85 PÄEVA

Täna seisin mornilt ja uniselt (kellakeeramise rõõmud) riidekapi ees ning tõdesin kõvahäälselt, et mul pole midagi selga panna. Seda lauset pole ammu kuulda olnud. Nüüd see siis realiseerus. Kaheksakümmend viis päeva hiljem. 

Kirjutasin posu postitusi tagasi, et sellel aastal teen ma väikese eksperimendi uusi riideid ostmata. Ei luba ma endale riiete hankimist Montonist, Hertta Võidolt, Zarast, kaltsukast, kirbuturult ega Basaarist. Mitte ühtegi uut rõivaeset ei tule minu garderoobi, ainus erand on isetegemine, rentimine või sõbralt laenamine. Ent nendegi puhul lähenen ma asjale ettevaatlikult. Asja mõte on ju enda harjumusi ja tarbimisootusi analüüsida ning taasmõtestada. 

Senimaani on ettevõtmise kulg läinud libedalt. Olen enda otsusega rahu teinud ja saan vankumatu tasakaaluga enesele kinnitada, et maailm ei saa otsa kui mina omale kere ümber uut hilpu ei saa. Näen päev-päeva järel peeglis endale otsavaadates täpselt samasugune välja? Jah, see ei häiri mind. 

Olen sedatüüpi inimene, kes leiab, et iga eelnev sekund, minut, äramõeldud mõte, kogutud seik, loetud lause või unenägu tagasi, olin ma keegi teine. Selles hetkes siin olen ma veel mina, aga juba paar klaviatuuril klõbistatud sõna tagasi olin keegi, kes ma enam ei ole. Muutun, kasvan, õpin, elan - lõppematu protsess, mis punkti ei tunne. Mul on üks märkmik, kuhu ma aegajalt kirjutan oma lähituleviku unistustest, eesmärkidest ja murekohtadest mida ületada. See on hea viis vaadata aegajalt iseenda saavutustele, õppimisele ja kasvamisele tagasi. Kas ma tõesti ootasin kolm kuud tagasi elult seda? Kas pole mitte huvitav, et tollal oli minu elu suurim mure X, mitte Y? 



Oma uskumuse tõttu ei suuda ma leppida iseenda näiliselt püsiva välimusega. Kuidas ma saaksingi, kui mulle vaatab peeglist vastu keegi, kes ma enam ei ole? Rõivad, aksessuaarid, soeng, meik jms kehalised atributsioonid on minu isikuks olemise lahutamatu osa. End hommikul rõivastades ei kata ma end lihtsalt immiteerides tekisoojust, vaid panen paika väärtusi nagu näiteks kes ma tahan olla ja kuhu minna.

Minu mõttelõnga pusa lahti harutades on näha, et mingisugune vastuolu minus on. Olen oma eksperimendiga rahu teinud, aga päris omaks ma seda ei tunnista. Või siis vähemalt ei saa veel omaks võtta. Huvitav, kas aasta lõpus jään ma oma uskumusele truuks või mõistan enda ja lähikeskkonna suhte olulisust teisiti? Kas ma saan inimesena kasvada nii, et minu väline mina jääb samaks? Miks ma käsitlen seda olukorda - keha versus hing - dualismi pähe?

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused