10 PÄEVA BLOGIDES: STRESS

Nonii. Eile sai alguse jõulutrall. Mõtlesime Laurisega omale jõulutuled interjööri osta, mis sest et algne plaan oli raha kaunistustele mitte kulutada. Käisin siis eile Lõunakeskuses ja otsisin tulesid. Leidsin. Ühes nendega komistasin lisaks ühe toreda kingituse otsa ja kuna mul kummitas peas ka ühe kommenteerija mõte potitaime kuusena kasutada, siis ostetud sai ka üks okkaline. Ehket kuusk on tulnud tuppa! 

Eile oli üldse üks kummaline päev. Kuna esimesest detsembrist hakkasid meil päkapikud käima, siis tahtsin juba esimesed kaunistused paika panna. Kaunistusi tuli aga tegema hakata. Mul oli idee valmistada vanapaberist origami meetodil ühed pallikesed, mida siis ruloo külge panna, kuusele ja köögikappidele. Ma ei tea mis eile mul juhtus, aga ma olin nii emotsionaalne ja kannatamatu ning näputöö tegemine välja ei tulnud. Ma ei suutnud järgida ega mõista juhendeid. Pusisin ja pusisin, aga ei saanud hakkama. Väga kummaline. Pealegi olen ma selle sama origami võttega juba teinud asju küll ja küll. Ei saanud lihtsalt hakkama.


Mul on üldse stressitaluvusega kehvad lood. Ma võin küll väljaspoolt täiesti tuim ja vaoshoitud välja näha, aga tegelikult ma põen ja muretsen. Ma teen seda ka nii salakavalal moel, et ma ise seda otseselt ei tunneta ega kontrolli. Kuidas seda aga ära tajun, on nii, et ma alustan mõnda rahulikumat tegevust ja aegamisi tekivad rindkeresse valud. Need on sellised raskemapoolsed mahedad valud. Nagu pistaks peale jooksmist, ainult et rinnus, mitte ribide all.

Näiteks absoluutselt kõikides maalitundides juhtub mul nii. Ega maalimises kui tegevuses, õpetajas, minu oskustes või keskkonnas probleemi ei ole. Mulle on maalimine just väga hakanud meeldima ja üks asi mis selle just nii mõnusaks teeb on see, et ma leian iseendas aega, et keskenduda. Ma rahunen maha. Lõdvestun. Ja kui ma igapäevastes tegemistes oma murede või üle pea kasvavate kohustustega ei tegele, selles mõttes, et ma ei oska vahepeal puhata, siis pole ime, et kuskilt otsast need ikka tahavad mulle endast märku anda. Ja noh, kui ma tobuke ei kuula ka veel, siis peab ju natuke näpistama ning ebamugavust tekitama.

Rääkisin oma perearstiga ka nendest valudest ja tema ütles, et minu stress, muretsemine või ärevus, ükskõik kuidas seda emotsiooni või seisundit nimetada, võibki väljenduda just siis, kui ma maha rahunen ja aja maha võtan.

Blogides tekib mul ka see tunne, muide. Või siis kui ma Illustraatoris midagi teen, midagi endale ja oma lõbuks, pean ma silmas. Kui on mingisugune kooliga või tööga seonduv asi, siis ei kipita minus miski. Teen tuimalt ära, tähtaeg õlale koputamas. 

Huvitav, kas need valud on siis nagu head valud või? Selles mõttes, et mu keha annab mulle märku mil ma puhkama hakkan? 

Kommentaarid

  1. Jah, meie kehad on väga targad ja annavad alati märku kui puhkust on vaja. Seega ma nimetaksin tõesti neid headeks valudeks. Nt väga levinud on ka see, et nädala lõpus puhkepäevadel hakkab pea valutama, sest siis on pingelangus. Ilmselt oleks siis vaja rohkem puhkehetki ja aega lõõgastumiseks.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused