PRESIDENT: KÕIK PEAVAD MÕTLEMA



Tänane ilm oli imeilus! Päike tuli meil esimest korda, üle pika pika talve, tuppa. Nii pidulik päev. Terve trepp, mis viib ülemisele korrusele, sai päikesesäraga kaetud. Muidugi on täna terves Eestis pidupäev, aga omavahel öeldes, pidasin ma selle sündmuse tarbeks peo juba maha. Lisaks olin eile pool päeva kas torte joonistamas või neid söömas. Päev täis rukkililleõisi, EV100 sümboolikat, lipukesi, päikest. Aga et täna ikka pidulikkuse hõngu kraadike rohkem oleks, käisin korraks poes ja ostsin endale/Rääbule/Eestile suure kimbu tulpe. 

Täna olen Rääbuga üksi kodus, vaatame poole silmaga err´i ja teeme tööd. Õigem oleks vast öelda, et mina üritan arvutiekraani taga tõsist nägu teha ning keskenduda, Rääbu aga niutsub ja viskab klaviatuurile pikali ja nõuab pai ja hammustab jalast kui ei saa ja karjub süüa ja mida kõike veel. 

Mõtlesin viivuks blogida.

Vaatasin presidendi vastuvõttu ning eriti terava kõrvaga kuulasin presidendi kõnet. Kui Peeter Helme on jõudnud juba kommenteerida, et selleaastane presidendi kõne oli igav ja mittemidagiütlev, siis siinkohal lubage palun väita vastupidist. Kõne meeldis mulle vägagi, kuna üks läbijooksvatest teemadest oli puhta elukeskkonna olulisus, teema, mis tihtilugu ilmub meediapilti, avalikesse sõnavõttudesse, olulistesse kõnedesse siis, kui käes on katastroof. Tõsi, silma ja käega katsutavat looduskatastroofi eestlane igapäevaselt ei näe ning see ei mõjuta otseselt/näiliselt tema elukvaliteeti. Küll aga ega siin pikka pidu ei ole.

Ega sa juhtumisi pole lugenud Keskkonnaministeeriumi Kliimamuutustega kohanemise arengukava aastani 2030? Kui mitte, siis luba ma tutvustan sulle paar huvitavat fakti. Prognoosi kohaselt Läänemeri aastal 2080 talveperioodil ei jäätu. Või näiteks see, et 21. sajandi teises pooles muutuvad kuumalained niivõrd intensiivseks, et suvekuudel ennustatakse kuuma tõttu üle tuhande liigsurma juhtumit. Temperatuuri tõus mõjutab inimesele ohtlike nakkushaiguste Eestisse levimist, mistõttu suureneb oht nakatuda näiteks leismanioosi, hantaviirusesse, tulareemiasse, denguepalavikku jne. Prognooside kohaselt suureneb tulevikus ka kokkupuude ultraviolettkiirgusega, mis suurendab nahavähki haigestumise tõenäosust. Samas arvatakse kliimastsenaariumite järgi, et talved on tulevikus sombusemad, talveperioodil on veelgi väiksem päikesevalguse hulk, mis omakorda vähendab D-vitamiini sünteesi ja suurendab depressiooni haigestumist.

Need on vaid mõned üksikud negatiivsed näited, mis seoses kliimasoojenemisega eestlase elu ja olu mõjutavad. Seetõttu on oluline tõsta inimeste teadlikkust, tegeleda probleemidega neid ennetavalt.

Samas arengukavas on väga hästi öeldud, et panuse peavad andma kõik - teadlased, kohalik omavalitsus, seadusandlus, ettevõtjad, õpetajad, meedia, tarvatarbijad. Oma roll on ka muidugimõista presidendil.

Mul on siiralt hea meel, et president utsitas Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva kõnes inimesi mõtlema meid ümbritsevale keskkonnale:

Suured rahvad saavad endale lubada, et kaasa mõtleb vaid väikene osa ühiskonnast. See võib küll tekitada olulist ühiskondlikku kahju, kui riiki puudutavad otsused tehakse väärinfo või info puudumise pealt, aga ei hävita suurt riiki. Väikesel rahval on teisiti. Kõik peavad mõtlema.

Meil koos teiste põhjala rahvastega on Euroopa kõige paremini säilinud looduskeskkond ja loodustunnetus. Milleks me oma loodusrikkust kasutame? Kas vahetame rahaks, nagu 20. sajandi tööstusühiskonnas tehti – või jätame lastelastele alles? Kas jätame lastelastele nii, nagu meid poleks siin olnudki, või tahame pigem, et meie heade otsuste muster oleks looduskeskkonnas 100 aasta pärast nähtav? Või lihtsalt loodame, et meie keskpäraste valikute jäljed ei jää liiga nähtavad?

President Rüütel meenutas Eesti Vabariigi 85. sünnipäeval: “Eestlased said 1920-ndatel aastatel esimest korda mitte ainult oma riigi, vaid ka oma maa peremeesteks. Neist aegadest pärinevad meie kultuurmaastikud, mis tänagi sümboliseerivad Eestimaa ilu.“ Täna, 100. sünnipäeval on paslik küsida, millised maastikud pärandame lastelastele meie? Millise maapõue? Tänan neid, kes sel teemal sõna võtavad – selgust pole, kuid aruteluta seda ei sünnikski.

Maailma mõistmine on inimeseks olemise oluline osa. Olen nõus, et ühiskond ei saa jaguneda vähesteks teadjateks ja paljudeks tarbijateks. Noogutan kaasa, et 20. sajandil töötanud majandusmudel ei tööta. Jagan seda muret, mis pärib, millise maastiku, millised loodusvarad, millised väärtushinnangud me oma järeltulevatele põlvedele pärandame. Loodan siiralt, et eestlased võtavad sellest kõnest kinni, elavad printsiibil "kõik peavad mõtlema". Äkki isegi saame koos seljatada oma lipulaeva e-riigi ning võtta tee suunal Eesti kui uus ökoriik?

Kommentaarid

  1. Mulle meeldis ka, et president tõi oma kõnes välja, et peame oma tegemistes ning riigis olema nõudlikumad.

    VastaKustuta
  2. Väga hea tekst. Ma mainiks vaid viimase lause juures, et vast ei peaks me e-riiki seljatama vaid siia lihtsalt selle teise kihi juurde looma. E-riik on oma olemuselt juba öko, aga nüüd tuleb lihtsalt tugevdada seda teist poolt.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused