MIKS MA BLOGIN?

Jõudsin just Talvevõlumaalt koju. Nüüd olen arvuti taga, Rääbu süles põrisemas, kuum tee näpuvahel ja mõtlen, kuidas sellele suurele küsimusele vastata. Miks ma blogin?

Miks ma säärast teemapüstitust täna teen, sellel on mitu põhjust. Mitu erinevat juhtumit viimase poole aasta jooksul on viinud mind sellesse punkti, kus ma hetkel olen. Olgu selleks üks konkreetne skype kõne L. sõbraga, koostööprojekt Feministeeriumiga, praegune EBA trall, mõni kommentaar või isiklik kiri siin-seal. Ja mis peamine, ilma naljata, on minu blogil täna ka sünnipäev!

Oskan sulle öelda miks ma esimese ropsuga üldse veebipäevikut pidama hakkasin. Tahtsin iseenda jaoks panna kirja retsepte, mis mul õnnestuvad. Vaata minu esimest postitust näiteks siit, see on üks lihtne, mitte kuidagi eriline pesto. Tollal kandis blogi veel nime Kõhupisarad ja ma olin maailma kõige kohutavam kokk. Võisin naljata iga kord midagi põlema panna või üle uputada. Kohvikook mis maitseb nagu toores kartul - kõlab nagu Maryliis. Pastakaste, milles kummalised klimbid sees - jap, see on Maryliis. 

Mul oli ka veider toitumishäire, ma ei söönud normaalselt ja täisväärtuslikult. Mul on tollest ajast isegi üks nimekiri alles, mis on tituleeritud pealkirjaga "Mida ma ei söö". Nimekirjas on ligi sada toitu ja toiduainet - imestan praegu kahe punnis silmaga, et mida ma siis ometi üldse sõin?? Ühel hetkel tundsin ma, et pean midagi oma toitumises muutma ning hakkasin uurima erinevaid toidupõhiseid elustiile. Youtube tutvustas mulle toortoitumist, mille tulemusega hakkasin rohkem teadlikumalt sööma. Uurisin ja lugesin palju toidu kohta. Tegin omale nullist selgeks toitumise alustalad - kuidas saab keha energiat, kuidas seda talletatakse ja kasutatakse, kuidas toit inimest mõjutab. Toortoitumist ma muidugi ei harrastanud, pigem oli teiste inimeste eluviiside jälgimine ning tundma õppimine põnev ja silmiavav kogemus. Tasapisi liikusin veganluse poole - õppisin sööma uusi asju, katsetasin ja proovisin retsepte. Kõht sai täis ja meeleolu läks paremaks. 

Kui kolisin omaette elama, toimusid minu elus mitmed muudatused. Keskkooli lõpetamine tõi mitmeid küsimusi: mida teha edasi, kus elada, kuidas? Kuna kirjutamine on olnud alati osa minust, kooliajalehes kaasalöömise või sahtlisse kirjutatud luuletuste näol, siis oli loomulik ka seda jätkata. Hakkasin paaris väiksemas kohas keskkonnateemalisi arvamuslugusid kirjutama või muud looduse teemadel (näiteks Bioneeris on ilmunud selline lugu: "Isehakkaja abikäsi Eesti metsadest, põldudest ja niitudelt"). Peamiselt nägin tollal oma kirjutamistuhina tulevikku mõnes keskkonnateemalises protaalis, ajakirjas või ajalehes. Kõhupisarate blogi oli pigem selline, kuhu ma panin kirja oma toiduga seotud probleemid või tühised ülestäheldused (olen aastaid näiteks üles kirjutanud mida ma päeva jooksul söön, kui palju, kui palju ma kaalun, ning kui palju on tarvis alla võtta - minu esimestes postitustes on seda vaatevinklit võimalik aimata). Blogi oli selgelt privaatne sfäär ning seda ma ei osanud/teadnud/tahtnud siduda oma teiste, avalikkusele suunatud, tekstidega. 

Pealegi ei ole mind mitte kunagi huvitanud enese avalik jagamine (nö avaliku elu tegelase näol). Maailma tahtsin ma ju oma jälje jätta oma kirjaliku arvamuse ja ettepanekutega, mis on otseselt seotud minu jaoks kõige kallima teemaga - loodus. Eriti veel seda arvesse võttes, et heal lool on potentsiaal ka midagi reaalselt maailmas muuta. 

Ühel hetkel sai aga minu väikene ebaküps egomaailm põntsu. Nimelt oli ühel minu artiklil toimetaja mu seisukohti ning näiteid omakäeliselt leevendanud pehmemaks. Mulle ei istunud tollal see kuidagi mitte ja sellest trotsist tulenevalt otsustasin ma hakata kirjutama sellises kohas, kus minu isegi kõige radikaalsemad ideed või mõttearendused saavad avaldatud. Blogi, kus toimetaja kuklasse ei hinga, näis olevat kõige lihtsam ja parem lahendus. Ja nii saigi - otsustasin sammuda omateed. 

Üsna pea sain ka sellest aru, et see, milline on minu mõttemaailm ja väärtused, lähevad kokku terminiga zero waste. Kiirelt leidsin sellele kohmakale väljendile emakeelse tõlke, vahetasin ära blogi domeeni ning võtsin kirjutamises teadlikult kursi nullkulu suunas. Täna pean ma juba blogi neljandat sünnipäeva.


Minu senine blogiteekonnal sammumine on olnud loomulik - olen käitunud nõnda, nagu süda õigeks peab. Olen minevikus teinud kindlaid otsuseid ning nüüd tagantvaates saan öelda, et need on olnud head. Mul on hea, väga hea meel, et trotslik meel sillutas mulle tee blogimaailma. Kui ma poleks tollal olnud nii keevavereline, siis küllap kirjutaksin tänaseni vabatahtlikkuse alusel mõnda uudiskirja üksikuid emotsionaalseid ökoleinalaule. Ma ei usu, et ma oleksin õppinud nii palju kui ma olen siin, nullkulu blogi mätta otsas seda teinud. Kohanud neid inspireerivaid inimesi, teinud neid projekte, osalenud neis huvitavates vestlustes, unistanud neid mõtteid, mida täna. Olen 100% kindel, et ma oleksin blogi olemasoluta teistsugune inimene. Kes teab, äkki oleksin kogu sellele nullkulule käegagi löönud? Ehk isegi ei oleks nutulaule kirjutama jäänud?

Nüüd sa siis tead, miks ma alustasin blogimist. Miks ma aga praegu blogin? Kindlasti on olukord teine - säärast trotsi ei mäleta ma juba ammu enam, toidutegemine käpas ja kõhu täis saamine on samuti kontrolli all, isegi nii hästi, et sedalaadi "turvalisi ja lollikindlaid" retsepte ei postita ma juba enam ammu. Uhkeldan ja ütlen, et olen nii kõva kokk, et enamiku ajast retsepti järgi enam ei kokkagi! Jah, olud on teised. Privaatsfäär on muutunud avalikuks. Mina olen muutunud. 

Arvatavasti ei oskagi ma sellele suurele küsimusele vastata - miks ma blogin - , sest et aus vastus on see, et ma ei tea. Midagi tean küll.

Blogimine on üks kummaline hobi. Vahetevahel ma ise ka imestan, mis jõud pani mind tollel päeval arvuti taha istuma ning üks tekst valmis vorpima. Mingisugune klikiblogimine, raha-raha-raha, au ja kuulsus mind kindlasti ei huvita, ent ometi ma siin teatud põhjustel olen.

Üks neist on see, et ma tean, et keegi loeb. Jah, ma sean oma mõtted ritta, kirjutan vahel oma probleeme lahti, saan jälgida enda teekonda ning arengut. Kogu see blogimine on mulle kui mõtlevale olendile hea abivahend. Aga ega blogimine ei piirdu vaid sellega. Oo, ei. 

Kõige rohkem pakuvad mulle rõõmu teiste inimeste teod. Näiteks saatis keegi mulle täna foto, kuidas ta tekstiilist meigieemaldupatju endale ja sõpradele tegema hakkas. Või siis üks tuttav rääkis, kuidas mu blogi lugemine innustas teda prügi sorteerima. Keegi alustas vermikompostimist. Kolmas ostab nüüd oma kotiga. Hiljuti küsis omaalgatuslikult üks firma ettepanekuid oma tooteseeria "nullkululisemaks" tegemist. Neid näiteid on palju ja see on tore. See on isegi et ... imeline. See on see põhjus ju miks ma üldse tahtsin kirjutada - et maailmas midagi muutuks! 

Blogimine on ka tööriist, üks päris huvitav asjapulk, mille kõik võlud ei ole meile end veel ilmutanud. Ma ei näe, et tänapäevase moodsa ja jätkusuutliku blogi idee on töötada äriplaani formaadis. Paljuülistatud passiivne sissetulek, kodust töötamise luksus, koostööpartnerid, sponsoreeritud postitused - ma ei leia, et need on need kuldsed piletid, mille järele õhata. Kellel on soovi oma töökoht säärasele ideele üles ehitada, aga palun, pigem tahan ma öelda seda, et see ei pea kõigi puhul nii olema. Blogiga raha teenimine (ükskõik kuidas, peaasi, et saaks) ei saa olla eesmärk. Kui eluterve see on? Ma julgen öelda ka seda, et eduka blogi saladus ei ole koostööpakkumised, passiivne sissetulek reklaami pealt, pildis olemine. Näiteks üks minu lemmikblogisid, zen habits, on fotodeta, reklaamita, koostööpartneriteta blogi, mida loevad miljonid inimesed. Autor on igati edukas, mis sest, et see lugejale kolmandate osapoolteta näkku ei karju. 

Mul on nii kõrini, et blogide väärtust hinnatakse numbrites. Kes püüab täna rohkem klikke? Kes saab selle tähtsa koostööpakkumise? Kes teenis kõige rohkem? Kõrgemale, kaugemale, kiiremini! Täpselt nagu klassikaline kapitalislik majandusmudel, mille kulminatsioon on süsteemi kokkuvarisemine. 

Sellel ja eelmisel aastal oli mul väga hea meel kaasa lüüa Feministeeriumiga koos tehtud projektis, mille tulemusena jagati inimestele tasuta teadmisi, oskusi ja ka tooteid, et keskkonnasõbralikumalt oma igapäevaseid toiminguid teha. Üllas idee? Jah. Head kavatsused? Jah. Kas klikid on olulised? Ei. Reklaamiga lämmatamine? Ei. Raha tegemine? Ei. Kuri, salajane tagamõte? Ei. Kas korraldajad teevad seda, millesse usuvad ja hoolivad? Jah. 

Kõik ei pea blogima nii, nagu "teised" või "suuremad" seda teevad. Latt ei ole seal, kus saab kõige rohkem laike, raha, koostööpakkumisi. Kas tõesti võidab see, kel surres neid eelpoolloetuid rohkem? Ei. Mina näen, et blogimine on kaasav meetod, suurepärane tööriist, mida õigesti käsitledes võib suuri, ühiskonda või indiviidi mõttemaailma muutvaid, tegusid teha. 

Kommentaarid

  1. Huviga ootan postitusi skaalal "no, on ikka hulle siin ilmas" - "ääh, ma olen samasugune friik". Aitäh silmaringi avardamise ning mõttemaalima painutamise eest!
    Kerget klaviatuuriklõbinat ja palju õnne!

    VastaKustuta
  2. Palju õnne ning suur aitäh, et seda teed. Siit saan tihti toetust ja mõtteid, et käituda oma südame järgi ehk rohkem pakendivabalt ja jätkusuutlikumalt. 😉😉

    VastaKustuta
  3. Kas EBAl osaled? Mis sa kõigest sellest marimelli värgist arvad? Võiksid kirjutada rohkem päevakajalistel blogiteemadel.

    VastaKustuta
  4. Blogides peaks reklaam olema keelatud. Kõikjale topitakse seda viimasel ajal. Ei saa kodus uksestki välja minna, ilma et mõni reklaamleht näppu ei pandaks. Õhtul ei saa rahulikult magamagi jääda - kõik sotsmeedia newsfeeed seda pahna täis.

    VastaKustuta
  5. Aitäh, et blogid! Sinu blogi on julgustanud ette võtma muutusi, mida olen ammu tahtnud teha, aga ikka ühel või teisel põhjusel edasi lükanud ja osade asjade puhul käegagi löönud stiilis "ah, mis ma üksi ikka tõmblen". Palju jäätmeid tekib meie perel ikka, aga ma tihti mõtlen jälle, kas saaks kuskilt vähemaks. Mõned näited, mida olen hiljuti muutnud: uued/kasutatud asjad ostan võimalikult naturaalsetest/taaskasutatavatest asjadest; lisaks turukotile on mul terve hulk riidest kotte õmmeldud, kuhu poes toiduvilju/komme/leiba kaaluda; võtsin lõpuks julguse kokku ja kasutan menstruaalanumat. Sidemed tahan ka varsti õmmelda.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused