HELSINGI VEGANELU

Vaatasin, et keegi on sattunud siia blogisse lugema guugeldades "Helsingi veganelu". Ohh, mul tuli silmapilkselt oma Helsingi seiklused meelde. Silvoplee värsked maitsed, maailma parim veganšnitsel, rasvase vinega burksikoht.. Elasin Helsingis ühe semestri ja ma vist polegi sellest perioodist eriti kirjutanud. Mäletan, et pidevalt oli hästi kiire ja pealegi polnud mul oma sülearvutit et oma seiklustest märki maha jätta. Tagantvaadates muidugi kahju, aga see-eest on mul kuhjaga fotomaterjali, mida ka siinkohal täna jagan.

Paar päeva tagasi koju jalutades mõtisklesin mis linn on parim koht kus veganil elada. Kuidagi kummalisel kombel ei oska ma sellele vast väga objektiivset vastust anda, sest et kus iganes ma ka elanud ei oleks, on see olnud minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt üks parimaid. Nojaa, ma ei ole küll muidugi palmi all külitanud ja 24/7 küpseid mangosid ja duriane põske pistnud, aga kurta ma ei saa. Hea on olnud Koplis, Karlovas või Munkkiniemis. Võibolla on lihtsalt aeg niipalju edasi läinud, et veganmenüüd tahab iga kangialune kohvik ja oma kodupoest saan ma viie erineva veganjuustu vahel valida... 

Eks igal kohal ja ajal on oma head ja vead. Näiteks siin Tartus ei ole küll ühtegi tipklassi vegan restorani, aga ometi nimetaksin ma täna selle linna (oma mätta otsast vaadatuna) Eesti veganpealinnaks.

Kui ma aga meenutan Helsingit samasest vaatenurgast (seal elades arvasin ju et Helsingi see veganpealinn), siis mulle meeldis, et kauplusteriiulid olid rohkelt eripäraseid vegantoite täis. Lappasin just oma fotosid sellest ajast ning on näha, et tänaseni pole paljud neist meile siia jõudnud. Oled sa märganud kodumaal vaarikamaitselist Alpro jogurtit, Toffuline maasikamaitselist jäätist või hernetempehit?









Kui võibolla võõrale turistipilgule on uus linn esmapilgul hirmutav ja pole päris kindel kas ikka saab iga nurgapeal kõhu täis, siis minumeelest Helsingiga nii ei ole. Võibolla on kohvikutes ja restoranides vähem valikuid kui Tallinnas/Tartus aga kauplused on küll eeskujulikult varustatud. Eks seda seetõttu, et Soomes on palju agaramaid kohalikke ettevõtteid, kes on võtnud ette sammuda vegantoidu radadel.

Kõige eredamalt on mul meeles Helsingis pesitsevad erinevad eksootikakauplused. Neid oli seal ikka väga palju, mõni spetsialiseerus India toitudele, mõni Hiina omile jne. Võisin vabalt säärasetes toidupoodides tund aega kummalisi vilju uurida. Milline absoluutselt teistmoodi toidukultuur ainult 100 kilomeetrit eemal! Sügavkülmas durianid meil ikka naljalt ei passi.







Natuke teemast kõrvale, aga minu jaoks käib veganlus käsikäes ka nullkuluga. Kuigi ma tahan olla see nullkuluvegan, kes lubab omale kõikide uute vegantoitude maitsmist, olgu nende pakend mistahes, siis mõni toode pani ikka küll silmi pööritama. Väga palju oli näha ülepakendamist. Kõige totakam neist on ehk see, kui kolme euro eest müüdi plasttopsis kümmet lilleõit. Selle peale tahaks küll teelusikatäis ropendada.



Aga noh, ega terve Helsingi siis hukas pole. Lahtist kraami saab päris paljudest kohtadest. Nii ökokauplusest, eksootikapoest või turult. Mõned huvitavad näited, mida märkasin: pesupähkid, täidetud tomatid, maitsesiirupid. Isegi ühes ökopoes sai tekstiilist pesukaitsmeid suurest korvist ise valida - ei mingit ümbrist. 











Söögikohtade poolest jäi mulle pigem meelde kallid hinnad. Tõsi, need polnud küll päris kontimurdvad, ent natuke kibe maitse jäi küll suhu. Maitsekogemuse poolest jäi mulle kõige eradamalt meelde Sivoplee bufeerestoran. Toidu, mis ma seal maitsesin olid värsked ja põnevad. Tagantjärele fotosid lapates nägin, et seal sai maitstud ka kaalikavormi, mis on mul endal suureks lemmikuks jõuluroaks saanud. Ainult et tollal ma ei suutnud seda vist veel nii kõrgelt hinnata nagu täna.

Vaadates veel Helsingi söögikohtadele tagasi, siis ühes osas olin ma küll veidi üllatunud. Ei ühtegi tipplassi vegan restorani. Kuidagi kummaline et Tallinnas on aga vot näe Helsingi (ja Stockholm) jäävad selles osas alla. 





Oma praktika ja õpinguperioodile Helsingis pani oma positiivse pitseri veel lisaks see asjaolu, et parternkoolis sai lõunaks sooja vegantoitu. Peale selle, et see oli muidugimõista maitsev ja võimalik komplekteerida ka gluteenivabaks tarvitamiseks, oli see tasuta. Lahe. 

Kommentaarid

  1. Põnev! Ma kasutan toidutegemisel järjest rohkem vegan-retsepte. Samas pean ütlema, et veganlus ei ole minu jaoks nullkuluga eriti tihedalt seotud ja minu jaoks läheneb loodushoiule kõrvalteed pidi. Ma ausalt ka ei taha sinu ja teiste veganite valikuid sellega rünnata või kõigutada, need on tegelikult väga asjalikud ja põhjendatud ning sa oled metsikult inspireeriv. Ma tahaks lihtsalt kihla vedada, et 10 aasta pärast on veganlus Eestis soikunud, aga pärandanud väga edasiviivaid lähenemisi toidule. Aktsepteerin riski, et katseklaasi liha muudab lihaloomade kasvatamise üldse mõttetuks. Zero-waste liikumine jääb ja muutub täiesti igapäevaseks nähtuseks.
    Minu jaoks on kõige suurem katastroof elupaikade ja ökosüsteemide hävimine, mõne üksiku valitud loomaliigi kannatused jäävad sellele alla. Ma toon nüüd mõned väga laialivalguvad näited :) Rapsiõli ma nüüd väldin. Rapsi ei ole Eestis võimalik kasvatada ilma pestitsiide kasutamata (ristõielisi kasvatades puutun maakirbu probleemiga ise kokku) ja seos mesilaste massilise hukkumisega on tõestatud. Samas siinmail on õlikultuuride valik väga piiratud, olen võtnud hoopis päevalille ja oliiviõli. Vähemalt sama hull on vihmametsade ohjeldamatu hävitamine. See on ju metsikult paljude elusolendite kodu! Tunnen süütunnet kui tarbin jälle kuskil palmiõli, kohvi või šokolaadi. Ma võin ju võtta mõne sertifikaadiga toote, aga ma ei saa selle päritolu iialgi kontrollida ja kaugelt tuleb see nagunii. See selleks; ma jõuan nüüd oma näidetega selleni, miks ma kohati eelistan loomset kraami. Mul on privileeg osa oma toidust ise kasvatada. Mul on nüüd kanad! Ja nad on vaimustavad. Lisaks sellele, et nad on toredad lemmikud, hakkasid alles munele ja ma olen neile selle eest lõputult tänulik. Muidugi ma plaanin neid mune süüa ja kanu juurdegi hankida, sest ma saan pakkuda neile häid tingimusi ja munadest nad väga puudust ei tunne. Paljud kanatõud ei ole erilise haudeinstinktiga, st tibude saamiseks peab inimene haudumise ja hoolitsemise ise ette võtma. Samas nende toidulaua üle peab mõtlema, praegune toit tuleb paberpakiga poest. Algajana ei julge väga katsetada, vale toit võib neile väga rängalt mõjuda. Liha hankimisega on praegu keerulisem, aga teoreetiliselt, paljud rohumaad ei ole tegelikult toiduviljade kasvatamiseks sobilikud -- liiga kuivad, märjad või huumusevaesed, aga mingisugune rohi kasvab. Piimalehmi sellisele maale ei panda, aga mõni lihaveis või -lammas, ma arvan, et miks ka mitte.
    Ma tahaks veel jagada oma vaimustust korvipunumisest, mida äsja õppima hakkasin, aga läheb tüütuks ja pikaks see vadin.
    Vabandust, et teemas ei püsinud, võid tegelikult selle kommentaari vabalt avaldamata jätta. Niipalju siis vastukaja Helsingi veganelule..

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma mõistan hästi, mida sa pead silmas selle küsimusega kas nullkulu ja veganlus saavad koos eksisteerida. Aus vastus on küllap see, et nende omavaheline sümbioos võib olla küll teoorias hõlbus, aga päris elus on lood siiski teised. Kompromissid, silma kinni pigistamine jms pole harv. No näiteks see, et tahan siiski proovida järele igasuguseid põnevaid uusi üllitisi, pakend jääb tihtilugu tahaplaanile.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused