MINU VERMIKOMPOSTIMISE LUGU

Lõikusin omale just ananassi taldrikule, panin mõned koored ja lehed vermikompostikasti ja ülejäänud Biobagi korvi. Taipasin sel momendil, et nii kummaline kui see ka pole, siis minu elu, mu korter, minu päevarütm, minu kohustustekoorem, minu mõttemets jms ei ole mitte kuidagi risustatud-mõjutatud selle poolt, et mul on köögilaua all umbes 100 ussikest, keda ma biojäätmete lagundamiseks pean. Olen võtnud omale uued koduloomad, kelle olemasolu enamikust ajast mul ära ununeb. Köögilaua all on lihtsalt üks ämber, kuhu ma paari päeva tagant mõningaid toidujäätmeid panen. Ei näe ma seal ühtegi ussi ega midagi. Aga ometi nad seal kusagil väänlevad, vongerdavad ja mugivad. 

Kui hästi otsida, leiab siit blogist mõne vanema postituse, kus ma ütlen, et ükski uss mu ukseläve ei ületa. Päris pikalt olen vermikompostimist siseruumides pidanud üheks jõledaks komposteerimise vormiks. Aasta aega tagasi oleksin vabalt seda hullu, kes omale tuppa ussid võtab, napakaks nimetanud. Täna olen see peast soe ökohull mina... Ja siin ma siis olen: söön oma sõnu samal ajal, kui ussikesed nosivad köögilaua all mu ananassi. 

Ahjaa, ja muide. Ma kardan usse. Siin on minu vermikompostimise lugu.








Vermikompostimisest kuulsin mitu aastat tagasi läbi Kompostiussi blogi. Keegi kunagi pakkus mulle koostöö osas ka võimalust vermikompostimist katsetada, aga kuna tollal ei olnud ma sellest ideest mitte kuidagi vaimustuses, siis loobusin sellest silmagi pilgutamata. Sinna see ussikompostimine jäi. Eelarvamuste ning vähese informatsiooni tõttu ei ole ma viimase nelja aasta jooksul kordagi mõelnud, et biojäätmeid saab koguda ja komposteerida ka ise, oma korteris. Kes on aga pikemat aega siinset blogi lugenud, see teab, et biojäätme sorteerimine on olnud minu rist ja viletsus. Praegugi ei ole meil ju mingisugust võimalust tegelikult biojäätmeid sorteerida. Olen oma biokonteineri draamadest kirjutanud pikemalt postituses Kui biokonteinerit ei ole

Paar kuud tagasi lugesin ma Wasteland Rebel blogist, kuidas tema kasutab vermikomposterit. Ma kahtlustan, et minu leebumine ainuüksi seda postitust lugeda, tulenes sellest, et ma olin biojäätmetega jauramisest väsinud. Sain teada, et vermikompostimine on lihtne, lõhnatu, mugav ja passib isegi esteetiliselt interjööri. Natuke tiksus see mõte, ussikompostimine, mul kuklas ja tasapisi hakkas meeldima. Kas pole mitte kummaline, et ühest kategoorilisest "ei"st võib saada "võib-olla" ja isegi "jah, miks mitte"?

Paar kuud hiljem, septembris, tulid ussid meie koju. Ussikesed sain ühelt lugejalt, kes neid lahkelt oli nõus pakkuma. Kellel sääraseid tuttavaid ei ole, siis Eesti ettevõte Compost It müüb ka usse. #notsponsored

Ussikesed jõudsid minu koju nii, et ma ei olnud nende elamistingimusi korralikult ette planeerinud. Olgem ausad, ma olin siin peres ainus, kes oli motiveeritud ussidega koos elama. Nõnda leiutasin ma käigu pealt oma uutele lemmikloomadest korterikaaslastele koha, kus süüa-magada-puhata-mängida. Kaks sojapiimapakki näisid olevat ideaalsed - kergelt töödeldavad, vedeliku väljavool keeratavast korgist, täpselt paras suurus ajutiseks eluasemeks. Umbes kolm nädalat said nad selles tetrapakisüsteemis ära elatud kuni ma neile uue kodu tegin. Ega nad ei oleks saanud seal kauem tegutseda, kuna ussid ja stabiilne niiskus oli ühe tetrapaki põhja juba vaikselt ära söönud.

Tetrapakkidest süsteemi valmistasin nõnda, et lõikasin ühe tetrapaki põhja ära ja teise põhja tegin paraja suurusega augud. Panin anumad teineteise sisse nõnda, et nõrgvee sai korgiga välja kallata ning ülemise kork töötas ventilatsioonina. Ülemisel osal lõikasin ära ka kolm külge, et moodustada kaas, millega uusi toiduaineid lisada.

Tetrapaki süsteemiga töötamine oli lihtne ja tülivaba. Mulle, kui tõelisele rohenäpule oli säärane lahendus vast kõige parem. Kui ma oleksin testperioodi aeg jõudnud tõdemuseni, et vermikompostimine ei ole minu jaoks, siis poleks olnud üldse mingisugust probleemi vabaneda neist tetrapakkidest kui ka ussidest endast. Müüakse ju päris krõbeda hinnaga spetsiaalseid anumaid, ühele väikesele eksperimendile säärane investeering teha näib totter.






Kui rõõm sellest, et ussid siiski voodisse ei roni (nad kardavad päikesevalgust) oli kätte saadud ja palja silmaga oli näha, et vermikompostimine päriselt ka töötab, siis oli aeg ussidele juba suurem kodu muretseda. 

Algselt oli plaan teha vermikompostisüsteem suurtest metallist konservpurkidest, ent kuna nende töötlemine oli raske ja õigeid töövahendeid mul nappis (murdsin konservipurgi põhja auke "puurides" oma kööginoa otsa ära...), siis loobusin sellest mõttest. Üsna pea sain omale aga ühed üheksaliitrised krohvvärvi panged, mida oli juba palju mõnusam lõikuda ja puurida. Neist tegin oma uutele korterikaaslastele kolmekorruselise kodu ja kogu kupatuse panin paberkotti, et silmale oleks kenam vaadata. Kompostril on enamuse ajast muidugi kaas peal. Fotode jaoks võtsin teise lihtsalt ära. Kadri blogist Terviklik Ringlus saab lugeda kuidas tema omale ussikasti käepärastest vahenditest valmistas.

Andnud olen ma neile erinevaid asju. Kuna käsil on endiselt katsetamise faas, siis testin mida ja kui palju nad on suutelised utiliseerima. Seniks võin öelda, et toalillede lehti, vanapaberit, kurki, kohvi, tomatit ja viinamarju nad söövad. Pole veel tähele pannud, et miski on jäänud puutumatult, kuigi ega ma ei käi seal just pidevalt sonkimas. Tetrapakist plastämbrisse usse tõstes nägin, et esimestel nädalatel antud asjad läksid nagu soojad saiad.

Seni puuviljakärbestega, liigniiskusega jms probleemidega tegelema ei ole pidanud. Ükspäev kaant avades pidin küll veidi negatiivselt üllatuma, kuna ämbrisse oli tekkinud suur puhv hallitust. Ilus vaadata, ent kuna meil korteris oli eelmisel aastal jäärapäine hallituseprobleem, siis selle kordumist ma ei soovi.

Täna sellele loole punkti pannes oskan öelda vaid seda, et ei tasu karta seda, millest sa midagi ei tea. Mul on igati hea meel, et julgesin vermikomposti teekonna ette võtta. Mida ma olen kaotanud? Ei midagi! Kamaluga kogemust hoopiski! Ja tead, lahe on kah. Iga toidujäänuse "kadumine" on nagu väike ime. Kui sa ise soovid oma vermikomposti putka püsti panna, siis päris nii lihtsalt see ei  käi, et muretsed ussid ja paned need mingisse ämbrisse koos toidujäänustega. Enne soovitan uurida millised toiduained ei sobi, kuidas valmistada neile ajalehtedest "pesa" jms. Edu katsetamisel!

Kommentaarid

  1. Aga mis hallitusest sai? Kadus ära? On ikka seal? Tegid ise midagi selle nimel?
    Muidu ma olen ussikestega kompostimisest täitsa huvitatud, nii põnev ju! Samas elan kortermajas, kus on väike aed ja nurgas ka kompostikast, seega endal vajadust selle jaoks ei ole, aga kui poleks sellist varianti, siis kindlasti kasutaks :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Segasin hallitava õunasüdamiku mullaga ja suskasin sügavamale. Mind ennast ka väga huvitab, et kuidas ja kas see hallitus kaob.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused