VEGANSÕBRALIK PEREARST?

Käisin üleeile oma uhiuue perearsti visiidil. Olen juba üle aasta Tartus elanud, aga pole (viitsinud, jõudnud, saanud) arsti ära vahetanud. Pealegi ei meeldinud mulle eelmine "arst" üldse. Kirjutan tema jutumärkidesse, kuna oma arsti pole ma mitte kunagi näinud. Mul nagu teoorias oli arst, ma teadsin ta nime, tema nägi mind oma nimistust ja sellega meie suhe piirdus. Arstil olen ma muidugi käinud, aga kuna ta töötas perearstikeskuses, siis kuidagi juhtus nii, et tema asemel teenindasid mind igasugused praktikandid, asendajad ja teised perearstikeskuse arstid. Minu jaoks natuke kummastav, et nelja aasta lõikes on selline asi võimalik. Eks ma muidugi mõistan, et mul ei pea olema isiklik ihuarst, kes kõikide minu tervisemuredega kursis on. 

Küllap näen ma seda suure kontrastiga seetõttu, et enne oma kummitusarsti olen ma siiski 20 aastat olnud ühe ja sama arstiga. Tema on näinud mind kasvamas beebist täiskasvanuni, tema teab ja tunneb mind. Juba see, et me poes kokku põrgates teretame ja naeratame, pakub mulle hingerahu - kui tekib probleem, ma tean kuhu minna ja ma olen turvalistes kätes (bla bla bla). Aga kahjuks sa ei saa hoida oma arsti mitmesaja kilomeetri kaugusel, mina küll ei saa. Minu arst peab ikka olema jalutuskäigu kaugusel. Selle printsiibi järgi saigi siis väike dokumendivahetus ette võetud. Uue arsti leidmisega seadsin aga endale ka ühe teise eesmärgi - leida veganlust toetav perearst, kes võtab minu otsuseid toitumise osas tõsiselt. 



Protsess leida omale perearst, kel poleks midagi veganluse vastu, oli üllatavalt lihtne. Saatsin paar ekirja kohalikele perearstidele ja uurisin nende seisukohti ses osas. Seejärel guugeldasin veidi oma kandidaatide tausta, eelnevate klientide tagasisidet ning leidsin omale sobiva. Muide, skoorisin ka paariminutilise jalutuskäigukauguse. Easy as that!

Üsna pea sai kokku lepitud esmavisiit, mille põhjust ei ole tarvis siin postituses arutama hakata. Esimese kohtumise kohta on uus arst tore, mõistlik ja proffessionaalne. Kohe ma ei öelnud talle, et mina olen siis see, kes igapäevaselt liha-, muna-, piimatooteid jms loomset kraami ei söö. Pigem võtsin ma sellise positsiooni, et kui küsitakse, siis vastan ausalt (eelmiste arstidega ma olen natukene valetanud oma toitumise osas...), aga ninatargalt ma selle infoga lehvitama ei hakka. 

Ühel hetkel arst siis küsiski. Aga mitte nii, nagu ma seda oleksin ette kujutanud. See oli tegelikult natukene naljakas olukord ka kui see pomm sai minupoolt õhku visatud. Nimelt oli tarvis ühe protseduuri tarbeks ülakehalt kõik rõivaesemed ära võtta. Toas oli lisaks minule pereõde, kes hakkas toimingut ette valmistama; perearst, kes püsti seistes mind inspekteeris ning küsimusi esitas ja praktikant, kes kordas mõningaid samme, mida tohter tegi. Nõnda ma siis seisin seal, rinnad paljad, kui mu arst küsis, kuidas ma toitun ning ma vastasin talle, et ma olen vegan. 

Ma pole eales sellises olukorras olnud. Kui mul oleks võimalus valida, millal ja kuidas ma oma uuele arstile seletan oma kõmulist toitumisvalikut, siis kindlasti, oleksin ma riietatud. Vähemalt midagi, mille taha turvatunnet otsides peituda. Saaks kasvõi käed tasku panna! Läks siis seekord nõnda.

Koheselt muutus toas õhkkond ning pärimised hakkasid keerlema spetsiifiliselt veganluse vallas: kas toorvegan? milliseid toiduaineid te ei söö? kas B12 vitamiini võtate? aga D vitamiini? kas regulaarselt vereproove teete? jne. Mulle meeldis, et arst oli veganlusega ja selle "ohtudega" kursis. Kordagi ei vihjatud mulle, et piima peaks siiski jooma või lapsed sünnivad mul kolme jalaga. Pigem oldi toetavad, kuigi ma tundsin end seal natuke imeloomana küll. Küsimust tekitas see, et kui ma näiteks oleksin keegi, kes sööb ainult viinereid ketšupiga, krõpsu, monster energiajooki ja hommikuhelbeid (ma toon näite ühe konkreetse inimese põhjal), siis tema oleks arsti küsimusele vastanud, et söön normaalselt ja kogu seda lisaküsimuste jada ei oleks tulnud. Veganina pean ma käima läbi kadalipu, mida tavaline inimene ei pea. Muidugi parem karta kui kahetseda, aga siiski tahaksin ma olla kõigi teistega samal pulgal. Ma ihkan ka olla tavaline.

Kuna ma stabiilselt oma tervisenäitajaid kontrollimas ei käi, kuigi võiksin ja peaksin, siis sai sel korral ka vereanalüüs tehtud. Täna sain tulemused teada ning hea oli näha, et suremas ma ei ole! Veganlus täitsa töötab, vot siis! Küll aga tuletab see mulle meelde, et ma peaksin oma vitamiine tegelikult korrapäraselt võtma, kui ma muidu olen harjunud/unustanud võtta. Lisaks võiks hingerahuks ka B12 aktiivset vormi kontrollida (passiivne b12 oli korras). 

Oma tulemusi vaadates sain ma aru, et tegelikult ikka ei saa mu keha kõigega ise hakkama ega ole mingisugune imemasin. Kui ma ikka õue eriti oma nina ei pista, kala ei söö ja D-vitamiini ei võta, siis pole ime, et see iseenesest mu kehasse ei teki. Tegelikult olen ma üllatunud, et ma suremas siiski ei ole, sest ma söön-joon umbes 50% ajast jurasti (väikesed kogused, pirtsakas, kommid-koogid-küpised mu arm, rasvased saiakesed - jah, palun!). Seega eesmärk tulevikuks: toitu normaalsemalt, ja võta oma vitamiine korrapäraselt.

Seega küsides, kas Eestis ja täpsemalt Tartus on vegansõbralikke tervishoiutöötajaid, siis on küll! Nii tore! 

Kommentaarid

  1. These are genuinely great ideas in concerning blogging.
    You have touched some fastidious things here.

    Any way keep up wrinting.

    VastaKustuta
  2. Palun, kas Te saaksite reeta oma uue mõistva arsti nime, kuna mul on samuti kavas perearsti vahetus, sest praegune vastab Teie poolt kirjeldatud endisele perearstile + koonerdab eriuuringutele saatmisega ja spetsiifiliste vereproovidega

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused