PARIMAD KINGITUSED, MIDA OLEN SAANUD

Hakkasin oma peas ketrama erinevaid kingitusi, mida ma üldse oma elus saanud olen. Ei pidanud kaua mõtlema, kui turtsatasin järsku naerma, sest et suur osa minu lemmikutest kinkidest on olnud kuidagigi seotud pappkastiga. Naljakas.

Teine kentsakas asi on see, et nii kummaline kui see ka pole, siis oma lühikese eluea jooksul (saan jõuludel 24), ei mäleta ma enamikke kinke, mida olen saanud. Ma ei taha midagi halba öelda neile kallitele ja armsatele inimestele, kes mulle on midagigi kunagi kinkinud, aga päris palju kingitud kraami kuidagi nagu pudeneb unustustehõlma. Paljusid olen ma edasi kinkinud, mõningaid ka isegi ära visanud. Mõned lihtsalt jäävad sahti põhja, kunkusse, riiulile tolmu alla. Eks minagi olen ka selliseid kinke teinud, mis olid tehtud ainult žesti enda pärast. Kogu see kinkimise teema on nii keeruline! Või siis me lihtsalt juurdleme selle sääraseks.. Igal juhul aga mõtlesin ma hoopiski kirja panna kõik need toredad kingitused, mis on mu südame soojaks teinud ning meelde jäänud, kui ka küllap igavesti meelde jäämas.



Kast number üks

Ma ei mäleta kui vanaks ma sain, aga mu sõbrannad kinkisid mulle sünnipäevaks ühe suure ärakaunistatud pappkasti. Kast oli umbes meetri kõrgune ja pealevaadates oli näha, et tüdrukud olid leidnud aja, tulnud kokku ning selle ette valmistanud. Igaüks oli kasti ka midagi poetanud, aga mida, seda ma enam ei mäleta. Vahet ei olegi, sest et see kast ise oli mulle palju kallim, kui ükskõik mis ka selle sees oli või oleks olnud. Minu jaoks sümboliseeris see totakas papikobakas seda, mis meil tol momendil oli ja see jääb selle sõpruse pitseriks.

Kast number kaks

Minu ja Laurise teisel kohtumisel kinkis ta mulle ühe suure ning raske pappkasti. Selle sees olid ühe Rootsi vanadaami käsitöötarbed. Puiklesin seda vastu võttes kaua, kuna säärased esemed peaksid "perekonda jääma". Tollal me olime ju põhimõtteliselt veel kontvõõrad. Ühel hetkel ma siiski leebusin ning olin nõus kasti vastu võtma.

Kodus avasin ettevaatlikult pappkasti ning pakkisin selle aegamisi iga tillukese koostisosani lahti. Pea iga väiksemgi detail oli omaette kotis, assortiikarbis või lihtsalt ajalehepaberi sisse mässitud. Pitsid, paelad, nööbid, sukatripid, siidiniidid, kummalised tööriistad, klaaspärlid, riidetükid, lõikelehed - mida kõike sealt ka ei leidunud! Hea mitukümmend aastat vana pudi-padi, millel igaühel oli kindlasti oma lugu, sai ilusas kevadises päikesevalguses taas pikast talveunest üles äratatud.

Taaskord ei olnud ma õnnelik nende asjade endi omamise üle - mis sest, et suure austuse ning hoolega kasutan neid tänaseni ning ka edaspidi - vaid hoopistükis tundsin ma suurt au. Ma ei oska seda eriti hästi seletada, aga nende asjade lahtipakkimine pani kuidagimoodi aja seisma. Kõik need lõhnad ja teistmoodi materjalid ... Kes oli nende eelmine omanik? Mida ta küll parandada võis? Miks ta seda või teist projekti ei lõpetanud? Kuidas need asjad küll minuni jõudnud on? Vahetevahel tekkis mul isegi tunne, et ma pakin seda lahkunud hinge oma korterisse tükk tükihaaval lahti.

Täna saan ka seda öelda, et kasti sisu jäi perekonda :)

Kast number kolm

See mälestus pole vana, tegelikult ka sisu poolest üldse mitte eriline, aga ometi minu jaoks oluline. Sain pea aasta tagasi ühelt oma lugejalt pakkumise, kus ta käis välja idee, saata mulle oma vanu kunsti- ning kontoritabeid, mis tal kunstikoolis käies üle jäid.

Täiesti suvalisel päeval, rutiinis ning igavas hallis meeleolus läksin smarposti automaati, võtsin vastu oma saadetise ning läksin koju. Tegin süüa, koristasin laua, viisin bioämbri välja ning ühe mõtetu päeva kirsiks jätsin selle müstilise pappkasti avamise. Oma sisu poolest oli kast samuti igapäevane ja võiks isegi öelda, et igav, ent mul oli ikkagist naeratus kõrvuni. Kastiga oli kaasas ka postkaart. Käsitsi kirjutatud väikese kirjakesega. Seda oli nii kummaline lugeda. Mitte lihtsalt üks kommentaar telefoniekraanil, trükitud email, küsimus facebookis, vaid hariliku pliiatsiga inimese - ma toonitan, päris ehtsa inimese - poolt kirjutatud kiri. Minule. Põhimõtteliselt võõralt inimeselt, kes mind justkui teab, aga kelle olemasolu ei oska ma isegi ette kujutada.

Olen varemgi kirjutanud, et blogimine on nagu mereposti stiilis päeviku pidamine. Sa ei tea eales, kes loeb, kus, miks, milline ta välja näeb ning mida ta mõtleb. Sa isegi ei tea, kas see on inimene. Ehk üks kajakas, kes vees hulpival pudelil jalapuhkust peab? Või üks siig, kes vettinud paberiplögast mööda triivib?

Kasti sees olnud asjad on kasutuses või juba otsa saanud. Kast ise on leidnud oma tee ammu ammu vanapaberikonteinerisse. See, mis aga jääb, on postkaart mu korteriseinal.




Millised on sinu parimad kingitused, mida saanud oled?

Kommentaarid

  1. Väga huvitav oli ka ise hakata saadud kinkide peale mõtlema. Väga vähesed on meeles... Kõige eredam mälestus on sellest kui sõbrad kinkisid mulle suure kandikutäie mandariine, millest igaühe ümber oli keeratud pabeririba ühe minu isikuomadusega, mis neile meeldis :). See oli lihtsalt nii südantliigutav. Järgmisena meenuvadki igasugised ise meisterdatud asjad. Aga kõige paremini on mul meeles kingid, mida olen ise teistele teinud. Minu meelest on see isegi parem tunne, kui saan oma käte ja südamega valmistada midagi, mis kellelegi kallile rõõmupisarad silma toob. Eriti kui olen pikalt kinki planeerinud ja selle valmimisse palju aega ja energiat panustanud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii armas 🎁 ja nii hea kingiidee ;)

      Kustuta
    2. Nii armas 🎁 ja nii hea kingiidee ;)

      Kustuta
  2. Mul alati muidugi meeles 2 sünnipäevakinki: mu kass ja koer. Muidugi enne neid olime pikalt planeerinud lemmiklooma võtmist, seega olid need arusaadavad kingid ja suhteliselt lihtsad idee poolest.
    Miskipärast tuleb meelde ka väga palju kingitusi, mille omanikuks olemises ma nii rõõmus ei olnud, kingi saamis hetkel justkui ma oleksin olnud pettunud, et kas nad tõesti ei tea mind paremini, aga eks see avas ka minu silmad, et peaksin rohkem end avama oma lähedastele.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mind jäi paariks päevaks kummitama su kommentaari lõpp. Miks ma sellele küll ise mõelnud ei ole? Olgem ausad, nii mugav on ju enda kookonis olla ning pole ime, et seetõttu ei saa meie kallimad meid tundma õppida. Jõuluõhtu on nagu selle näitemängu esilavastus.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused