pärast. Mõne jaoks on täiesti normaale avada kraan ning lasta veel niisama joosta. Ka minul oli see harjumus, enam õnneks mitte. 

Aga eks komistuskive ole veel - talvel komposteerimine, kohaliku toidu ostmine ... võin seda nimekirja täiendada siin tunde! Aga ma ei muretse, sest ma tean, et lähenedes oma probleemidele sammsammult, saab päeva lõpuks kõik korda.

Mis on olnud kõige lihtsam samm? 

Ütlesin ei kõrvatikkudele ja puuvillast meigieemalduspatjadele. Ma lihtsalt lõpetasin nende kasutamise. Lihtne.

Mis nippe sa saad anda inimesele, kes on zero waste elust huvitatud?

Hea nõuanne: ära võta kasutusele sinu jaoks harjumatuid tooteid, kui nn vanad on otsa saanud. Kasuta neid kordamööda. Näiteks osta tahke šampoon enne kui su tavaline toode on alles. Nõnda on sul lihtsam uute ja "kummaliste" toodetega harjuda ning kui sa leiad, et need sinu jaoks ei tööta, siis sul on piisavalt aega, et leida teine alternatiiv. Võta rahulikult, ära survesta end - nõnda imestad isegi, kui kaugele võid jõuda.

Kommentaarid

Populaarsed postitused