KUI MEEL ON NORG



Tavaliselt ei mõju pikk talveperiood mulle hästi. Kui suvi saab läbi, mõtlen ahastusega kuidas ometi ma küll seekord selle pimeda aja üle elan. Üllataval kombel on sellel aastal teisiti läinud. Jaanuar näitab oma saba, peagi on käes veebruar, siis juba märts ning lumi sulanud ja päike üha rohkem väljas. Kõige raskem aeg on üle elatud, pingutama ja hambaid krigistama ma pole pidanud. Võiksin isegi öelda, et ma pole tähelegi pannud, et külm ja pime on mind väsitanud või melanhoolseks teinud. Olen üllatunud, sest sellist muretut talve ma ei mäleta.

Päike on minu vaimse tervise jaoks ääretult oluline kaaslane, ergutaja ja hoolitseja. Kui ma meenutan oma eelmise, üleelmise, üleüleeelmise jne aasta lumiseid aegu, siis pigem seostan neid meelenukrusega. Olen seega alati arvanud, et ju ma olen siis see inimene, kes käib talvel päikese asemel käest kinni sessoonse depressiooniga. 

Ei saa öelda, et sellel talvel midagi teisti oleks. Jah, elutingimused on küll teised kui paari aasta eest, kool teine, sõbrad väljavahetunud jne. Eks seda stressiussi leidub ikka ja kurbi ning väsimusest nõtkeid hetki. Aga parem on, parem kui muidu.

Ühte asja aga olen sellest hilissügisest alates muutnud: ma hakkasin D-vitamiini korrapäraselt tarvitama, sest mul diagnoositi selle puudus. 

Ma ei imesta, kui varasematel pimedatel aegadel olen ma justnimelt selle puuduse käes kannatanud. Niivõrd lihtne lahendus minu talvisele väsitavale masendusele. Aga totu mina ei ole selle peale tulnud. 

Mind näiteks üllatab, et teismelisena perearstiga oma murest rääkides pakuti lahenduseks antidepressante. Olen üpriski kindel, et D-vitamiinist juttu küll ei olnud. Võrreldes neid kahte arstimit on ilmselge, et D-vitamiin on mitmeid kordi ohutum (kasvõi kõrvalmõjude poolest) kui antidepressandid. Kui juba tollal, pea kümme aastat tagasi, oleks mulle tutvustatud D-vitamiini kui olulist toidulisandit, siis kes teab kui erinev oleks mu elu saanud.

Mida ma aga teen, kui ma end halvasti tunnen? Esimene asi on kindlasti see, et ma panen kõik oma mõtted kirja. Võtan tavaliselt tüki paberit ja hariliku, pealkirjastan lehe "MIS ON  VALESTI?" ja hakkan punkt punkti haaval näiteid tooma. Vahel olen ma muidugi hästi dramaatiline ja enda osas ülekohtune (süüdistan, liialdan, mõtlen mustvalgelt), aga oma sessiooni lõpus suudan ma ikka oma kaine meelega end maha rahustada tuues välja erinevaid põhjuseid miks see või too nii on või ei ole või hoopiski panna paika edasist tegevuskava. Säärane väljakirjutamine aitab väga hästi absoluutselt kõikide probleemide puhul. Oma peas ja südames võib inimene asjalood palju suuremaks ja kohutavamaks ajada kui need tegelikult on.

Teine asi on see, et igapäevaselt, olgu minu tuju milline tahes, üritan ma teha oma tulevasele vaimselt kurnatumale minale head. Ehket hoolitsen enda, oma kodu ja lähedaste eest. Kasvõi puhas tuba, kammitud juuksed või suur kauss mandariine aitab. Sest et põrandalekuhjuvad mustad riided, tolmused kapipealsed, rasvased juuksed, külmkapp täis vaid rämpstoitu annab oma pitseri tulevasele stressile, väsimusele või nürile meelele. Näiteks üks asi, mida ma teadlikult teen on see, et filmiõhtul sööme beebiporgandeid (mitte kummikomme ja krõpsu). Või siis kodusel päeval sätin end ikka korda, mitte ei nilli pidžaamades päev otsa ringi.

Kolmandaks leian ma seda, et lõõgastust on tarvis: päris ehtsat mõnulemist kuumas vannis, käelist hobi, vaimset teritamist näiteks raamatu või etenduse näol. Viimasel ajal olen täheldanud, et üks minu pingevabastus meetod on passimine telefonis. Jah, korraks on mu aju tarretiselaadne ollus, lõõgastub, ent ma ei kannata enam seda sõltuvuselaadset konutamist välja. Mu meel küll pealispinnaliselt lõtvub ja rahuneb, ent tegelikult ei saa ma sellest mitte midagi. Tunnen, kuidas paar korda päevas ma lasen endal korraks zombistuda, säärane tühi seisak ei anna mulle mitte midagi. Ka lõõgastus peab olema nö õige, andma mu meelele või kehale midagi positiivset.

Kas sa võtad d-vitamiini? Oled tähele pannud, kuidas see sind mõjutab või ei mõjuta? Kas talveperiood on ka sulle raske?

Kommentaarid

  1. Söön juba pikka pikka aega D-vitamiini (ja rauda, magneesiumi+B-vitamiini, aeg-ajalt C-vitamiini ja biotiini ja muudki), aga enesetundes ei märka mitte mingit muutust. Väga imelik. Mul eriti stressi pole, olen täitsa vaba inimene, seejuures materiaalseid muresid pole, teen mis tahan...ja ikka kogu aeg väsinud ja noh, ei ole see enesetunne ka kiita. Kõrvalt vaadates olen 85% ajast positiivne ja kõik on hästi, vahel harva muidugi vihastan või kurvastan. Aga D-vitamiinist mul küll mingit abi pole olnud, kahjuks. Kadestan neid, kes ütlevad, et näe, hakkasin sööma seda vitamiini või joogat tegema vmt ja kohe läks paremaks - mul ei aita mitte midagi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on niivõrd kahju seda kuulda. Täiesti siiralt kahju. Kui mul on olnud aegu, mil kohe eriti jube on olnud, siis kippusin arvama, et keegi ei saa aru, et mul on halb. Nagu sellisest sümpaatiast ja empaatiast oleks teistel puudu jäänud (või ei osanud nad seda väljendada). Igal juhul loodan, et leiad oma lahenduse ja leevenduse. :)

      Kustuta
  2. Mu pidevalt külmetushaigusi põdeval väikelapsel diagnoositi ka d-vitamiini puudus. Paar kuud regulaarset d-vitamiini võtmist hiljem oleme täheldanud, et viirused külastavad last harvem kui ilm ja aastaaeg on hetkel üsna samad kui paar kuud tagasi.

    VastaKustuta
  3. Sajaga loomaaedade vastu6. veebruar 2018 12:04

    Ma ei saa aru, miks Eesti arstid ei tee dvitamiini kampaaniaid ja korralikku selgitustööd?!

    VastaKustuta
  4. Võtan stabiilselt dvitamiini JA olen väga rahul. Ma ei teagi kuidas saaks ilma, kuna Eesti kliima on juba selline... Sombune.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused