TONTLIKUD UNENÄOD

Kummaline, kummaline see maailm meil.

Ausalt öeldes olin täna hommikul endast väljas. Ma ei tea, kas ma olen varem siin maininud või lahanud, et mu unenäod on enamiku ajast hirmsad. Igatahes näen ma põhimõtteliselt iga öö kohutavaid asju - kas teen midagi mina või teeb keegi teine. Mis need teod on, kes või mis mind kummitab pole oluline. Olen säärase eripäraga harjunud elama ning suudan oma unenägudes nähtu osas rahulikuks jääda - säilitan külma närvi ja silm enam pilkuma ei kipu, kui keegi mind õhtu jooksul kümnendat korda üritab "ära tappa". Täna ma aga enam ei suutnud oma normaalseks kujunenud unepiltidega hakkama saada.

Tavaliselt on nii, et minu öine terror kulgeb rahulikus tempos kuni ma lihtsalt hommikul üles ärkan. Ma ei karju öösiti, siple, ega higista. Talun oma õudused tuima kurgina ära ning asi ants. Jah, eks ma muidugi kardan neid asju kohutavalt mida ma näen ning elan seda emotsionaalselt läbi, aga ei saa öelda, et ma kurdan. Ma ei tea, kas ma olen liiga palju koledaid filme vaadanud või ma olen lihtsalt nii tuim tükk, aga ma saan oma teatud eripäralise unenäožanriga hakkama. 

Nii. Täna aga... Ma ei suuda seda isegi sõnadesse panna, mida kuradit (vabandust) ma nägin. Mida ma aga oskan öelda, on see, et ühel hetkel minu ärkveloleku mina sai aru, et see jura mida ma oma unenäos näen ning kogen on üle igasuguse piiri. Keegi rikkus ikka sajaga unenägude eetikakoodeksit. See oli lihtsalt niiiiiiiiiiii õ u d n e. Nagu over the top õudne. Terror, selle kõige ehtsamas tähenduses!

Igatahes, seejärel tegin või siis tegi minu eest minu ärkveloleku mina sellise lükke, kus ma või ta otsustas, et peab mind sellest absurdsusest üles äratama ükskõik millise meetodiga. Ja tead, mis juhtus? Mu ärkveloleku mina otsustas minu unenäo mina karjuma panna. Nii kõvasti röökima, et ma tuleksin sellest unenäost siis päriselt ka karjudes välja. Kuuleksin, kuidas ma päris elus karjun, ehmudes üles ärkan ja sellele lollakale unenäole punkti panen. 

Ma ei mäleta päris täpselt kas see aitas või mitte. Minumeelest ma ärkasin karjudes üles, aga Lauris ei kuulnud midagi. See lõpuvärk on hästi segane. Mingi hetk ma siiski lõpuks ärkasin jahmatusega üles ning nüüd siin seda kirja pannes olen suuteline meenutama.

Ma ei ole midagi sellist varem kogenud. Ühtäkki olen ma isegi meelitatud oma käitumise üle, sest see, mis juhtus oli ju nii kaval. Kummaline, teistmoodi, tontlik ja omal moel siiski lahe. Tunnen turvatunnet, et ma olen hoitud - isegi unenägudes leian ma või antakse mulle müstilisel kombel jõudu. Võin arvata, et olen omapäi - üksi siin õudsas külmas maailmas, aga õhtu lõpus siiski selgub, et mõned trumbid tagataskus või kaitseinglid õlal ikka on.


Üks vähemkoletuslik pilt siia lõppu Rääbust, kes enne magamaminekut muinasjuttu loeb:

Kommentaarid

  1. Tore on lugeda, et suhtud sellesse niivõrd mõistlikult. Arvan, et nii ongi - meid miski (meie enesekaitserefleksid ehk?) kaitseb. Huvitav on ka teada saada, et nii rahuliku naisenääpsu unenäod niivõrd koletislikud on. See ütleb Su iseloomu kohta, et oled tundlik, kuid tugev. Toredat teisipäeva!

    VastaKustuta
  2. Ma näen ka vahel selliseid õudused et hoia ja keela. Ei teagi, mis aitaks.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused