„VÄIKESED VEGANID“

Sain just Anniina Ljokkoi „Väikesed veganid. Laste kasvatamisest ja toitumisest“ raamatuga ühele poole ning jäin mõtlema, kellele seda lugemistükki kinkida. Muidugimõista olin ma selle ilmumisega kursis, ent suure ebaausa eelarvamusega eeldasin, et see raamat pole mulle. Vähemalt mitte veel, kuna järgneva kümne aasta jooksul perelisa kindlasti oodata ei ole. Küll aga võta näpust. Tore lugemine oli ja ma ei tundnud kordagi, et ma olen vale sihtgrupp. Pigem andis trükis hea ülevaate Eesti vegankogukonnast, selle muredest ning hirmudest. Raamatut lõpetades saab igaüks aru, kes või mis on vegan, millised on tema väärtused, ning kust ja mille tõttu need tulevad. 

Raamatu puhul meeldis mulle see, et autor oli kaasanud mitmekümneid erinevaid inimesi, kes oma kogemustest rääkisid või teatud teemat lähemalt tutvustasid. Koheselt tekkis soe mõnus tunne, et mina oma "kummaliste" vaadetega ei ole üksi. Raamatu järgi olevat maailmas rohkem veganeid kui Eesti riigis inimesi. Tore oli ka endal avastada tuttavaid nimesid, kelle osas ma ei teadnud, et nad on veganid või isegi sellest huvitatud, lähemalt kokku puutunud. 

„Väikesed veganid“ ei keskendunud ainult toidule ning tervisele. Nippe ja soovitusi anti ka näiteks käsitööõpetajatele või ekskursioonikorraldajatele. Kuidas kasutada sõna vegan? 

Raamatu lõpupoole on kirjas Marek Strandbergi mõttevahetus, kus ta juurdleb täistaimetoidu ja keskkonnasõbralikkuse seose üle. Iseenesest seda, kui ka loomaõigusluse poolt jäi minumeelest väheseks. Kui nüüd järele mõelda, siis raamat kõnnib piiril, kus see on mõeldud lugemiseks nii veganile kui ka asjatundmatule. Ta pakub mõlemale midagi, aga ei saa saa ka öelda, et annab kõiki ülevaatlikke ning põhjalikke vastuseid. Raamatu alguseski tegelikult kirjutab Anniina, et selles raamatus saavad sõna veganid. Seega võib eeldada, et lugejal on eelnev kontakt veganlusega juba olemas, kasvõi napp, ja raamatut lõpetades saab ta minna juba konkreetsemate küsimustega ise edasi. 

Selles kirjutises ei paisata lugejale ette argumente valimaks veganteed. Pigem tutvustab see juba olemasolevaid veganperesid ning eeskätt rõõmsalt ning elutervelt kasvavaid lapsi. 

Mulle näib, et see raamat on teesillutis kahtlejate ja praktiseerijate vahel. Kui vastata nüüd minu küsimusele, kellele seda raamatut kinkida, siis pakun välja, et see on mõeldud vanavanematele, tädidele, onudele, klassijuhatajatele, lasteaiakasvatajale, lapsehoidjatele ja teistele, kes puutuvad kokku ühe konkreetse põnniga, kelle vanemad on veganid ning seetõttu kasvatavad ka oma last veganiks. 



„Väikesed veganid“ on pehmete kaantega Anniina Ljokkoi raamat, millega on kaasas Katharina Grepp imeilusate illustratsioonidega värviraamat. Raamatu on kirjastanud AJA kirjastus, trükitud taaskasutatud paberile. 

Ja muide, homme, 11. detsembril, kell 17:30 toimub Tartus Oskar Lutsu raamatukogus raamatuesitlus. Vestlust modereeerib Ajakiri Vegan peatoimetaja.

Kommentaarid

Populaarsed postitused