10 PÄEVA BLOGIDES: BLOGIMISEST

Leidsin, et oleks tore mõte lihtsalt blogida ja seda kümme päeva järjest. Kõigest. Milline on mu päev, millega ma tegelen, mida mõtlen. Ma ei taha rääkida mingitest toodetest, vaid lihtsalt blogida blogimise pärast. See innustus tuleneb sellest, et näen, kuidas erinevatest sotsiaalmeediakontodest on saanud vaid rahamasinad. Kõikide põhimotivatsioon see ju ei ole. Seega miks mitte rääkida alustuseks blogimisest.

Ma ei näe end kunagi selles punktis, kus blogimine oleks minu põhitöö. Esmalt seetõttu, et sedamoodi raha teenimine mind ei huvita ega motiveeri. See ei ole see, mida ma tulevikus teha tahan. Minu teekond nullkulu poole on ainult minu isiklik rännak. Mul on ääretult hea meel, kui siinne blogi ja sellega ühes tehtud koostööprojektid teisigi inspireerivad või innustavad, aga oma elu sellele pühenduda mul ei ole olnud ega ole ka tulevikus soovi teha. Blogimine ei ole minu unistuste töökoht  ja -valdkond ning ausalt öeldes ei ole mu eluprioriteet ka keskkonnaaktivism. Minu süda kuulub ikka kunstile. Võibolla saan neid kunagi ühendada, kes teab. Igal juhul jääb blogimine mu hobiks, väikeseks projektiks, mille kallal nokitseda.

Aga au ja kuulsus? Iseenesest on mul tagasivaatavalt piinlik, et ma olin paar aastat tagasi nõus tegema näiteks Eesti Ekspressiga intervjuud. Kahju, et peavoolumeedia idee on kõike müüa ükskõik millise hinna eest. Häbi toimetajatele ning häbi ka klikiblogijatele, kes omakorda kellegi näritud konti lutsutavad. Ja pealegi, mis au ja kuulsus see ikka on, kui müüvad vaid skandaalid, teistsugusus või lihtsalt see, et arvustad tooteid?

Olen varemgi selle peale mõelnud, et ma oleksin tõenäoliselt palju ausam blogija kui minu tegelik nägu oleks lugejatele teadmata. Ma saaksin palju julgemalt rääkida oma hirmudest, muredest, dilemmadest ja raskustest. Kui mul oleks võimalik minna ajas tagasi, ning valida, kas kirjutada anonüümselt või mitte, siis teadagi, millise stiili ma valiksin.



Minumeelest on blogimine pigem privaatne kui avalik sfäär, mis sest, et üldsuse järgi on iga blogija "avaliku elu tegelane". Ei ole. Blogid ei ole uudistekanalid, blogid ei ole meelelahutusportaalid kirjutaja enda kulul, blogid ei ole luuramiseks.

Pigem on siiski nõnnaviisi: mina avan sulle oma koduukse, sa tuled külla ja me räägime omavahel sõbralikult juttu. Minu kavatsus ei ole sulle midagi maha müüa, salaja või mitte salaja, ning sinu kavatsus ei ole mulle hiljem nuga selga lüüa. Kui sellel eeldusel blogida ei saa, siis blogimine ei ole aus, läbipaistev ning ei teeni kirjutajat kui kohta, kus oma mõtteid korrastada. Mis siis alles jääb? Veebikaubamaja? Ving ja hala? Võltsiirus ja viisakas valetamine? Sisutühi tekstikogum? Kikivarvul ettevaatlikult sammumine? 

Kommentaarid

  1. Sa oled hästi tubli ja huvitav inimene. Kahetseda ei ole mõtet - see ainult paneb Sind ennast täna halvasti tundma. Tegelikult olid Sa minevikus sama tark, osav ja kriitiline kui praegu. Nüüd on Sul lihtsalt valik keda/mida oma teel usaldad ja keda/mida mitte.
    PS. Lisan, et mulle meeldib kuidas fotol on vaasis ainult 3 roosioksa, kuid üleval terve õitepuhmakas!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused