EILNE MÜSTEERIUM

No ma ei tea mis jalaga mina hommikul voodist tõusin, et minu päev niimoodi algas nagu see algas, sest et juhtus midagi kummalist. Kohe midagi väga-väga kentsakat toimus täna. Uskumatu. Lihtsalt uskumatu lugu. Mis juhtus?

Sätin mina end kodust välja, et jõuda kümneks kooli. Nii. Korteriuksest välja kõndides mõtlen, et peaksin ühe kangarulli endaga kaasa võtma.

Nimelt olen ma paar nädalat tagasi viinud oma niinimetatud kangalao, mis on tegelikult kolm suurt kile- ja prügikotti täis kangaid, kortermaja esimesele korrusele hoiuruumi. Seal hoitakse igasugust kraami: jalgrattaid, mööblit, riidestangesid, surnud taimedega lillepotte, näiteks üks märkelaud passib seal juba kaks aastat. Noh, igasugust jura, eks. Miks siis minu jura ei võiks seal olla? Mõeldud tehtud.

Täna aga hoiuruumi astudes sain silmapilk aru, et minu suured kotid kangastega on kadunud. Neid ei olnud seal ruumis. Mitte ühtegi neist. Tühjus. Läinud. Paanika. KUS MU ASJAD ON? Kes võttis? Miks? Kas keegi varastas need või hoiab mu vastu vimma? Mis toimub?

Kuna mulle meeldivad igasugused müsteeriumid ning detektiivilood, siis pole ime, et ma hakkasin asja uurima eesmärgiga oma kraam kätte saada ja ka seepärast, et põnev oli. Inspekteerisin ruumis ringi - kas on näha mõnda märget? Kas midagi jäi vargast maha? Kas midagi on ka teistelt kadunud?

Päris kiirelt sain aru, et ruumist on läinud kolm minu kotti (millest üks oli 200l prügikott äärest ääreni täis kangaid) ja üks potitaim, mis mu kottide läheduses oli. Taim minu oma ei olnud. Kõik muu tundub olevat ruumis aga sama.

Tundub kummaline, et keegi viib ära kõik mu kangad, mitte ei ole sorteerinud omale välja ainult tema jaoks ilusamad. Kotid olid kõik väga rasked, ning naljalt nendega minema ei jookse. Samas oli võetud ka kellegi lillepott. Mida see tähendab?



Kõhutunde järgi lähen majast välja otsejoones meie prügikonteinerite juurde. Kes teab, äkki on see mu võimalus. Kasvõi õhkõrn, aga kontrollimine ei võta mul ju tükki küljest.

Avan konteinerikaane ja hakkan sonkima, mis seal ikka. Mis sest, et inimesed kõnnivad päevavalges mööda ning mu heleroosa sulejope võib iga ettearvamatu liigutuse tulemusel mustaks saada. Kougin ja kougin, kuni ... näen oma ühte lõngakotti! Ahaaa! Tõmban selle välja, ise entusiasmist põlemas. Mis see siis tähendab? Ma olen samal ajal ka tohutult vihane, et keegi on mu asjad võtnud ning ära visanud. Miks ma pean oma asju prügikastist otsima?

Sahmerdan konteineris edasi, mis küll tegelikult tähendab ettevaatlikult kottide liigutamist, et end ja oma kadunud kangaid mustaks ei tee. Konteineris on ju kõike määrivat: kohvipaksu, jogurtitopse, taarat, toidujäänuseid. Kahjuks aga rohkem ma oma asju seal konteineris ei näe.

Mis seal ikka, asun teise olmejäätmete konteineri kallale ning üsna pea tõmban sealt ka välja oma ühe teise kangakoti. Kõik alles ja tip-top korras. Super. Aga kus on minu kolmas, see kõige suurem kott? Sellest ilma jääda oleks tõeline piin, sest et seal ei ole mingid suvalised lapid ja tükid, vaid kallid ja ilusad kangad. Seal on isegi üks mantel, mida ma tikin juba teist aastat järjest! Aga noh, kui ei leia, siis eks ma olen ju ise loll ka. Pidin ma oma tavaari sinna hoiuruumi siis viima või?!

Viin kotid oma korterisse ning mõtlen, et kus ometi see kõige suurem kott on? Kas pean õhtul korralikumalt konteinerisse sonkima minema? Kuidas ma sellises olukorras küll olen? Mul on kiire, ent samas pean ma saama teada, kus on mu kangad. Äkki õhtuks on konteinerid juba tühjendatud.

Majast väljudes mõtlen, et üks õlekõrs mul veel on. Kuhu viskavad mõned jopskid oma prügi? Mitte olmejäätmekonteinerisse, vaid mujale ka ju! Lootusrikkalt sammun biokonteineri ja vanapaberi konteineri poole ning kiikan sisse - ei midagi. Olen juba allaandvalt asjale selga pööramas, kui otsustan veel viimase õlekõrrena vaadata natukene edasi. Meil mingid eriti tolvanid jätavad oma kraami ju konteinerite kõrvale kah. Näiteks on meie pseudoprüginurgas juba aasta otsa üks vettinud ja kohutavalt kole madrats passinud. Mis sa arvad, mida ma näen sellesamuse madratsi peal olevat? Minu hiigelsuur kangakott naeratab mulle vastu. Jehhuu! Asjad on käes!


Higistan kotiga kolmandale korrusele ja puhisen. Kes see tegi nii? Miks selline asi juhtus? Mina ja prügikastid - see on natukene liiga kummaline kokkusattumus. Ja kokkusattumutest rääkides, siis ma ei saa lihtsalt üle ega ümber sellest, et eelneval päeval ning selle sama hommiku alguses määrasid niivõrd paljud pisidetailid ära selle, et ma lähen just sel päeval kooli, just sellel kellaajal ning just sellel hetkel otsustan minna mitte välisuksest välja, vaid hoiuruumi. Sest et kui ma oleksin läinud päev hiljem, nädal hiljem, kuu hiljem, siis ma ei oleks oma asju tagasi saanud.

Kotte esimesel korral õuest korterisse viies märkasin maja ees ukse kõrval olevas prügikastis uut objekti, mida eelmisel õhtul seal ei olnud. Mida ma nägin, oli vana koristusmopp. Selle detaili tõttu kahtlustan ma, et kogu seikluse asjasüüdlane on maja koristaja. Tema perspektiivist vaadatuna võis ta näha mu "prügikotte" kui prügi ja äkki viskas omavoliliselt ära ka siis kadunud potitaime. Pealegi ei olnud minu kottidest midagi kadunud ning justkui poleks keegi neis ka ise ringi tuhninud. Tundub olevat loogiline, eks? Ainult et konteineris ma potitaime küll tähele ei pannud ning miks ei olnud hoiuruumist ära visatud ka muud kraami, mida võiks vabalt prügiks pidada? 

Kommentaarid

  1. Oh, mul on ka selliseid asju juhtunud, ja korduvalt. Ja oi kus teeb viha! Midagi teha ei ole, osad inimesed on mingitel momentidel ja valikuliste asjadega üliagarad...ja kahjuks hävitavad sellega võõrast vara.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kummaline. Arusaamatu. Aga samas ma ikka usun, et kuļļap oli äraviskajal oma adekvaatne põhjus peale selle, et lihtsalt käru keerata.

      (nõme ikka)

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused