AASTA OTSA RIIDEID EI OSTA

Päris hirmutav pealkiri eksole? Olen terve jaanuarikuu näinud-kuulnud samateemalisi mõttearendusi. Terve instagram kihab vastuseisust rõivaste meelevaldsele tarbimisele. Ka viimastel nullkuluteemalistel vestlusõhtutel tuli sellest juttu. Häshtääg #yearwithoutshopping on ringlemas.

Keegi võtab ette kuise antipoodlemise paastu, teine jälle keelab end nädalavahetuste šoppamiste eest. Mõni seab eesmärgiks omada vähem, elada aeglasemalt ja askeldada lihtsalt rohkem isepäi pannes pausile kauplusterütmid, moevoolu, reklaamid, vaba raha näppudelt mahalibistamise. Hingeviiv.


Kõlab inspireerivalt, mina aga ei taha hakata tegema lubadusi, millest kinnihoidmist ma garanteerida ei saa. Ma ei taha omale selliseid piiranguid, olgu, et need on meelierutava ja jutuainet tootva "väljakutse" nime all. Vajan oma ellu vabadust, omaperemehelikkust, ent ometi tundub see idee, tervelt aasta otsa ühtegi rõivast ostmata, kaasakiskuv, intrigeeriv ning isegi asjalik olevat. Näen, kuidas juba üksnes sellest mõtlemine värsket hingamist toob. Võin lausa vanduda, et sel on üks imeõrn kevadine päikese ja mulla lõhngi küljes. Selline... pelglik, imetabane ja vaevu käegakatsutav. 

Mingi osa minus näeb selles lubaduses vaid mõtetut enese piiramist. No mõtle, äkki kevadisel väljamaareisil näen midagi erilist ning ei saagi seda endale lubada, sest takistus on üks lollakas jaanuarikuine lubadus. Või siis suvel selgub, et ma vajan kannapöördelist stiilimuutust? Sügisel ei meeldi äkki enam vana mantel rohkem või selgub, et pükse on vähe? Mis siis kui keegi kutsub ballile või pulma? Aga kui võtan kaalus juurde ja vanad hilbud selga ei lähe? Või siis vajan mõnipäev kaltukates hullamist, et närve rahustada? 

Säärane luksus, vabadus ja nauding osta omale uusi rõivaid, mängib minu elus olulist rolli. Võin teha külma nägu, omada kapselgarderoobi ning väita, et välimus mind ei huvita ning enese ehtimine on ülehinnatud, aga päeva lõpus pean endale tunnistama - valetan endale.

Olen uhke, et olen saanud oma šoppamishaigusest lahti. Enam ei käi ma üle päeva kaltsukates või kiirmoebrändikauplustes rõivaid nillimas ja olen normaliseerinud ka oma garderoobi sisu. Mul on umbes 25 rõivaeset; sokke, sukke, kindaid, pesu, kingi, jopesid sisse arvestamata. Sellest väikesearvulisest hilbuvarust olenemata ihkan ma südames suurt garderoobi. Ma ei võta seda unistust küll väga tõsiselt, aga mingiks konfliktiseemneks see ikka ja alati jääb. Noh, see on see endise sõltlase jutt. 

Rõivasteteema minu jaoks eriline ja hingelähedane. Olen see, mida kannan. Rõivad toetavad minu isiksust, teevad mind rõõmsaks nii riidepuul, vitriini taga, ajakirjakaanel kui ka seljas peegli ees. Mulle meeldib neid kavandada, valmistada kui ka kanda. Kui võtta ära minu maailmast riided ja tekstiili, siis see võrdub vist samaga, kui võtta mult nägemis- ja kompimismeel. Ma ei saa ilma ega taha ka.

Oma igapäevases tarbimises, kus eesmärk on nullkulu, rebin ma peamiselt kahel rindel. Poest ostan tooteid eesmärgiga, et need oleksid võimalikult vähese pakendiga ja need ei oleks loomsete koostisosadega. Oi kui palju olen ma mõelnud, et zero waster on ikka nii lihtne olla, kui sa sööd liha, muna ja piima. Olgem ausad, neid tootegruppe on väga lihtne saada ilma pakendita. Veganlus+zero waste on aga päris kentsakalt kõrged eesmärgid. Kui lisada sellele veel see, et lõpetada riietenautlemine šoppamise näol, siis see olukord hakkab juba vangla tunnet tekitama. Piiranguid on liiga palju. Vähemalt praeguses ühiskonnas, minu mätta otsast vaadatuna. 

Inimene, konfliktsuse kehastus, näeb selles lubaduses ka vastupidist peale enese piiramisele. Üllatus üllatus. Kui istun maha, mõtlen rahulikult kõik oma probleemid, mured ja küsimused läbi, et end hüpoteetiliselt riieteostmispaastuks ette valmistada, siis kokkuvõtvalt võin öelda, et ei kaota keegi kui selle väljakutsega liituda. Jah, põhimõtte pärast säärane lubadus häiriks mind, sest ma näen selles  kitsendusi, aga suures plaanis ei juhtuks vast mitte midagi. Elu läheks ikka nii edasi, nagu too alati läinud on. Ja pealegi, mida ma siin pablan? Kui keegi kutsubki ballile või pulma, siis pole mul ju üldse mitte keeruline see maani pidulik kleit valmis vorpida. Võtan kaalus juurde? No siis tuleb vanad püksid lihtsalt laiemaks teha. Mantel ei meeldi enam? Lõika alläär lühemaks, tiki hõlmale midagi põnevat, pane uus vooder - vaevalt, et ideedest puudu jääks. Tuleb stiilimuutuse tuhin? Kangast on, lõikeid teha oskad, õmmelda kah. Kui see "äkki või mis siis kui..." ühel päeval kätte jõuab, siis lihtsalt võtad ette, teed ära ja asi ants. Vaja šopeldes närve puhata? Maryliis, palun loe rohkem raamatuid, käi rohkem sõpradega väljas ja liiguta end! Ainsad takistused on probleemid, mis loon ise, ent mida pole raske ületada.

Niiet.... väljakutse vastu võetud!

Kommentaarid

  1. Jah, ega alati polegi just vaja riideid osta. Kui mul oli lõpetamine, rentisin hoopis oma lõpukleidi. Nii loomulik tundus, et ma ei osta endale üheks korraks kallist kleiti, sest ilmselgelt, kui järgmine suur tähtpäev tuleks, ei sooviks ma seda enam kanda. Jõudu väljakutseks. 😉😉
    Ise lugesin üle, et 2017 ostsin 11 riideeset (k.a. jalanõud) nende hulka kuulusid ka sokid ja aluspesu. Eks näis paljuga see aasta hakkama saan ☺️

    VastaKustuta
  2. Lõpukleidi rentimine on tore idee.

    Huvitav, kas Vabariigi aastapäeva vastuvõtul naised seda sel aastal ka teevad?

    VastaKustuta
  3. Mul on lausa viimase kahe aasta "saak" nii kesine, et samahästi nagu polekski riideid ostnud.
    Mantel, kleit, püksid, kaks paari retuuse, kaks komplekti pesu, peotäis sokke ja radikuliidivöö :D
    Kingitusena saadud kašmiirsall kah.

    Ülejäänud asjad on mul varasemast olemas ja mind ei häiri, et riided on mõned aastad vanad.
    Kuidas sel aastal ostukäitumine kujuneb - ei hakka ette ennustamagi. Teada on, et ostan, kui on vaja. Ja kui midagi vaja pole, siis ei osta.
    Ühte igapäevakleiti tegelikult oleks nagu veel vaja, üks pidevalt käigusolev on luitunud. Aga ma mõtlesin, et kasutan selle peal valgendajat, teeks laigulise kleidi hoopiski. Vahelduseks on kiiksuga asjad kuidagi väga värskendavad.

    VastaKustuta
  4. Mul oli just ka mõte, et värviks ühe oma pluusi mustade sõstarde või peediga ära, et vanad plekid peita ära 😃 Aga kuidagi ei ole jõudnud veel tegideni...

    VastaKustuta
  5. Väga huvitav ja kõmuline ettevõtmine. Olen seda mõtet isegi oma peas keerutanud ning ei saa salata, et ma tahan ka. Aasta aega riideid ei osta ka minu poolt vastu võetud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tuttavatele keeruline seletada, et selline uusaastalubadus ette võetud...

      Kustuta
  6. Aga mis saab sukkadega? Oled varem kirjutanud, et kannad neid palju. Minul kullysukad kaua vastu ei pea.

    VastaKustuta
  7. Kas fotol oled sina?

    VastaKustuta
  8. Kellega sa tahaksid koostööd teha? Ma ise blogijana mõtlen ka selle peale, et kellega ja kuidas aga olgem ausad, ei ole see nii lihtne otsustamine. vahel võtabki ühendust pealtnäha tore ettevõte, kellel mõnusad tooted, poole suhtluse pealt aga selgub et midagi on mäda. Ja pealegi, kui palju neid täiuslikke tooteid või firmasid üldse olemas on?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks see ole raske teema jah. Täiuslikke ettevõtteid ei ole olemas, aga see ei tähenda seda et neid, kellel on motivatsiooni paremuse poole püüelda, mitte abistada, tunnustada, mitte kaasa mõelda. Päris paljud on huvitatud, mida kliendid arvavad ning nõus nende mõtteid kuulma võtma.

      Kustuta
  9. Seoses riiete rentimisega... ükspäev avastasin sellise laheda lehe, kus lapseootel emad saavad endale pidulikumaid riideid rentida. Kuna endal ka tarvis ning ei raatsi suuremaid summasid hetkel riiete peale välja käia ning enda omad ka hetkel selga enam ei mahu, siis päris hea lahendus. Facebookis on leht Ilus hetk.

    VastaKustuta
  10. Palun tee updatesid. Tundub minu jaoks olevat hirmus raske ettevotmine.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Võtan ette update postitused, hea mõte.

      Kustuta
  11. Tere! Kirjutan Teie blogisse esimest korda, kuna ei leidnud parimat kohta ühenduse võtmiseks. Kirjutan, kuna tahtsin uurida, kust saada vastupidavaid sokke ja sukke? Enamik, mida poest ostan, kuluvad nii kiirelt läbi, et aastat küll vastu ei pea. Üldse imestan, kuidas niiviisi saab üldse asju müüa.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused