NULLKULU x FEMINISTEERIUM ÜHISPROJEKT

Tänane postitus paneb punkti Feministeeriumiga koos tehtud projektile "Feminist ei raiska: olulised sammud nullkuluni". Pidulikuks lõpuks on paslik teha ülevaade viimasele poolele aastale, mil projekt on aset leidnud. Kuidas see alguse sai? Mida tehti? Mis tegemata jäi? 

Eelmise aasta augustis käisin ma Vilniuses reisil. Olin just söönud imelises Alive restoranis õhtust ning patseerisin vanalinna tänavatel kui keegi võõras number mulle helistas. Helistaja rääkis mulle kes ta on, mis organisatsiooni ta esindab ja et tal on üks idee, mida ta tahaks koos nullkulu blogiga ellu viia.

Helistaja polnud ei keegi muu kui imearmas Nele, kes on üks Feministeeriumi veebikeskkonna toimetajatest. Mõte, mis ta välja käis kõnetas mind kohe: valmistada Feministeeriumi lugejatele meeneid, tutvustamaks zero waste printsiipe. Tagantjärele Aetilt, teiselt Feministeeriumi toimetajalt idee päritolu kohta küsides vastab ta nii:

Me olime mõnda aega mõelnud Feministeeriumi meenete peale (neid on meilt küsitud), aga üldse ei kõnetanud umbisikulise Hiina T-särgi või kandekoti ostmine ja sinna sõnumite peale trükkida laskmine. Kui ma nägin su blogi ja pesukaitset, siis asetus kivi kivi peale, tundus piisavalt friiki ja lõbus kingitus ja mõtlesin, et kontakt tegijaga oleks hästi käegakatsutav ja isiklik. Kuna Kadi meie tiimist on ka keskkonnahuviline, siis tema haakus samuti kohe. Seejärel nägime AKÜ projektitaotlusvooru, mida õnneks ka pikendati - meil oli tol hetkel kõigil väga kiire, aga õnneks jõudsime selle ikka esitatud, ja Nele vormis meie mõtted projektiks. Mina ja Kadi oleme Feministeeriumis toimetajad-kirjutajad, Nelel on rohkem korraldaja roll. Mul on väga hea meel, et me saime tuttavaks ja koostööd teha.

Üsna pea saime juba Eestis tassi taga kokku, vahetasime mõtteid, põrgatasime ideid, ning üsna pea sai see kõik projektiformaati paika pandud:
  • valmivad tekstiilist näopuhastuspadjad, pesukaitsmed, krookpaelkotid, õlakotid
  • toimuvad kaks nullkulu päeva Viljandis ja Tallinnas arutelude ja õpikodadega 
  • ilmuvad projekti kulgu tutvustavad artiklid, postitused
Üle jäi vaid pöidlaid pihus hoida, et ettevõtmine rahastust saab. Muretsema tegelikult ei pidanud, kuna projekt oli lahe, kaasav ja muidugimõista heade kavatsustega. Kiirelt saime projektikonkursilt tagasisidet, anti roheline tuli. Nii vahva!

Projekt kulges nõnda, et panime paika erinevad nullkuluväärtustega tooted, mida Feministeerium saaks oma lugejatele jagada. Toodete eesmärk oli aidata inimestel proovida erinevaid lahendusi ning vahendeid, millega vähendada oma igapäevaselt tarvitatavaid ühekordseid tooteid. Parim viis inimesi innustada võtmaks kasutusele näiteks riidest kott puuviljade või kuivainete ostmiseks, on pakkuda neile seda võimalust, tutvustada erinevaid alternatiive ning muuta toote hankimine võimalikult lihtsaks (näiteks kinkida tasuta).

Ideid Feministeeriumi ja nullkulu näoga toodete osas oli palju. Küll aga oli samapalju piirajaid. Toodete arv, suurus, kasutatavate materjalide valik, kujundus jms sõltus suuresti erinevatest teguritest. Peamine kitsaskoht oli materjalide leidmine. Näiteks magenta värvi mahedalt kasvatatud ja ökolitsentsiga teatud tüüpi kangast on väga väga raske leida. Ei ole mõistlik seda ka teistelt poolt maakera tellida. Pealegi peab toote hind jääma mõistlikkuse piiridesse. Näiteks õlakottide puhul oleks olnud mitmeid kordi lihtsam ning odavam toode mõnelt Hiina ettevõtte edasimüüjalt osta. Ei saa imestada miks säärane ühekordne ettevõtmine pole konkuretsivõimeline suurtehastega, kelle südametunnistus on nullilähedane.

Esimene pool projektist oli minupoolne katsetamine, mõõtmine, arvutamine, materjalide otsimine. Esimene toode, mille projekti jaoks kiirelt valmis tegin, oli tekstiilist teekott. Selle kohta kirjutasin pikemalt siin. Muidugimõista läks see idee aia taha, kuna asjasse lähemalt süüvides sain aru, et see toode kui selline ei tööta, ma ei saa garanteerida selle ohutust. Olen ise küll näinud, et on väiketegijaid, kes tegelevad tekstiilist kohvifiltrite ning teekottide valmistamisega, ent ma kasutajana sellist toodet ei suuda usaldada. Kas kasutatud tekstiilivärvid on ohutud kokkupuutel kuuma teeveega? Kuidas on lood materjalide enda eelneva töötlusega?`Rääkimata muidugi selle praktilisusest ning enda elueast - metallist teesõel kestab kindlasti kauem kui tekstiilist teekott.

Septembri lõpuks valmisid esimesed roosad korduvalt kasutatavad näopesupadjad, mis jagati välja Queer Planet peol Ülase sotsiaalkeskuses. Nendest olen pikemalt kirjutanud postituses Kaks roosat

Samas postituses on juttu ka tekstiilist roosadest pesukaitsmetest, mis jagati välja Barbara Lehtna Tartu armastuskirjade tuuril Together forever x Feministeerium. Osalesin kunstnikutuuril ka ise, tegemist oli autori poolt kogutud erinevate armastuskirjade esitamisega avalikus linnaruumis. Igaüks saab seda taasesitada virtuaaltuurina, kuigi olgem ausad, päris kogemus on ikka hoopis erilisem!

Vahepeal jäime oma askeldamisega silma Piret Sovale, kes korraldas Eesti Kaasaaegses Kunstimuuseumis üritust Pakendivabadus. Selle tarbeks sai püsti pandud nullkulu pop-up pood. Sama-aegselt oli EKKMis veel Paljas pala hüpikkauplus, oma tegevusi tutvustas Topsiring. Päeval toimus arutelu ring ning kodupuhastusvahendite valmistamine. Üritusest olen kirjutanud postituses siin





Aasta lõpupoole hakkas pihta tõsisem askeldamine. toimus krookpaelkottide ja õlakottide juurdelõikus, õmblemine, trükk. Kõiki tooteid valmis ligikaudu 200 tükki. Suur osa tööst käis minu käe alt läbi. Visuaalse identiteedi sõnumitega "Feministid hoiavad kokku" ja "Sotsiaalselt aktiivne amatsoon on roheline" disainis Jaana Davidjants.


Viimase kotiga sai roosa niit otsa - tõeline zero waste planeerimine! 


Igas kinkekotis oli puidust heegelnõel, lõng kolme näopesupadja heegeldamiseks, valmistamisjuhend ja Feministeeriumi kleeps.



Lehekülg valmistamisvihikust. Kõik vihikud printisime vanapaberile ning köitsime masintikkereaga. 

Lisaks tuli teha ettevalmistusi õpikodadeks. Nimelt oli meil plaan õpetada osalistele kolme erineva toote valmistamist: näopesupadjad, zero waste lõikega sõlmikkotid, tekstiilist pesukaitsmed. Peale workshopis osalemise sai iga nobenäpp omale kaasa vajalikud vahendid, et kodus ühe toote lisaks valmistada. See oli mõeldud teadmiste kinnistamise eesmärgil, muidugi jäi osalisele ka võimalus pakk edasi kinkida. 

Jaanuari lõpus toimus kahel erineval nädalavahetusel Viljandis ja Tartus nullkuluteemalised päevad. Hommikud algasid hommikusöögiga, edasi toimusid arutelud ja töötoad. Viljandis askeldasime Layk stuudiokohvikus ja Viljandi Kultuuriakadeemias, Tallinnas aga Telliskivis Mondo ruumides ja Tallinna Tööstushariduskeskuses. Vestlustes osalesid peale minu Slow elustiilikaupluse eestvedaja Helen Puistaja, Feministeeriumi toimetaja Aet Kuusik ja vestlusi modereeris Feministeeriumi toimetaja Kadi Viik. Ühte neist vestlustest lindistas ka Generaadio, mille saadet on võimalik järele kuulata siit. Töötubades osales kokku ligikaudu 60 inimest, vestlustel rohkem.

Krookpaelkotid, mis on mõeldud igasuguse lahtise kauba ostmiseks (ka peened jahud, maitseained jms) ja õlakotid figureerisid Feministeeriumi kolmanda sünnipäeva peol Püändis. Peale sünnipäeva tähistamise panime üheskoos punkti ka meie pea poole aastasele projektile maitsvate vegantortidega, millel oli isegi projekti slogan "Feministid hoiavad kokku" peal. Vaata torti siit.  

Kokkuvõtvalt võin öelda, et ettevõtmine sujus ladusalt. Muidugi tekkis ootamatuseid, aga need said ületatud. Kuidas siis muidu? Kõige enam meeldis mulle see, et projekt oli mitmekülgne. Pidevalt oli tarvis midagi teha, vahel õmmelda, vahel joonistada, vahel instagrammis stooritada. Jaanuaris ainult läks natukene kiireks ja kohati tekkis tunne, et kõike on liiga palju - töötoad, õpetsuvihikud, viimased tooted. Kui projekti esimene pool läks rahulikus tempos, üks toode ühes kuus, siis teine pool oli rohkem hektilisem. Vahepeal muretsesin suuresti kottide trüki pärast. Selgus, et õhukesele polüestrist kangale, mis on libe, elektriseeruv ja õhuke, on raske siiditrükki teha. Pidin kiirelt paari päevaga alternatiivi leidma, kuigi ega oma tööplaani ma sellist apsakat küll sisse ei planeeriunud. Mille arvelt seda aega võtta? 

Minu jaoks oli tohutult põnev kohtuda inimesetega, kellega jagan sarnaseid huve. Kui toodete planeerimine ning valmistamine on anonüümne ning sisutühi tegevus, siis huvitavate inimestega koosviibimine on hoopis teine tera. Näiteks olin ma tohutult üllatunud, et leidub inimesi, kes teevad omale ise juukselakki. Panevad oma pea tööle kui lakk on otsa saanud, aga peole on tarvis minna ning poodi uue järele joosta aega pole. Või siis ühes töötoas mainisin ma ümarate detailidega kaasnevat kangakulu ja keegi otsustas omal initsiatiivil neljakandilised pesukaitsmed teha.

Mul kükitab kuklas juba pikemat aega märksõna - kogukond. Ääretult oluline on omada sõpru, tuttavaid, lähemaid ning kaugemaid mõttekaaslaseid, kes aitavad ja inspireerivad. Oma väärtustele on üpriski raske kindlaks jääda, kui sulle näib, et ujud pidevalt üksi vastuvoolu. Tegelikult on aga nii, et kaasaujujaid on alati, vahel isegi seal, kus sa ettegi ei oska arvata.

Kommentaarid

Populaarsed postitused